Arnold Vihvelin
| Arnold Vihvelin | |
|---|---|
| Sünninimi | Arnold Peeter Vihvelin |
| Sündinud |
10. aprill 1892 Rääbise mõis Tartumaa |
| Surnud |
20. aprill 1962 (70-aastaselt) Viljandi |
| Rahvus | eestlane |
| Haridus | Kristjan Raua õppestuudio, Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kool, Peterburi kunstiakadeemia |
| Tegevusala | graafik ja maalikunstnik |
Arnold Vihvelin (täisnimega Arnold Peeter Vihvelin, ka Vichvelin ja Wihwelin) 10. aprill 1892 Mustvee vald, Rääbise, Tartumaa – 20. aprill 1962 Viljandi) oli eesti graafik ja maalikunstnik.
Arnold Vihvelin sündis Rääbise mõisa metsavahi pojana. Tema isa Hans Vihvelin kogus rahvalaule ning saatis neid Kreutzwaldile. Perel oli oma raamatukogu.[1] Tulevane kunstnik hakkas maalimisega tegelema juba 6-aastaselt, eeskujuks temast vanem onupoeg, kes oli portreemaalija.[2]
Vihvelin töötas 1905. aastal Laiuse apteegis õpilasena, samal ajal lõpetas Torma kihelkonna algkooli. Aastatel 1906–1909 Tartus joonestajana leiba teenides õppis õhtuti Rudolf Julius von zur Mühleni juures joonistamist ja maalimist, külastas ka Kristjan Raua stuudiot. Arnold Vihvelin võttis osa Karlsruhes korraldatud graafikavõistlusest ning sai teise koha. 1910. aastal astus ta Tartu reaalkooli inspektor Peter Barthi soovitustega Peterburi Kunstide Edendamise Seltsi kooli ja pääses eksamiga kohe kolmandasse klassi.[1] 1911. aastal valis ta erialaks Ivan Bilibini graafikaklassi, ühtlasi töötades Nikolai Samokiši ja Dmohowski sulejoonistusklassis. Temaga koos õppisid samas koolis Peet Aren, August Roosileht, Jaan Vahtra, Konrad Mägi jt.[1] Peterburis õppis ta aastatel 1910–1914.
Aastail 1914–1920 õppis Peterburi Kunstiakadeemia kõrgemas kunstikoolis professor V. Maté juures (1914–1916). Mõned tema selleaegsed teosed avaldati eesti kunstiõpilaste ajakirjas Ronk, mida ilmus üldse kaheksa numbrit, sisuks luule, proosa ja kunstiõpilaste reproduktsioonid.[1] 1916. aastal Maté suri ning akadeemia ei leidnud kohe uut graafika õppejõudu. Vihvelin jätkas õppimist maastikuateljees A. Rõlovi õpilasena. Vihvelin lõpetas akadeemia 1918. aastal. Osales 1918 Petrogradi kunstiseltsi Lennok asutamises.[3] 1920 asus ta Rakveres ametisse joonistusõpetajana.
Seejärel täiendas ta ennast 1928. aastal välismaal, viibides Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse stipendiaadina pikemat aega Viinis. 1930. aastast elas Piira mõisas Timoleon von Neffi ateljees. Kuulus 1930–1931 Rakvere muuseumi juhatusse.[3]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Arnold Peeter Vihvelini loomingus on maastikumaale ja salongilikke portreid. Joonistas ka illustratsioone, mis ilmusid ajakirjas Tuuslar (1922)[4] ja karikatuure, mida avaldati satiiriajakirjas Sädemed (1926). Ta on autoriks Tartu Peetri kiriku altarimaali tiibkaunistuste kompositsioonidele "Ketsemani aed" ja "Kolgata" (1925).[5] Vabariigi ajal oli ta tuntud peamiselt Vabadussõja-aineliste kompositsioonide autorina, ehkki viljeles ka muid žanre. Sõjajärgsel perioodil tõmbus ta kunstielust täiesti tagasi, ilmselt kartes repressioone oma iseseisvusaegse loomingu pärast, ning töötas n-ö sahtlisse.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Arno Wihwelin - Eesti Kunst, Eesti iseseisvate kunstnike ühingu väljaanne 1935
- ↑ Ons see uudiseks, et... - Maa Hääl : maarahva ajaleht, nr. 145, 9 detsember 1934
- ↑ 3,0 3,1 Eesti Kunsti ja Arhitektuuri Bibliograafiline leksikon - Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn 1996
- ↑ "ERB - Tuuslar". Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2018.
- ↑ Raimu Hanson, Altari ette kerkivad tellingud - Postimees, 12.01.2015