Antanas Baranauskas

Antanas Baranauskas 1899. aastal

Antanas Baranauskas (poola keeles Antoni Baranowski, ladina keeles Antonius Baranovski; 17. jaanuar 1835 Anykščiai – 26. november 1902 Sejny) oli leedu luuletaja, matemaatik ja poola-leedu katoliku piiskop.

Elulugu

Baranauskase mälestusmärk Seda linnas

Ta sündis leedu aadlipäritolu tagasihoidlikus talupojaperes. Varases nooruses saatsid vanemad ta kohalikku kihelkonnakooli. Nagu ta päevikus kirjeldab, õppis ta aastatel 1841–1843 poola keelt ja 1848–1851 vene keelt. Tema esimesi katseid leedu keeles luulet ja riime kirjutada leidub tema päevikutes. Hiljem õppis ta Rumšiškėsis iga kahe aasta tagant korraldatavas vallakirjutajate koolis. Seal hakkas ta kirjutama oma esimesi poolakeelseid luuletusi.

1853. aastal lõpetas ta kooli, pärast seda töötas kirjutaja või kantseleiametnikuna mitmes Leedu väikelinnas. Sel perioodil alustas ta suhteid žemaitlaste luuletaja Karolina Proniewska (Karolina Praniauskaitė) ja tema perekonnaga. Neid kahte ühendas kirg Adam Mickiewiczi luule vastu. Praniauskaitė soovitas Baranauskasel proovida rohkem leedu keeles kirjutada. 1856. aastal üritas Karolina perekond paari lahutada, toetades Baranauskase õppima asumist Varniai katoliku seminaris. Seal õppides hakkas ta keskenduma leedu kirjakeele arendamisele ning kirjutas kommentaari leedu ja žemaidi keelele "Apie lietuvių ir žemaičių kalbą". See oli esimene teaduslik katse neid dialekte eristada.

Seminaris olles hakkas ta kirjutama luuletusi leedu keeles ja sellest ajast kirjutas sisuliselt selles keeles. Üks tema varasemaid Mickiewiczi mõju all kirjutatud teoseid oli "Anykščių šilelis". Seda peetakse leedu kirjanduse klassikaliseks teoseks. Kirjanduskriitikud peavad seda sümboolseks viiteks Leedu ajaloole ja keelele. Kui mõned kriitikud väidavad, et Baranauskas kirjutas luuletuse vihasena, vastuseks tema lektori Alexander Gabszewiczi väitele, et leedu keel pole luuletuste kirjutamiseks piisavalt ilus, siis teised vaidlevad sellele kui väärtõlgendusele vastu. Luuletus avaldati esmakordselt 1861. aastal ja taas 1862. aastal Laurynas Ivinskise kalendrites.

Aastatel 1858–1862 õppis ta Peterburi Roomakatoliku Vaimulikus Akadeemias, kus omandas magistrikraadi teoloogias. Aastatel 1863–1864 õppis ta Müncheni, Rooma, Innsbrucki ja Louvaini katoliku ülikoolides.

1871. aastast töötas ta Kaunase vaimulikus seminaris ja hakkas õpetama leedu keelt. Ta kirjutas leedukeelse grammatikaõpiku "Mokslas lietuviškosios kalbos". Pärast seda, kui Baranauskas läks Sejnysse, saavutas ta märkimisväärse maine, kuna suutis jutlustada nii poola kui ka leedu keeles. Aastaks 1880, pärast seda, kui ta mõistis, et leedu keeles trükkimise keeldu ei tühistata, hoolimata tsaarivõimude mitteametlikest lubadustest seda teha, vähenes tema soov leedu keelt propageerida vähehaaval. Ta ei lakanud uskumast, et leedu keelt tuleks arendada ja selle kasutamist laiendada ning töötas kuni oma surmani piibli leedu keelde tõlkimise kallal ning tal õnnestus 10–12 tundi päevas töötades tõlkida kolm viiendikku Vanast Testamendist.