Arhitektuuriakustika
Arhitektuuriakustika hõlmab hoonete akustiliselt optimaalsete arhitektuurilahenduste planeerimist ja loomist.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Juba 20. aastal kirjutas Rooma arhitekt ja insener Vitruvius teatrite akustilistest omadustest ning lisas arutluskäike interferentsist, kajadest ja järelkõladest – seega käsitles ta arhitektuuriakustikat. Seejuures esimesed teadaolevad teaduslikud arutluskäigud helide kuuldavuse parendamiseks siseruumides põhinesid puhtalt geomeetrilistel kaalutlustel. Sellest tulenevalt prooviti kuuldavuse probleeme lahendada ainult heli peegeldavate pindade paigaldamise abil. Bostonist pärit arst Jabez Baxter Upham kirjutas 1853. aastal mitu ruumiakustikat käsitlevat artiklit[1], milles leidub ka viiteid arusaamisest, et peale peegelduste avaldavad ruumiakustikale mõju ka muud tegurid. Peamiselt järelkõla ja korduvate peegelduste mõju ruumis olevatelt pindadelt. Upham demonstreeris, kuidas riidest kardinad ja pehme mööbel vähendavad ruumi järelkõla kestust. Arhitektuuriakustika kui teadusvaldkonna tõeliseks pioneeriks ja alusepanijaks peetakse Ameerika Ühendriikide füüsikut Wallace Clement Sabine'i.[2]
Eesti arhitektuuriakustikud
[muuda | muuda lähteteksti]Tunnustatumad Eesti päritolu arhitektuuriakustikud on Helmut Oruvee, Rein Pirn ja Linda Madalik (sündinud 1944).
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Jabez Baxter Upham, A consideration of Some of the Phenomena and Laws of Sound, and their Application in the Construction of Buildings Designed especially for Musical Effects. Am. J. of Science and Art 65, lk 215-226, (1853)
- ↑ J. W. S. Rayleigh (1945). The Theory of Sound. Dover. Lk xxiii.