Arutelu:Charlotte Brontë

Selle lehekülje sisule puudub teiste keelte tugi.
Allikas: Vikipeedia

Charlotte Brontë sündis 21. aprillil 1816 Thorntonis, Bradfordis Yorkshire’i maakonnas kuuelapselise pere kolmanda lapsena. Tema iirlasest metodisti taustaga isa Patrick oli 1802 suundunud Iirimaalt Cambridge’i ülikooli õppima ja muutis oma perekonnanime Brunty Brontëks. Ka ema Maria (snd Branwell) oli pärit metodistide perest. 1820 kolisid Brontëd Thorntonist loode poole Keighley lähistele Haworthi, kus praegu asub Brontëde pastoraat-muuseum. Isast sai seal anglikaani kiriku alaline abiõpetaja (perpetual curate). Ema Maria suri 1821 vähki ning lapsi hakkas kasvatama range ja usklik tädi Elizabeth Branwell. Kaks vanemat tütart – Maria ja Elizabeth püüdsid samuti olla noorematele lastele ema eest. Maria, Elizabeth, Charlotte ise ning noorem õde Emily saadeti 1924 Cowan Bridge’i kooli, kus valitsenud kehvade tingimuste tõttu tiisikuses Maria ja Elizabeth 1825. aastal vastavalt 11 ja 10aastasena surid vaatamata sellele, et isa võttis peagi kõik oma lapsed sealt koolist ära. Charlotte’i ja Emilyt, nende õde Anne’i ja venda Patrick Branwelli õpetasid kodus edasi isa ja tädi. Üldiselt väga hoolival isal polnud aga alati aega lastega suhelda ning allesjäänud kolm õde ja vend kirjutasid oma lõbuks fantaasiamaailmadest lugusid ja poeeme. Nende kodu ümbritsevad üksildased lainjad nõmmed avaldasid küllap nende kõigi hingeelule mõju. Pastoraadist, kus nad elasid, avanes uks peaaegu surnuaeda. Isa tervise halvenedes asus Charlotte 1831…32 õppima Roe Headis Mirfieldis, kogumaks teadmisi, et vajadusel saada hakkama iseseisva eluga. Oma iiri aktsendi ja mõnede iseloomuiseärasuste tõttu jäi ta õpilaskonna seas pisut isolatsiooni ning hakkas tundma koduigatsust. Kuid ta õppis edukalt ning talle pakuti samas koolis õpetaja kohta, millest ta keeldus ja sõitis koju. 1833 kirjutas ta varjunime all novelli „The Green Dwarf“ („Roheline härjapõlvlane“, ilmus esmakordselt alles 1897 USAs ajakirjas „Poet-Lore“). Osav oli Charlotte ka maalikunstis. 1835…38 siirdus ta siiski Roe Headi kooli õpetajaks, tema õde Emily ning hiljem Anne aga sinna õppima. Seejärel töötas ta kuni 1841. aastani mitmel pool Yorkshire’is koduõpetajana. 1842 reisis Charlotte õe Emilyga Brüsselisse muude ainete hulgas prantsuse ja saksa keelt õppima, ühtlasi seal ka ise õpetades (Charlotte inglise keelt, Emily muusikat). Neid kasvatanud tädi trombi tõttu (?) surres siirdusid õed koju, misjärel Charlotte veel aastaks Brüsselisse õppima naasis, tundes end seekord seal üksildasena. 1844 tagasi koju tulles üritas ta õdedega asutada Haworthi pastoraadi juurde kooli, kuid see ebaõnnestus. 1946 läks õdedel korda avaldada mehiste varjunimede Currer, Ellis ja Acton Bell all ühine luulekogu, mida müüdi esialgu vaid kaks eksemplari. Kunstnikust vend Patrick Branwell Brontë suri 31aastasena septembris 1848 tiisikusse, põdedes ka bronhiiti ja närtsimust. Ta oli töötanud koduõpetajana ning avaldanud ajakirjanduses varjunime all luuletusi, elu lõpul aga tarbis ohtralt alkoholi ja oopiumi ning muutus „äkiliseks“. Kolme kuu pärast suri Anne, viis kuud pärast Anne’i ka Emily, mõlemad kopsutiisikusse.

