Mine sisu juurde

Arndti-Schulzi reegel

Allikas: Vikipeedia

Arndti-Schulzi reegel ehk Schulzi seadus on seaduspära, mis puudutab aktiivsete ainete ja mürkide toimeid eri kontsentratsioonides. See väidab, et:[1]

"Iga aine väikesed doosid stimuleerivad, mõõdukad doosid pärsivad ja suured kogused tapavad."[viide?]

Ehk teisiti öeldes, tugevalt lahjendatud aktiivsed ained ja mürgid soodustavad bioloogilisi protsesse, samal ajal kui suuremad kontsentratsioonid pärsivad või isegi hävitavad neid.[viide?]

See reegel nimetati saksa farmakoloogi Hugo Paul Friedrich Schulzi ja saksa psühhiaatri Rudolf Arndti järgi. Viimane neist formuleeris reegli aastal 1888. Kuna sellele reeglile on nii arvukalt erandeid, siis ei saa seda pidada universaalseks reegliks. Näiteks paljudel halvavatel ainetel puudub eeldatav efekt nõrkade doosidega. Lisaks on kogus, mis on vajalik nõrgaks, keskmiseks või tugevaks stiimuliks, väga individuaalne.[2]

Seda reeglit ei õpetata enam tänapäevastes farmakoloogia õpikutes.[viide?]

Ajalooline kontekst

[muuda | muuda lähteteksti]

Varased uuringud elusorganismide reaktsioonidest stiimulile näitasid, et füsioloogilised reageeringud võivad olla saavutatavad regulaarsete defineeritud doosidega. Nende vaatluste mehhanismide koostamine osutus keeruliseks ja märkimisväärsel hulgal teaduslikke ressursse kulutati kõnealusel teemal.[1][3]

  1. 1,0 1,1 Paul Callinan. "Homeopathy: How does it work?". Arhiveeritud originaalist 21. mai 2009. Taasvõetud 27. mai 2015.
  2. Edward J. Calabrese. The Maturing of Hormesis as a Credible Dose-Response Model. 27. mai 2015
  3. Stanley Scheindlin (mai 2001). "A brief history of pharmacology". Modern Drug Discovery (ACS) 4 (5): 87–88.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]