Anrep

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Anrepi suguvõsa aadlivapp (Eestimaa liinid)
Anrepi suguvõsa aadlivapp (Liivimaa liinid)
Anrep-Elmpti suguvõsa krahvivapp

Anrep on Vestfaalist pärit vana aadlisuguvõsa. Tänapäeval elavad suguvõsaliikmed Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Itaalias ja Kanadas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Anrepite põlvnemiskohaks loetakse Anreppenit, mis on kaasajal Nordrhein-Westfaleni liidumaal asuv Delbrücki linna linnaosa. Sealt on pärit arvukalt samanimelisi põlisaadlisuguvõsasid, mille sugulust ei ole aga ürikuliselt võimalik tõendada. Liivimaal on suguvõsa kohta esimesi teateid 1470. aastast, mil Goswin Anrep (suri pärast 1501) sai Saksa Ordult läänivalduse; temaga algab ka suguvõsaliin.

Anrep-Elmpt[muuda | muuda lähteteksti]

Vanast Reinimaa aadlisuguvõsast pärit kindralleitnant krahv Philipp von Elmpt (1763−1818) suri meessoost järeltulijateta. Tema pärijaks oli noorem tütar krahvinna Cäcilia Julie Philippine (1812−1892), kes naitus 1833. aastal Kärstna mõisniku Joseph Karl von Anrepiga (1796−1860). Viimane sai 1853. aasta 6. mail (vkj) Venemaa keisrilt krahvitiitli ja õiguse kanda perekonnanime Anrep-Elmpt. Liin kustus tema vanema poja krahv Reinhold Philipp Johann von Anrep-Elmptiga (1834−1888).[1]

Anrepid rüütelkonna matriklis[muuda | muuda lähteteksti]

10. jaanuaril 1635 sai Liivimaalt Sooru mõisast pärit Närke ja Värmlandi rügemendi leitnant ja hilisem sama rügemendi kapten, kortermeister ja ooberst Gustaf Anrep (1616–1666) naturalisatsiooni korras Rootsi aadlikuks ja introdutseeriti samal aastal Rootsi rüütelkonda (nr 236).[2]

1745. aastal immatrikuleeriti suguvõsa Eestimaa (nr 3) ja 1747. aastal Liivimaa (nr 8) rüütelkonda. [3] [4]

6. mail 1853 andis Vene keiser Nikolai I Kärstna mõisa harust pärit kindralleitnant Joseph von Anrepile (1796–1860) krahvinna Cecilie Julie Philippine von Elmptiga (1812–1892) abiellumisel krahvitiitli ja laiendatud vapi ning ta hakkas kandma perekonnanime Anrep-Elmpt.[5] See haru kanti lisaks Eestimaa (nr 4), Liivimaa (nr 8) ja ka Kuramaa (nr 315) rüütelkonda.

Suguvõsa liikmeid[muuda | muuda lähteteksti]

Anrep[muuda | muuda lähteteksti]

Anrep-Elmpt[muuda | muuda lähteteksti]

  • Krahv Joseph Carl von Anrep-Elmpt (1796–1860), ratsaväekindral, kindraladjutant, polgu-, brigaadi- ja diviisikomandör, vabamüürlane

Sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]

Ala haru[muuda | muuda lähteteksti]

Liivimaa Helme kihelkonna Ala mõisa (Haus Assikas) haru.[6]

Kärstna liin[muuda | muuda lähteteksti]

Anrep-Elmpt[muuda | muuda lähteteksti]

Anrepite suguvõsa vapp[muuda | muuda lähteteksti]

Anrepite vapikilbil on kujutatud kammi, mis väidetavalt oli mõeldud sõjaratsu kammimiseks; see oli viide Anrepite sõjaväeteenistusele. Suguvõsa Liivi- ja Eestimaa harude vappidel oli eripära: kui Liivimaal kasutatud vapil oli kilbil kujutatud kamm must, siis Eestimaal oli see sinine. Anrepite vapp on väga sarnane Delbrücki linna Anreppeni linnaosa siiani kasutusel oleva vapiga.

Anrepi suguvõsa kabel Anrepi lõvi lähedal Kärstnas

Anrepi suguvõsa mõisavaldused[muuda | muuda lähteteksti]