Charlotte Brontë avaldas nagu ta õedki kõik oma romaanid meesvarjunime Currer Bell all. Õed leidsid, et nende tööd pole tüüpilise naiskirjaniku romaanid ning arvasid ka, et meesautorite teoseid võetakse paremini vastu kui naisautorite. Lugejate seas puhkes arutelu, kas tegu on mees- või naisautoritega. Kui Charlotte ei leidnud 1846 oma esikteosele „Professor“ avaldamisvõimalusi, siis Anne’i „Agnes Grey“ ja Emily „Vihurimäe“ sel aastal avaldati. 1847 ilmus aga Charlotte’i romaan „Jane Eyre“, mida saatis kohe suur edu. See tunnistati aasta parimaks raamatuks. 1848 suvel ilmus Anne Brontëlt üldsust jahmatanud romaan „The Tenant of Wildfell Hall“ (Wildfelli härrastemaja rentnik“), mis müüdi poolteise kuuga läbi. 1849 avaldatud Charlotte’i „Shirley“ jäi „Jane Eyre“’i varju, ent osutus ometi nii loetavaks, et harvaesinevast mehenimest Shirley sai kuni tänapäevani menukas naisenimi. Nimitegelase Shirley vanemad olid nimelt lootnud, et neile sünnib poeg ning kui sündis tütar, panid nad talle mehenime Shirley. Charlotte elas just romaani „Shirley“ kirjutamise ajal üle suured isiklikud vapustused, kui tema mõlemad õed ja vend surid lühikeste ajavahemike tagant. Tal oli kavas lasta ühel peategelastest, Caroline’il, oma õe Anne’i kombel surra, ent tal hakkas Caroline’ist kahju ning ta laskis neiul paraneda. 1853 ilmus Charlotte’ilt romaan „Villette“ ning 1858 avaldati postuumselt tema esikromaan „Professor“, mida 1846 olid kuus kirjastust avaldamast keeldunud.

„Jane Eyre“ osutus nii menukaks, et trükiti juba järgmisel aastal Ameerika Ühendriikides. USAs hakati teost kohe ka lavastama, ka pealkirja „The Orphan of Lowood“ all („Lowoodi orb“, Lowood – päris elus Cowan Bridge’i kool). 1848 sõitsid õed Londonisse ja paljastasid kirjastajatele oma nimed, kuid Charlotte avaldas ka oma järgmised romaanid Currer Belli nime all (niisamuti nagu Anne oma teise teose endiselt Acton Bellina). Tal tuligi nüüd reisida aeg-ajalt Londoni vahet, kus ta tutvus ja sõbrunes mitme tuntud kirjanikuga (Thackeray, Gaskell jt). Ta jäi pärast venna ja õdede surma isaga kahekesi. 1854 abiellus Charlotte Brontë oma isa abiõpetaja Arthur Bell Nicholsiga, kelle kosjad ta kahe aasta eest tagasi oli lükanud, ning reisis siis oma mehega Iirimaal. Ta suri üheksa kuud pärast abiellumist 31. märtsil 1855 last oodates ilmselt rasedustüsistusse. Ta oli rasedana haigestunud kopsupõletikku ning on arvatud, nagu polekski ta tahtnud enam terveks saada. Arstid märkisid võib-olla taktitundest tema surmatunnistusele surma põhjuseks tiisikuse. Charlotte oli alati pidanud oma kestvalt kehva tervise põhjuseks just enda Cowan Bridge’i kooli saatmist 1824…25, mil ta oli 8…9aastane. Tema isa elas 84aastaseks.

Charlotte jõudis õe Anne'iga sõita koguni rongiga – sõitis õega Scarboroughi.