Anton Raadik

Allikas: Vikipeedia
Boxing pictogram.svg Poks
Riik Flag of Estonia.svg Eesti
Europe continents black.svg
2. ring 1937 Keskkaal
Kuld 1939 Keskkaal

Anton Raadik (15. jaanuar 1917 Raikküla vald13. märts 1999 Chicago, Illinois' osariik, USA) oli eesti poksija.

Harrastajana[muuda | muuda lähteteksti]

Raadik oli kokku kolmekordne Eesti meister – keskkaalus (kuni 160 naela ehk 72,6 kg) aastatel 1937 ja 1939 ning poolraskekaalus (kuni 175 naela ehk 79,4 kg) 1940. aastal. Ta oli poolraskekaalus (kuni 175 naela ehk 79,4 kg) Eesti NSV meister 1941. aastal.

Raadik osales Euroopa eest 1939. aastal kaks korda keskkaalus (kuni 160 naela ehk 72,6 kg) maavõistlustel USA Kuldkinda-turniiri võitjate meeskondadega ning kaotas Chicagos Jimmy Reevesile ja võitis St. Louisis Milton Jonesi.[1]

Raadik võitis keskkaalus (kuni 160 naela ehk 72,6 kg) 6. Euroopa meistrivõistlustel (Dublin, 1939) kuldmedali ja tuli Euroopa meistriks.[2] Ta osales keskkaalus (kuni 160 naela ehk 72,6 kg) 5. Euroopa meistrivõistlustel (Milano, 1937), kuid kaotas 2. ringis hilisemale 4. koha saajale Henry Tillerile (Norra) ja jäi edasisest medaliheitlusest välja.[3] Ta osales harrastajana üldse 269 kohtumisel, millest võitis 242, neist 87 nokaudiga.

Elukutselisena[muuda | muuda lähteteksti]

Raadik läks Teise maailmasõja ajal Soome, sealt edasi Rootsi, kus alustas elukutselise poksija karjääri. Ta asus 1946. aastal elama Chicagosse, tõustes kiiresti oma kaalukategooria tippmeeste hulka. Ta pidas 1947. aastal tulise kohtumise prantslase Marcel Cerdaniga, kes oli tolle hetke peamine tiitlipretendent. Kuigi Cerdan oli gongi kõlades uimasena põrandal, andsid kohtunikud võidu talle.

Raadik poksis üldse jaanuarist 1943 kuni maini 1952 elukutselisena ning osales kokku 60 kohtumisel. Ta võitis 35 (neist 24 nokaudiga) ja kaotas 24 (neist 8 nokaudiga) kohtumist ning 1 kohtumine jäi viiki. Mõnikord on loetud elukutseliste kohtumistena ka Nõukogude Liidu absoluutkaalu meistrivõistlustel peetud kohtumisi, sest neid ei peetud harrastajate reeglite järgi. Raadikul oli lisaks peetud elukutseliste kohtumistele veel 3 sellist kohtumist aastatel 1940-1941.

Avalikkuse eest varjus oldud aastad 1952-1997[muuda | muuda lähteteksti]

Raadik kadus 1952. aastal avalikkuse eest ning ta leiti üles 1997. aastal invaliidina ühest Chicago vanadekodust.

Spordiajaloolane Juhan Maidlo on oletanud, et Raadik sattus vastuollu maffiaga ning sai kättemaksu käigus vigastusi, mis põhjustasid tema invaliidistumise.

Ajaloolane Valdur Ohmann on esitanud hüpoteesi, et Raadiku kadumise taga oli MGB, sest Raadik töötas teise Nõukogude okupatsiooni aegu sisekaitse- ja julgeolekuorganites autojuhina, nagu ka teise Saksa okupatsiooni aegu sisekaitse- ja julgeolekuorganites. Neid seiku olevat MGB (hiljem KGB) kasutanud Raadiku šantažeerimiseks ja kõrvaldamiseks.[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Anton Raadiku isa Jüri ja ema Mari küüditati 19149. aastal Siberisse (Novosibirski oblastisse), kus isa suri 13. juulil 1949 ja ema suri 18. jaanuaril 1954.

Anton Raadiku vend Osvald oli tuntud metsavend, kes lasi end lahingu ajal Nõukogude julgeolekuga 1. mail 1953 maha.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandust[muuda | muuda lähteteksti]

  • Jaan Sepp, Juhan Maidlo. "Mis juhtus Anton Raadikuga?" 1997. ISBN 9985-57-147-9
  • Juhan Maidlo. "Anton Raadik: "Tean... Mäletan..."". Postimees, 11. juuli 1998
  • Juhan Maidlo. "Anton Raadik tuleb koju". Õhtuleht, 30. märts 1999
  • Valdur Ohmann. "Metsavend Osvald Raadiku ja poksimeister Anton Raadiku ema Mari agentuurtöötlus küüditamispaigas Siberis". Tuna 3/2013. Lk 109-113

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]