Aristide Maillol

Allikas: Vikipeedia

Aristide Joseph Bonaventure Maillol (8. detsember 1861 Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa – 27. september 1944 Banyuls-sur-Mer, Prantsusmaa)  oli prantsuse päritolu skulptor, maalikunstnik ja graafik.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aristide Maillol sündis aastal 1861 Banyuls-sur-Meris Pyrénées-Orientalesi departemangus talunike perekonda. Juba varases eas otsustas ta kuntsnikuks hakata. Oma kooliteed alustas ta Perpignanis, Saint-Louis de Gonzague koolis. 1881. aastal kolis ta Pariisi, et alustada kunstiõpinguid.[2] Pariisi Kaunide Kunstide Kooli võeti ta vastu alles peale viiendat katset.[3] Õpinguid alustas ta Jean-Leon Gerome ja Alexandre Cabaneli käe all, kuid tüdines üsna pea nende liiga akadeemilisest kunstilisest lähenemisest. Esimesed maalid näitavad endas mitmeid teiste, samal ajal tegutsenud kunstnike mõjutusi.  Maillol kuulus kunstnike grupeeringusse Nabis, kellega koos esines paaril näitusel.[4] Aristide Maillol suri 1944. aastal autoõnnetuse tagajärjel.[3]

Eraelu[muuda | muuda lähteteksti]

1896. aasta juulis abiellus Maillol Clotilde Narcisiga, kes oli üks tema töölistest tapeeditöökojas. Nende ainus poeg Lucian sündis juba sama aasta oktoobris.[4]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maillol alustas oma kunstilist karjääri kõigepealt maalikunstnikuna. Üsna pea leidis ta, et otsest talenti tal sellel alal pole ning alustas uute suundade otsingut. 1889. aastal toimus Cafe Volpinis näitus, kus Maillol eimest korda kohtus Paul Gaguini töödega. Gauguin ja Maillol kohtusid oma elu jooksul vaid korra ning suuremat sõprust nende vahel ei tekkinud, siiski olid tööd suureks inspiratsiooniks ning muutsid tema varasemast suunda tugevalt.  Gauguini soovitusel astus Maillol kunstiühingusse Nabis, kuhu kuulusid impressionisist ja juugendist mõjutatud noored kunstnikud,  nende seas ka teisi tolle aja kuulsaid kunstnikke nagu Edouard Vuillard, Georges Lacombe ja Maurice Denis. 1895. ja 1896. aastal esine ta koos grupeerinugga näitustel Louis le Barc de Boutteville galeriis Pariisi. Mailloli maalidel on üldiselt näha üsna tugevaid nabiide kunstigrupeeringu mõjutusi. Sel ajastul valminud tööde hulka kuuluvad näiteks maalid „Peseja naine“ ja „Naine päikesevarjuga“.[3]

1889. aastal alustas Maillol tapeedi ning kanga disainimisega. 1893. aastal avas Maillol Banyulis töökoja, palgates isegi töölisi. Ta värvis ise villa mistõttu tema toodetud lõngi ega kangaid polnud võimalik mujalt leida.  Ta oli vägagi inspireeritud Musee de Cluny’s nähtud keskajakunstist ning vastavaid jooni võib leida tema tekstiilikunstist. Aja jooksul hakkas Mailloli nägemine halvenema ning ta oli sunnitud tapeedi- ning kangadisaini hülgama ning proovima kätt hoopis skulptorina.[3] Esimesed skulptuurid olid tehtud madala reljeefiga puuplokkidest ning näitasid endas juugendstiili mõjutusi. Populaarsemad puidust valmistatud skulptuurid on näiteks „Tantsiv naine“ (D’Orsay muuseum), „Naine mandoliiniga“ (Mailloli muuseum) ja „Naine mõtisklevas poosis“ (Mailloli muuseum). Üsna pea ta siiski loobus puidu kasutamisest, kuna selle formuleerimine oli liiga ajakulukas ning võttis kasutusele hoopis savi ning terrakotta.[3] Sajandivahetuseks oli Mailloli välja kujunenud oma kindel stiil, mis hiljem ta ülemaailmselt tuntuks tegi.[4]

