Arnold Piho
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2012) |
Arnold Piho (29. jaanuar 1924 Koiola vald, Võrumaa – 8. detsember 1978 Kuusiku, Raplamaa) oli eesti põllumajandusteadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Arnold Piho oli talupidaja poeg.[1]
Lõpetas 1946 Väimela Põllumajandustehnikumi, 1950 TÜ põllumajandusteaduskonna, põllumajanduskandidaat (1956, Eesti Põllumajandusakadeemia), väitekiri "Eesti NSV leet- ja soostunud muldade agrokeemilistest omadustest"), põllumajandusdoktor (1976, Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi (EMMI), väitekiri "Väetiste kasutamise mullastikulised tingimused, efektiivsus põllukultuuride väetamisel ning mineraalväetiste jaotamine külvikorras Eesti NSV-s". Oli 1948–1950 Eesti TA Põllumajanduse Instituudi mullalabori laborant, 1950–1951 TÜ põllumajandusteaduskonna mullateaduse ja agrokeemia kateedri assistent, 1951–1958 EPA mullateaduse ja agrokeemia kateedri vanemõpetaja, 1958–1959 Põllumajanduse Ministeeriumi Maakorralduse Valitsuse insener mullastiku uurimise alal, 1959–1962 EMMI väetustarbe labori (Kuusikul) vanemteadur, 1962–1967 põllunduse osakonna juhataja, ühtlasi Kuusiku katsebaasi juhataja kohusetäitja, 1967–1973 Kuusiku katsebaasi juhataja, ühtlasi põllunduse osakonna agrotehnika sektori juhataja, 1973–1978 sama sektori juhataja. Õpetas mullateadust ja agrokeemiat, koostas õppevahendeid.[1]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkonnad: põllukultuuride agrotehnika, mulla agrokeemilised omadused, väetiste tõhusus. Uuris Eesti leet- ja soostunud muldade agrokeemilisi omadusi, mulla fosfori-, kaaliumi- ja lämmastikurežiimi, viljavaheldust ja külvikordi, nende mõju põhiliste põllukultuuride saagile ja mullaviljakusele. Täiustas muldade kaardistamise ja uurimise metoodikat, täiendas ja üldistas taimekasvatuse teoreetiline aluseid. Analüüsis väetiste efektiivsust, koostas väetiskatsete tulemuste alusel saagifunktsioonide kordaja NPK-väetiste jaotamiseks erinevatele põllukultuuridele. Töötas välja alused kultuuride optimaalseks paigutamiseks elektronarvuti abil, samuti mullaharimise, kultuuride hooldamise ja koristustööde kvaliteedinõuded ning kevad- ja sügistööde kompleksse hindamise juhendid. Olnud Üleliidulise Mullateadlaste Seltsi Eesti filiaali juhatuse liige, Üleliidulise Põllumajandusteaduste Akadeemia Lääne Osakonna mullateaduse ja agrokeemia sektsiooni aseesimees ja Üleliidulise külvikordade probleemkomisjoni liige, Eesti Teaduste Akadeemia põllumajandusteaduse nõukogu liige. Eesti NSV teeneline teadlane (1977), Nõukogude Eesti preemia (1970, kollektiivis). 124 teadustrükist.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
- Mullastikukaardi koostamine (kaasautor R. Kask). Tallinn, 1951
- Eesti NSV mullaerimite iseloomustus (kaasautor R. Kask). Tallinn, 1960
- Mullateadus (kaasautor). Tallinn, 1962
- Agrokeemia alused (kaasautor). Tallinn, 1971
- Maaviljeluse käsiraamat (kaasautor). Tallinn, 1978
- Teraviljakasvatus Eestis (kaasautor). Tallinn, 1981.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt, 1987, 408
- Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe-teadusliku koosseisu bio-bibliograafiline teatmeteos 1951–1981. Trt, 1981, 41
- EE 14, 370
- Eesti majanduse biograafiline leksikon. Tallinn, 2000, 368
- Sotsialistlik Põllumajandus (1974) 19
- Sotsialistlik Põllumajandus (1979) 2, 78
- Eesti Maaviljeluse Instituut 1946–2006. Saku, 2006, 43
- Teaduselt maaviljelusele. Dr A. Piho panus põllumajandusteaduse arengusse. (Trükis avaldatud töid. Koost Toomre, R.). Tallinn, 1981
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.