Areiose usutunnistus

Areiose usutunnistus on säilinud ainult ühes kirjas keiser Constantinus Suurele. Constantinuse kokkukutsutud Nikaia I kirikukogul 325. aastal lükati see tagasi ja võeti vastu Nikaia usutunnistus. Kirikukogul otsustati, et Jumal-Isa ja Jumal-Poeg on ühtse olemusega, ning pandi teistsugused usutunnistused – näiteks Areiose usutunnistus –, mille järgi Jeesusel Kristusel on küll jumalik olemus, kuid ta on allutatud Jumal-Isale, kirikuvande alla.

Selle usutunnistuse autoritena nimetatakse Areiost ja Euzoiost Antiookiast. Originaal ei ole säilinud. Koopia on mainitud Areiose hilisema vastase Athanasiose teostes, kus seda usutunnistust tsiteeritakse Areiose kirjast Eusebiosele. See usutunnistus on näiliselt ortodoksne, kuid väldib neid punkte, milles Areiosel oli lahkarvamus Nikaia usutunnistusega. Pärast selle usutunnistuse esitamist keiser Constantinus Suur rehabiliteeris Areiose 327 või 328.

Tekst

Me usume ühteainsasse Jumalasse, Isasse, Kõigeväelisesse, ja Issandasse Jeesusesse Kristusesse, tema ainusündinud Pojasse, kes temast on sündinud enne kõiki aegu, Jumalasse, Sõnasse, kelle läbi kõik on saanud – nii taevas kui ka maa peal, kes on alla tulnud ning lihaks saanud, kannatanud, üles tõusnud ja üles läinud taeva, ja tuleb taas kohut mõistma elavate ja surnute üle. Ja [me usume] Pühasse Vaimusse, liha ülestõusmisse, tulevase ajastu elusse, taevariigisse, jumalikku, kogumaapealsesse Jumala kirikusse, maailma algusest kuni otsani.