Maillol keskendus peamiselt ainult naisekehale. Teda huvitas massi, volüümi, joonelisuse ning ruumilisuse kujutamine, mis oli tema sõnul naise keha puhul hästi nähtav. [1] Erinevalt Auguste Rodinist, kes skulptuure vormides keskendus pigem emotsionaalsele poolele, oli Maillol just välimusest huvitatud.[4] Skulptuurid olid üldiselt klassikalist stiili ning väga stabiilsete vormidega. Esimestel skulptuuridel oli kujutatud naist, kes oli kaetud riidega, kuid pärast abielu Clotilde Narcissega ilmnesid esimesed aktiskulptuurid. Tema skulptuuridel on kujutatud naisi mitmetes erinevates poosides. Selle eesmärgiks oli lihtsustada ning harmoniseerida naiskeha.[5]1902. aastal märkas Mailloli töid kunstikaupmees Ambroise Vollard kes oli varem olnud ka Cezanne’i, Renoiri, Picasso ja Van Goghi toetaja. Tänu temale leidis Maillol jõukamaid kliente ning sai kasutusele võtta kallemaid materjale nagu pronks ja marmor. Säärane tunnustus ning rahaline toetus andis Maillolile skulptorina suurema enesekindluse. Samal aastal ilmus ka tema esimene personaalnäitus Vollardi galeriis, mis sisaldas endas tema kangadisaine, figuriine, maale ning esimesi skulptuure.[3]

1900. aastal alustas Maillol oma esimest suuremat skulptuuri, milleks oli pronksskulptuur, nimega „Istuv naine“ (pronks). Esimese projektiga ta väga rahule ei jäänud ning paar aastat hiljem valmis teine versioon, nimega [null „La Méditerranée]“. See oli poolenisti istuvas, poolenisti lebavas asendis naisskulptuur ning põhines Mailloli abikaasal. Kriitikud on öeldnud, et mõnest vaatenurgast  meenutab skulptuur kuubikut.[1]„La Méditerranée“ jõudis ka 1905. aasta Pariisi Sügissalongi, kus töö sai suure tähelepanu osaliseks. Tööd märkasid veel mitmed jõukad tulevased kliendid, kes tellisid Maillolilt mitmeid pronkskujusid. Oma versiooni tööst tellis 1923. aastal ka Prantsusmaa valitsus (see versioon kuulub D’Orsay muuseumile Pariisis). Pärast näitusel osalemist annetas Maillol „La Méditerran[null é]e“ Perpignani linnale.[2] Järgmisteks tähtsateks töödeks sellest perioodist on 1907. aastal valminud skulptuurid „Iha“ ja „Rattur“. Kuigi Maillol keskendus üldiselt ainut naisekeha kujutamisele oli „Rattur“ üks kolmest meesfiguuri kujutavast skulptuurist. „Rattur“ loodi jalgrattur Gaston Colini auks ning kujutas endast peenikest kuid musklilist meesvormi. Kriitikutelt see töö siiski head vastukaja ei saanud, seda nimetati ülepingutatuks.[3] Teised meesvormi kujutavad skulptuurid kannavad nime “Atleet“ ja „Surev sõdalane“.[6]

1904. aastaks oli Mailloli Pariisi lähedal Marly-le-Roi’s oma ateljee , kus ta veetis enamuse oma ajast, kuid talved veetis kunstnik siiski kodulinnas. 1906. aastal telliti Maillolilt monument mälestamaks Louis Blanqui’d kes oli oma põhimõtete tõttu pea poole oma elust vanglas veetnud.[1] See skulptuur oli agressiivse hoiakuga akt naisest ning kandis nime „Ahelreaktsioon“. Töö polnud Maillolile ja tema stiilile üldsegi iseloomulik. Üldiselt on need rafineeritud, tundlikud , süütud, melanhoolsed.[7]

