António Lobo Antunes
 | See artikkel vajab toimetamist. (Aprill 2026) |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Aprill 2026) |
| António Lobo Antunes | |
|---|---|
.jpg) | |
| Sünniaeg |
1. september 1942  |
| Surmaaeg |
5. märts 2026 |
| Alma mater | Lissaboni Ülikool |
António Lobo Antunes (1. september 1942 Lissabon – 5. märts 2026 Lissabon) oli portugali romaanikirjanik ja psühhiaater. Talle omistati 2000. aastal Austria riigiauhind, 2003. aastal Ovidiuse auhind, 2005. aastal Jeruusalemma auhind, 2007. aastal Camõesi auhind ja 2008. aastal Juan Rulfo auhind. Lobo Antunes on korduvalt nomineeritud Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.[1]
Elu ja karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]António Lobo Antunes sündis 1. septembril 1942 Lissabonis. António oli perekonna kuuest pojast vanim. Tema isa, João Alfredo de Figueiredo Lobo Antunes oli tuntud neuroloog ja professor, Nobeli füsioloogiapreemia laureaadi António Egas Monize lähedane kaastöötaja. Tema ema oli Margareida de Almeida Lima ning tema vendadeks olid muuhulgas João Lobo Antunes ja Manuel Lobo Antunes.[2] Lobo Antunese sõnul oli tal isa kaudu saksa ning emapoolse vanaisa kaudu juudi päritolu. Ühes intervjuus väitis ta, et tema ema perekond oli pärit Brasiiliast; teises aga väitis, et tema isa oli Brasiilia päritolu.
Ta õppis Lissaboni Ülikoolis. Ta lõpetas arstina 1969. aastal, spetsialiseerudes hiljem psühhiaatriale. [3]
Pärast haridustee lõppu pidi Lobo Antunes aega teenima Portugali armees ja osalema Portugali koloniaalsõjas (1961–1974). Angola sõjaväehaiglas tekkis tal huvi surma ja „teiste“ teemade vastu. Lobo Antunes naasis Aafrikast 1973. aastal.[3] Tema Aafrika-kogemus kujundas tema kirjanduslikku karjääri – New York Timesi andmetel „kaardistas ta Portugali aeglast väljumist dr António de Oliveira Salazari halvavast diktatuurist aastatel 1932–1968 ja selle ebaõnnestunud koloniaalsõdadest Aafrikas“.[4]
Ta alustas kirjutamist 13- või 14-aastaselt. Tema esimene romaan lükati mitmete kirjastuste poolt enam kui kolmeks aastaks tagasi. 1979. aastal avaldas Lobo Antunes oma esimesed romaanid " Memória de Elefante" ja "Os Cus de Judas"; 1980. aastal avaldas ta teise romaani "Conhecimento do Inferno". Ta praktiseeris ka psühhiaatria erialal, peamiselt Lissaboni Miguel Bombarda haiglas, lahkudes sealt 1985. aastal, et pühenduda kirjandusele. [3]
Ta avaldas üle kahekümne romaani, millest olulisemate hulka kuuluvad „Fado Alexandrino” (1983), „As Naus” (1988) ja „O Manual dos Inquisidores” (1996). Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.
Isiklik elu ja surm
[muuda | muuda lähteteksti]Suhted
[muuda | muuda lähteteksti]Lobo Antunes oli kolm korda abielus. Esmalt abiellus ta 1970. aastal Maria José Xavier da Fonseca e Costaga. Neil sündis kaks tütart: Maria José Lobo Antunes ja Joana Lobo Antunes. Tema teiseks naiseks oli Maria João Espírito Santo Bustorff Silva, kellega tal on tütar, Maria Isabel Bustorff Lobo Antunes. 2010. aastal abiellus ta Cristina Ferreira de Almeidaga. [4]
Tervis
[muuda | muuda lähteteksti]2007. aastal avalikustas Lobo Antunes, et talle tehti soolevähi operatsioon.[5] Ta kannatas progresseeruva dementsuse all, mis sundis teda loobuma nii pikaajalisest suitsetamisharjumusest kui ka kirjutamisest.[6] [7] [8] Ta suri 5. märtsil 2026 83-aastaselt, 7. märtsil kuulutati välja riiklik leinapäev. [9] Tema matused toimusid Jerónimose kloostris 7. märtsil.[10] Portugali president Marcelo Rebelo de Sousa austas teda postuumselt Camõesi ordeniga.[11]
Auhinnad ja tiitlid
[muuda | muuda lähteteksti]- APE/IPLB romaani ja novelli suurauhind (1985 ja 1999)[3]
- Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind (2000)[3]
- Ovidiuse auhind, Rumeenia (2003)[3]
- Ladina Liidu Rahvusvaheline Auhind (2003)[12]
- Püha Jaakobuse Mõõga sõjaline orden (2004)[12]
- Jeruusalemma auhind (2005)[3]
- José Donoso auhind, Hispaania (2006)[3]
- Camõesi auhind (2007)[4]
- Juan Rulfo romaani keelte kirjandusauhind (2008)[3]
- Prantsuse Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandör (2008)[12]
- Autorite auhind, Kirjandus[3]
- Nonino rahvusvaheline auhind (2014)[3]
- Bottari Lattes Grinzane rahvusvaheline auhind, Itaalia (2018)[3]
- Vabaduse orden (2019)[12]
- Camõesi orden (2026, postuumselt)
Bibliograafia
[muuda | muuda lähteteksti]Romaanid [3]
- Memória de Elefante (1979)
- Os Cus de Judas (1979). Elizabeth Lowe tõlkis inglise keelde selle teosena "South of Nowhere " (1983); ja hiljem Margaret Jull Costa kui "The Land at the End of the World" (2011). [13]
- Conhecimento do Inferno (1980)
- Explicação dos Pássaros (1981)
- Fado Alexandrino (1983). Fado Alexandrino, inglise keelde tlk. Gregory Rabassa (1990). [13]
- Auto dos Danados (1985). Ingl. Act of the damned, tõlkija Richard Zenith (1993). [13]
- Nagu Naus (1988). Ingl. The Return of the caravels, tlk. Gregory Rabassa (2003). [13]
- Tratado das Paixões da Alma (1990)
- A Ordem Natural das Coisas (1992)
- A Morte de Carlos Gardel (1994)
- O Manual dos Inquisidores (1996). Ingl. The Inquisitors´s Manual, tlk. Richard Zenith (2004). [13]
- O Esplendor de Portugal (1997). Ingl. The Splendor of Portugal, tlk. Rhett McNeil (2011). [13]
- Exortação aos Crocodilos (1999).
