Ants Seiler

Allikas: Vikipeedia

Ants Seiler (31. märts 1930 Tartu2. juuni 1968 Biķernieki ringrada, Riia) oli eesti autovõidusõitja ja autokonstruktor.[1]

Ta õppis Tartu 2. algkoolis ja lõpetas 1949. aastal Tartu Elektromehaanika Tehnikumi autonduse erialal.

Töötas Eesti NSV Autotranspordi ja Maanteede Ministeeriumis ning Tallinna Autoremonditehases nr 1.

Sportlasena[muuda | muuda lähteteksti]

Estonia-2 klassi autol võitis ta 1959. aastal Kalevi 1. suursõidu ja 1960. aastal Kalevi 2. suursõidu.

Tuli 1961. aastal vormelite ringrajasõidus Vormel 3-klassis NSV Liidu meistriks, aastatel 1965 ja 1966 võitis ta samas klassis hõbeda. Oli NSV Liidu koondise liige.

Ta hukkus 2. juunil 1968 Riias Biķernieki ringrajal võistluse ajal toimunud kokkupõrkes.

Autokonstruktorina[muuda | muuda lähteteksti]

Oli Estonia võidusõiduautode tootmise algatajaid ja vormelite konstruktor.

Tallinna Autoremonditehases nr 1 alustati septembris 1957 tema eestvedamisel Estonia-1 võidusõiduauto tootmist, mis oli tema enda projekteeritud. Jõuallikas oli Serpuhhovi tehase mootorratta 500 cm3 mootor ja käigukast oli Volkswageni sõiduautolt.

Ta oli ka esimese stardi teinud auto roolis 6. septembril 1958 Leningradis, kus ta kohe tegi uue autoga ka rajarekordi. Seda päeva loetakse Eesti võidusõiduautode sünnipäevaks.[2]

1962. aastal läks ta Tartu Autoremonditehasesse nr 2 ning alustas seal sportauto ehitamist. Tema poolt või osalusel konstrueeriti kokku 11 võidusõiduautot ja ehitati üle 85 masina, neist kaks Tartus.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2009. aastal loodi Eesti Rahvuskultuuri Fondis Ants Seileri allfond autoeriala tudengite ja noorte inseneride jaoks.

Tallinnas Pirita teel avati 6. juunil 2019 avati Ants Seileri mälestuspink.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Biograafia ESBL-is (vaadatud 6. september 2020)
  2. Uuno Aava. "Mälestades Ants Seilerit". Eesti Spordiajaloo Seltsi Teataja, juuni 2008
  3. Vesta Reest. "GALERII! Avati võidusõiduautode konstruktori Ants Seileri mälestuspink". Pealinn, 6. juuni 2019

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]