Antal Friss

Antal Friss (sünninimi Antal Frisch; 18. jaanuar 1897 Budapest – 25. veebruar 1973 Budapest) oli ungari tšellist ja muusikapedagoog.

Elukäik

Ta õppis Rahvuslikus Ungari Kuninglikus Muusikaakadeemias hollandi päritolu, Leipzigi Gewandhausi-orkestri, Budapesti Õueooperi soolotšellisti ja Budapesti keelpillikvarteti liikme Harry Soni (1880–1942) juures ja pärast Ungari Nõukogude Vabariigi langemist 1919. aastal siirdus Berliini ennast täiendama tuntud Saksa tšellisti, Berliini Muusikakõrgkooli tšelloprofessori Hugo Beckeri (1863–1941) käe alla. Mängis Berliinis õpingute kõrval kinode ja hotellide ansamblites, salongiorkestrites ja viimaks oli ka Max Reinhardti teatriorkestri soolotšellist. 1922. aastal naasis ta Ungarisse ja asus õpetama rahvuslikus konservatooriumis (Nemzeti Zenedé), olles ühtlasi aastatel 1922–1931 Budapesti Linnateatri ja 1936–1950 Ungari Raadio salongiorkestri ja hilisema, 1943. aastal pianisti ja helilooja Ernst von Dohnányi asutatud Ungari Raadio Sümfooniaorkestri (ungari keeles Magyar Rádió Szimfonikus Zenekara, rahvusvaheliselt tuntud ka kui Budapest Symphony Orchestra) tšellosolist. Ta oli mitmete muusikateoste esmaesitajate seas. Oma soolokontsertidel esitas ta kaasaegsete heliloojate teoseid, sealhulgas Zoltán Kodály soolosonaati ning László Lajtha, Ferenc Szabó ja Pál Kadosa loomingut. Teadaolevalt andis oma viimase soolokontserdi 1938. aastal. Aastatel 1950–1953 õpetas Friss Ungari väikelinna Békéstarhosi muusikakoolis ning kuni 1972. aastani oli ta Ferenc Liszti Muusikaakadeemia tšelloprofessor.

Friss oli ka Kerntler Trio liige, kuhu lisaks temale kuulusid ka pianist Eugen Kerntler (1878–1938) ja viiuldaja Tibor Dömötör (legendaarse ungari viiuldaja Jenö Hubay õpilane), Ungari Riikliku Ooperiteatri orkestri kontsertmeister.

Ta osales muusikaõpetajate koolitustel õppepraktika juhendajana. Tema peateoseks loetakse kogumikku "Gordonkaiskola" ("Tšellokool") koostöös Rudolf Marosi ja Rezső Sugáriga), mida on kasutatud Ungari, aga ka teiste riikide sealhulgas Eesti, muusikakoolides aastakümneid. Oli Ungaris Pablo Casalsi nimelise tšellokonkursi žürii liige ja võttis osa ka rahvusvaheliste tšellovõistluste žüriide tööst Pariisis, Viinis, Prahas, Moskvas ja mujal.

Tema nimekate õpilaste hulka kuuluvad István Csurgay, László Mező ja Csaba Onczay, kes on olnud ka tšelloprofessorid Ferenc Liszti Muusikaakadeemias.

Antal Frissi nime kannab vabariiklik tšellokonkurss (Országos Friss Antal Gordonkaverseny) alla 22-aastastele tšelloõpilastele, mida korraldab Béla Bartóki nimeline Muusikaalgkool Szolnokis. 2023. aastal toimus see juba 17. korda.

Isiklikku

1928. aastal abiellus ta Budapestis Terézvárosi linnaosas Klára Szőkéga. Sündides juudi perekonnas, Leopold Frischi ja Gizella Weili lapsena pöördus ta 1934. aastal roomakatoliku usku.

Seotus Eestiga

Kerntler Trio, mille koosseisu ka Antal Friss kuulus, salvestatud kammermuusikat esitati Eestis Riigi Ringhäälingu raadioprogrammides 1930. aastatel - Ibert: Aaria triole, Tsherepnin: Trio.

Mitmed tema koostatud õppematerjalid ja repertuaarikogumikud on saadaval ka Eesti raamatukogudes (kokku 15 trükist seisuga 28.02.2025) ja tõenäoliselt tänaseni kasutusel keelpillipedagoogide poolt tšelloõppes.

Oli tuntud Ungari tšellisti ja F. Liszti Muusikaakadeemia kauaaegse professori Istvan Csurgay (1940–2017) tšelloõpetaja, kes oli omakorda Eesti tšellisti ja muusikapedagoogi Vahur Luhtsalu juhendajaks tema muusikaõpingute ajal Budapestis.

Tsitaate

Antal Friss on ühes intervjuus oma tšelloõpinguid, esinemisi ja pedagoogilist tegevust kokku võttes öelnud: „Minu tõeline koolitus õpetamise kõrval oli see, et proovisin läbi praktiliselt kõik koosmängu vormid. […] Mängisin trios, keelpillikvartetis ja klaveriga kammeransamblites. Tollal nõudis Rahvuslik Konservatoorium oma pilliõpetajatelt, et nad esineksid 'esinduslikul' soolokontserdil, tõestamaks oma vilumust laval. […] need väga erinevad tegevused võimaldasid mul tutvuda kogu tšellorepertuaariga. Iga teose või partiiga on seotud isikliku mängu kogemus, nii et saan sellest oma õpilastele rääkida.“

„Õpetaja peab armastama oma õpilasi ja õpetamist terve elu jooksul. Ta ei tohi kunagi jätta muljet, nagu oleks ta 'kõrgem olend', vaid pigem vanem sõber, kes töötab koos oma hoolealusega. On viga, kui ootame, et õpilane 'vaataks meile alt üles'. Õpilast tuleb tunda ja õpetada vastavalt tema iseloomule. Ilma õpilase põhjaliku tundmiseta ei ole olemas 'kindlaid retsepte', sest kahte ühesugust inimest ei ole. Ja meie maksimalismi poole püüdlevas ajastus pole üleliigne hoiatada: õpilasele ei tohi kunagi anda korraga suuremat ülesannet, kui ta suudab hakkama saada. Oluline on, et ta suudaks suveräänselt valitseda seda valdkonda, millega ta parasjagu tegeleb. Ainult nii saame säilitada selle spontaanse enesekindluse, mis on tervikliku inimese üks peamisi koostisosi ja edasise arengu vedur.“