Åkerby mõis
  • Eestimaa:
    • Einmanni (Korps) (XVI sajand), Ingliste (Haehl) (u 1561−XVII sajand), Keava (Kedenpäh) (1561−XVII sajand), Prandi (1739−1740ndad), Räsna (Resna) (XVIII sajandil), Sausti (Sauss) (kuni 1546), Sutlema (Sutlem) (kuni 1621), Tamsalu (Tamsal) (1580ndad), Vao (Wack) (kuni 1662)
  • Kronobergi lään:
    • Skärsjöhult (XVII sajandil)
  • Liivimaa eesti distrikt:
    • Aitsra (Adscher) (1552–1811), Ala (Assikas) (XVI sajand – 1811), Hummuli (Hummelshof) (1470 – pärast 1599), Koorküla (Korküll) (XVI sajand – pärast 1678), Kärstna (Kerstenhof) (1740–1919), Leebiku (Abenkat) (1738–1811), Lõve (Lauenhof) (1750–1919), Maaritsa (Neu-Rewold) (1859–1873), Murikatsi (Murrikatz) (1792–1919), Pahuvere (Willust) (1799–1806 pandi-, 1806–1877 pärusvaldus), Restu (Rösthof) (1827–1837 pandi-, 1837–1868 pärusvaldus), Roobe (Ropenhof) (kuni 1597, 1674–1675 ja 1752–1755), Suure-Rõngu (Schloß Ringen) (1875–1919), Sutlema (Sutlem) (kuni 1621), Taabri (Anrepshof) (XVI sajand), Tuhalaane (Tuhhalane) (olid 1731–51, rendivaldus), Vanamõisa (Althof) (1738–1811), Vana-Prangli (Alt-Wrangelsshof) (1859–1878), Vana-Puka (Alt-Bockenhof) (1798–1819, pandivaldus), Vorbuse (Forbushof) (oli 1601).
  • Liivimaa läti distrikt:
    • Araksti (Arras) (1795–1797), Dīķeri (Puderküll) (1801–1804, pandivaldus), Omuļi (Homeln) (1832–1841 pandi-, 1841–1920 pärusvaldus), Plānupe (Planup) (1678–1680ndad ja 1728–1730), Sooru (Soorhof) (1477–pärast 1599), Viņķelmaņi (Winkelmansshof) (1796–1801, pandivaldus).
  • Saaremaa:
  • Stockholmi lään:
    • Glasberga
  • Värmlandi lään:
    • Munkfors
  • Örebro lään:
    • Åkerby (1611−1770ndad), Irvingsholm, Lekeberga (1645–1851)

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929, lk 2.
  2. Matrikel öfwer Swea rikes ridderskap och adel ..., 1754, lk.318–319 (rootsi keeles)
  3. Aadlivapid Ajalooarhiivis: Anrep (sinise hobusekammiga vapp) Anrep (musta hobusekammiga vapp)
  4. Carl Arvid von Klingspor: Baltisches Wappenbuch. Wappen sämmtlicher, den Ritterschaften von Livland, Estland, Kurland und Oesel zugehöriger Adelsgeschlechter. Stockholm 1882, info, Liivimaa haru vapp, Eestimaa haru ja krahv Anrep-Elmptide vapid
  5. Aadlivapid Ajalooarhiivis: Joseph von Anrep-Elmpt
  6. Leonhard von Stryk: Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil, Der ehstnische District mit vier karten. Dorpat: C. Mattiesen 1885, lk.358

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Anrep, Johan Gabriel. Svenska Adelns Ättar-Taflor. Första afdelningen. Stockholm: A. Norstedt & Söner, 1858. Lk 70-74 [1].
  • Danmarks Adels Aarbog. 1884. Første Aargang. Kjøbenhavn: P. G. Philipsens Boghandel, 1884. Lk 30 [2].
  • Der Adel der russischen Ostseeprovinzen (Estland, Kurland, Livland, Ösel). 1. Teil. Die Ritterschaft. Neustadt an der Aisch: Bauer & Rape, inhaber Gerhard Gessner, 1898 (ümbertrükk 1980).
  • Elgenstierna, Gustaf. Den introducerade Svenska adelns ättartavlor med tilläg och rättelser. I kd. Stockholm: P. A. Norstedt & Söners Förlag, 1925-1936 [3].
  • Engelhardt, Robert. Zur Geschichte der Anreps auf Soor. − Baltische Familiengeschichtliche Mitteilungen. 1932. Lk 56–57.
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Estland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1930. Lk 644-646 [4].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Livland. Bd I. Görlitz: Verlag E. U. Starke, 1929. Lk 1-15 [5].
  • Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil: Oesel. Tartu: Osaühing „Ilutrükk”, 1935. Lk 652 [6].
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelige Häuser B. Bd VI. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1964. Lk 1-30.
  • Genealogisches Handbuch des Adels. Adelslexikon. Bd I. Limburg an der Lahn: C. A. Starke Verlag, 1972. Lk 97.
  • Долгоруков, Пётр Владимирович. Российская родословная книга. Санктпетербургь: Печатано вь типо графии Эдуарда Веймара, 1856. Часть третья. Lk 74-77 [7].
  • Лудмер, Яков Иванович. Княжеские, графские и баронские фамилии Прибалтийских губерний: материалы для родословных. Вып. 1. Графы Анреп-Эльмт – бароны фон дер Брюгген. Miitavi: 1902.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]