Apekalnsi kihelkond

Apekalnsi kirik

Apekalnsi kihelkonna mõisad 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1904)

Apekalnsi kihelkond ehk Oppe kihelkond (saksa keeles Kirchspiel Oppekaln, läti keeles Apekalna draudzes novads, vene keeles приход Оппекальн) oli haldusüksus Liivimaal Võnnu, Võnnu-Valga ja Valga kreisis.

Ajalugu

Apekalnsi kihelkond Ludwig August Mellini "Liivimaa atlases" (1793)

Kihelkond eraldati Aluliina kihelkonnast aastal 1732. Selle keskuseks oli Apekalnsi kirik (ehitati aastatel 1774−1779), mis on Läti kõige kõrgemal üle merepinna asuv kirik.

Vabadussõja lõpul olid kihelkonna alad Eesti-Läti piiri korraldamisel Valga-Valka kõrval teiseks vaidlusaluseks kohaks. Võrumaa Rõuge kihelkonna piiril asunud Vana-Laitsna vald jagati kahe riigi vahel: 1/3 jäi Eestile, 2/3 Läti riigile.

Nüüdisajal kuuluvad endise kihelkonna alad peamiselt Läti Smiltene ja Alūksne piirkonda. Apekalnsis puudub oma kogudus; kihelkonna kogudus lagunes nõukogude ajal. Kihelkonna aladel tegutseb tänapäeval kogudus Hopas, samuti on taas loodud kogudus kiriku juurde Jaunlaicene valda, mis kannab aga tänapäeval Opekalnsi koguduse nime.

Apekalnsi kihelkonna mõisad

• Apekalnsi (Oppekaln Pastorat) kirikumõis
• Hopa ehk Ape (Hoppenhof) rüütlimõis
• Karva (Korwenhof) rüütlimõis
• Korneti (Schreibershof) rüütlimõis
• Lūši (Luxenhof) rüütlimõis, hiljem Vastse-Laitsna kõrvalmõis, fideikomiss
• Māriņkalnsi (Marienstein) rüütlimõis
• Repjekalnsi (Reppekaln) rüütlimõis, hiljem Vastse-Laitsna kõrvalmõis, fideikomiss
• Romeškalnsi, ka Auguli (Romeskaln) rüütlimõis
• Vana-Laitsna ehk Veclaicene (Alt-Laitzen) rüütlimõis
• Vastse-Laitsna ehk Jaunlaicene (Neu-Laitzen) rüütlimõis, fideikomiss
• Väike-Laitsna ehk Mazlaicene (Klein-Laitzen) riigimõis

Mellini atlases on selle kihelkonna territooriumil veel märgitud taoline mõis nagu Bolschak, ent see mõis puudub nii August Wilhelm Hupeli mõisanimistus, Eckardti tabelis kui ka veidi hilisemas postiaadresside raamatus.

Kirjandus

• Bienenstamm, Herbord Carl Friedrich von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826. Lk 278-9 [1].
• Büsching, Anton Friedrich. Magazin für die neue Historie und Geographie: IX. Land-rolle des Herzogthums Liefland vom Jahr 1765. Halle: Johann Jacob Curt, 1773. Lk 381 [2].
• Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 261-5 [3].
• Hupel, August Wilhelm. Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Dritter und letzter Band. Riga: zu finden bey Johann Friedrich Hartknoch, 1782. Lk 213-5 [4].
• Richter, Adolf. Baltische Verkehrs- und Adressbücher. Bd I. Livland. Riga, 1909.
• Tiesenhausen, C. J. H. von. Erste Fortsetzung von des Herrn Hofraths von Hagemeister Materialien zur Gütergeschichte Livlands. Riga: N. Kymmel, 1843. Lk 81-2 [5].

Välislingid

• Ansicht der Gegend um die Oppekalnsche Kirche aus der Hausthüre des Wohnhauses zu Neu Laitzen – Johann Wilhelm Krause joonistus 20. mai 1796