Aristophanes Byzantionist

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aristophanes Byzantionist (kreeka keeles Ἀριστοφάνης ὁ Βυζάντιος; u 257 – 185/180 eKr) oli hellenismiaja kreeka õpetlane, kriitik ja grammatik. Eriliselt tunnustatud on ta uurimistöö eest Homerose teostega, aga ka teiste klassikaliste autoritega nagu Pindaros ja Hesiodos.

Aristophanes sündis u 257 eKr Byzantionis, kuid üsna varsti kolis Aleksandriasse ning õppis Zenodotose, Kallimachose ja Dionysios Iambose käe all. 60-aastasena päris Aristophanes Eratosthenoselt Aleksandria raamatukogu juhataja koha.

Aristophanes oli esimene, kes väitis, et Cheironi õpetused ei ole Hesiodose teos.[1]

Kui tonaalne arhailine ja klassikaline kreeka keel asendus koinee rõhusüsteemiga, lõi Aristophanes rõhumärkide süsteemi tähistamaks kreeka keele hääldamist. See oli ka periood, mil kreeka keel sai Aleksandria vallutuste tulemusel Vahemere idapiirkonnas suhtluskeeleks (lingua franca), vahetades välja semiidi keeled. Rõhud loodi, et aidata kaasa vanemate kreekakeelsete teoste hääldamisele.

Umbes aastal 200 eKr leiutas Aristophanes ka kirjavahemärkide süsteemi, mis oli üks esimesi. Üksikud punktid (θέσεις, ld. distinctiones) eraldasid värsse (kolomeetria) ning näitasid, kui suur hingetõmme tuleb võtta, et valjult lugedes saaks lõpetada iga tekstikatkendi (ega osutanud grammatikareeglite järgimisele, mida hakati rakendama kirjavahemärkide puhul alles tuhat aastat hiljem). Lühikesi tekstilõike (komma) märgiti stigmḕ mésē (στιγμὴ μέση) abil ehk punktiga rea keskel (•). See on tänapäevase kirjavahemärgi, koma, ja selle nime eelkäija. Pikemaid tekstilõike (koolon) tähistati hypostigmḗ (ὑποστιγμή) abil ehk punktiga teksti allääres (.) sarnaselt tänapäeva kooloni või semikooloniga. Pikkade pauside (periood) märkimiseks oli kasutusel stigmḕ teleía (στιγμὴ τελεία), punkt teksti ülemisel äärel (•)[2][3][4]

Leksikograafina koostas Aristophanes kogumiku arhailistest ja ebaharilikest sõnadest. Ta suri Aleksandrias u 185/180 eKr. Aristophanese õpilasteks olid Aristarchos Samothrakest, Kallistratos ja võib-olla ka Agallis.

Ainus, mis on säilinud Aristophanese mahukatest kirjutistest, on mõned katkendid tsitaadina kirjandusloolistes kommentaarides (scholia), hilisemate kirjanike hinnangud, mõned arutlused kreeka draama teemal ning osa erialasõnastikust.[5] Kõige hilisem väljaanne säilinud fragmentidest on Willian J. Slateri toimetatud.[6]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. H. G. Evelyn-White, tlk. Hesiod II: The Homeric Hymns and Homerica (Loeb Classical Library 503), 2nd ed. 1936 fr.
  2. Reading Before Punctuation Archived September 2, 2006, at the Wayback Machine. — Introduction to Latin Literature handout, Haverford College
  3. History of Punctuation
  4. Bliss, Robert. "Points to Ponder". Software Technology Support Center. Archived from the original on 28 November 2002. Retrieved 18 April 2013
  5. Beach, Frederick Converse (1912). The Americana: A Universal Reference Library. 2. New York City, New York: Scientific American Compiling Department. Retrieved 21 July 2017.
  6. Aristophanis Byzantii fragmenta, Berlin: Walter de Gruyter, 1986. allikad