Antependium

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Juugenddekooriga antependium Risti kirikus Dresdenis
Aabel ja Melkisedek. Mosaiik Ravenna San Vitale basiilikas. Valge tupsudega ja tikanditega kaunistatud altarilina all on purpurne kuldtikandiga kaunistatud altarikate, mis paistab katvat ka altari külgi
Täielikult riietatud altar Düsseldorfi õigeusu kirikus

Antependium (ladina keelest ante 'ees' ja pendēre 'rippuma'[1], mitmus antependia) ehk altarikate, ka altaripõll[2] on kristlikus kirikus kasutatav tekstiil, mis on kinnitatud altari ülemise serva külge[3]. Ehkki tekstiil on tavalisim materjal, võib antependium olla ka muudest materjalidest, näiteks puust, väärismetallist või kivist. Vanemas kirjanduses on kasutatud ka sõna frontaal[4].

Altarikattel ei ole läänekirikus sümboolset tähendust. Ta on mõeldud altari kui jumalateenistusliku keskpunkti tähtsuse rõhutamiseks ja kirikus olijate mõtete suunamiseks. Neid ülesandeid täidavad altarikatte kirikuaasta perioodidele vastav liturgiline värv ja kattel kujutatud kristlikud sümbolid[5].

Altarikatet tuleb eristada linasest altarilinast, mis katab altari pealmist külge.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Altari katmine lisaks altarilinale ka rippuva tekstiiliga on vana tava. Sellist katet võib näha Ravenna San Vitale kiriku 6. sajandi keskpaigast pärit mosaiigil. Algselt kattis kate altarit kõigist neljast küljest. Alates II aastatuhandest on võetud kasutusele ainult altari esikülge katvad antependiumid. Tänapäevased altarikatted võivad oma suuruselt olla väga erinevad. Altari esikülge kattev altarikate võib ulatuda katma ka altari külgi. Samas võib altarikate ulatuda küll maani, kuid katta vaid altari esikülje keskmise kolmandiku. Altarikatteks võib olla ka kitsas riba altari esikülje ülaservas.

Läbi aegade on altarikatete valmistamiseks kasutatud hinnalisi materjale – siidi ja sametit – ning kaunistatud neid uhkete tikanditega. 15. sajandil muutusid altarikattena väga armastatuks põimetehnikas piltvaibad. Villasest kangast, tikandiga kaunistatud või kangastelgedel kootud altarikatted võeti kasutusele 20. sajandil.

Altarikatted õigeusu traditsioonis[muuda | muuda lähteteksti]

Õigeusu kirikus kasutatakse kaht altarikatet. Alumine altarikate (kreeka keeles κατασάρκιον katasarkion[6], kirikuslaavi keeles срачица 'särk' või kreeka keelest laenatud катасарка[7]) on linane ja kaunistatud nööridega ning jääb täielikult pealmise altarikatte alla. See sümboliseerib Kristuse surilina. See on alaline altari kate, mida ei võeta ära kuni kirik tegutseb[8]. Pealmine altarikate (kirikuslaavi keeles индития inditija, kreekakeelsest ἡ ἐνδυτή 'riietus'; vt ka ladinakeelne induo 'riietama') on liturgilises värvis brokaadist või mõnest muust hinnalisest kangast, katab altari nelja külge[9] ja sümboliseerib Kristuse hiilguse rüüd[10]. Selle katte peale võidakse laotada veel üks altari pealmist külge kattev samast kangast brokaatlina. Nii kaetud altarit nimetatakse täielikult riietatud altariks.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]