- Não Entres Tão Depressa Nessa Noite Escura (2000).
- Que Farei Quando Tudo Arde? (2001).
- Boa Tarde às Coisas Aqui em Baixo (2003)
- Eu Hei-de Amar uma Pedra (2004)
- Ontem Não te vi em Babilónia (2006)
- O Meu Nome é Legião (2007)
- O Arquipélago da Insónia (2008)
- Que Cavalos São Aqueles Que Fazem Sombra no Mar? (2009)
- Sôbolos Rios Que Vão (2010)
- Comissão das Lágrimas (2011)
- Não é Meia-Noite quem quer (2012)
- Caminha Como Numa Casa em Chamas (2014)
- Da Natureza dos Deuses (2015)
- Para Aquela que Está Sentada no Escuro à Minha Espera (2016)
- Até Que as Pedras Se Tornem Mais Leves Que a Água (2016)
- A Última Porta Antes da Noite (2018)
- A Outra Margem do Mar (2019)
- Diccionario da Linguagem das Flores (2020)
- O Tamanho do Mundo (2022)
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Var hamnar pricken i år Litteraturpristagaren utses i dag". Dagens Nyheter. 5. oktoober 1995.
- ↑ Martins, Maria João (5. märts 2026). "António Lobo Antunes (1942–2026): O escritor dos livros insones". Diário de Notícias (inglise). Vaadatud 8. märtsil 2026.
- 1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13 "Morreu António Lobo Antunes". RTP Notícias (portugali). 5. märts 2026. Vaadatud 8. märtsil 2026.
- 1 2 3 Nossiter, Adam (5. märts 2026). "António Lobo Antunes, One of Europe's Most Revered Writers, Dies at 83". The New York Times. Vaadatud 8. märtsil 2026.
- ↑ Céu e Silva, João (30. september 2007). "Entrevista a António Lobo Antunes (1942–2026): "A morte é uma puta"" [Interview with António Lobo Antunes (1942–2026): "Death is a bitch"]. Diário de Notícias (inglise). Vaadatud 8. märtsil 2026.
- ↑ Guerreiro, Adriano (5. märts 2026). "Os sintomas da doença que obrigou Lobo Antunes a deixar de escrever". Notícias ao Minuto (portugali). Vaadatud 8. märtsil 2026.
- ↑ Cardoso, Francisco José. "Morreu António Lobo Antunes". DNOTICIAS.PT (portugali). Vaadatud 8. märtsil 2026.
- ↑ Rivas, Ascensión (29. november 2021). "António Lobo Antunes, una perturbadora mirada a la demencia y la muerte". El Español (hispaania). Vaadatud 6. septembril 2025.
- ↑ "Morreu António Lobo Antunes. Médico e escritor tinha 83 anos". PÚBLICO (portugali). 5. märts 2026. Vaadatud 5. märtsil 2026.
- ↑ "Cerimónias fúnebres de António Lobo Antunes decorreram nos Jerónimos". RTP Notícias (portugali). 7. märts 2026. Vaadatud 8. märtsil 2026.
- ↑ Fonseca, Sofia; Henriques, Susete; Frias, Rui; Carmo, Cecília; Inácio, Ana Mafalda (5. märts 2026). "Marcelo atribui grande-colar da Ordem de Camões a Lobo Antunes. Cerimónias fúnebres a partir desta 6.ª feira". Diário de Notícias (inglise). Vaadatud 8. märtsil 2026.
- 1 2 3 4 "Morreu o escritor António Lobo Antunes". RFI (portugali). 5. märts 2026. Vaadatud 8. märtsil 2026.
- 1 2 3 4 5 6 Dawoor, Yagnishsing (6. märts 2026). "António Lobo Antunes's exhilarating novels forced Portugal to confront its darkest moments". The Guardian. Vaadatud 8. märtsil 2026.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- António Lobo Antunes, ametlik sait