1908. aastal reisis Maillol Kreekasse, kus ta tuvus lähemalt Vana- Kreeka klassikalise kunstiga. Oma üleskirjutistes kirjeldab ta, et nähtud arhitektuur ning kunstiteosed täiustasid teda kui skulptorit väga palju.[5] [8]

Maillol läks oma karjääri jooksul korduvalt skulptuuride juurest tagasi kahedimensiooniliste tööde juurde. Enim eelistas ta siiski skulptorina töötada. 1912. aastal lõi ta versiooni puulõikeid Vergiliuse eepose jaoks ning hiljem illustreeris ka poeet Paul Verlaine luulekogu „Laulud temale“. 1939. aastal jätkas ta isegi maalimisega.[9]

Tähtsamad tööd:[muuda | muuda lähteteksti]

  •         „Öö“ (1909)
  •         „Iha“
  •         „Õhus“
  •         „Rattur“
  •         „Harmoonia“ (1944)
  •         „Flora ja suvi“ (1911)
  •         „Debussy monument“ (1930-1933)
  •         „Põlvitav naine“ (1909), Ermitaaži muuseum, Peterburg
  •         „La Méditerranée“
  •         „Naine krabiga“
  •         „Venus“ (1918–28)
  •         „Ile de France“ (1910-1925)
  •         „Nümfid aasal“ (1931-1937)
  •         „Eva a la pomme“ (1899)
  •         „Jeune fille a la draperie“ (1921)
  •         „Kevad“ (1911)
  •         „Pomone langetatud kätega“ (1921)
  •         „Jeune fille allongee“ (1921)
  •         „Femme assise sur ses talons“ (1900)

Suur kogus Mailloli töid asub praegu temanimelises muuseumis Pariisis. Muuseumi loojaks oli kunstniku sõber Dina Vierny, kes oli mitmeid aastaid nii Maillolile (nagu ka Henri Matisse’ile ja Pierre Bonnardile) modelliks. Vierny oli muusaks skulptuuridele nagu  „Mägi“, „Õhk ja mägi“. Mailloli kodu on tehtud samuti muuseumiks. Seal on võimalik näha mitmeid kunstniku sketše ning muid töid. New Yorgis asuva Metropoli ooperimaja trepil on võimalik näha kolme Mailloli pronkskuju: „Suvi“, „Põlvitav naine“ ning „Debussy monument“, mis loodi kuulsa helilooja Claude Debussy auks.[1] 1976. aastal toimus New Yorgis Mailloli retrospektiivne näitus, mis sisaldas pea kõiki Mailloli tuntuimaid töid. Tema figuratiivsed tööd olid suureks mõjutuseks Alberto Giacomnettile ning Henry Moore’ile. Mailloli huvi geomeetria vastu rajas teed abstraktsetele skulptoritele nagu Constantin Brancusi ja Jean Arp.[10][3]

Aristide Mailloli originaaltööd on nähtaval Metropolitan moodsa kunsti muuseumis, Solomon. R. Guggenheimi muuseumis New Yorgis, Foggi kunstimuuseumis Harvardis, Ermitaažis, Hirshhorni muuseumis ja skulptuuriaias Washington DC-s, Folkwangi muuseumis Essenis, Washingtoni Rahvuslikus kunstigaleriis, Louvre’is, Tate Modernis ja Müncheni Neue Pinakothekis.[1] Mitmed on ka erakogudes.

Esimene välismaine näitus toimus 1913. aastal Rotterdamer Kunstringis Hollandis. 12 aastat hiljem toimus esimene suurem näitus Ameerikas. Esimese maailmasõjas hukkunute mälestamseks tegi ta tasuta neli monumenti: 1921. aastal Elne’is, 1922. aastal Céretis, 1923. aastal Port-Vendres’isja 1933. aastal Banyuls-sur-Meris. Henri Barbusse auks tegi ta skulptuuri, mis kandis nimi „Jõgi“. Tema viimane töö „Hermonie“ jäi tema järsu surma tõttu poolikuks.[2][11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]