Anomaalne monism

Anomaalne monism on vaimufilosoofias keha ja vaimu probleemile pakutud lahendus, mille kohaselt iga vaimusündmus on identne mõne füüsilise sündmusega, kuid vaimusündmustena kirjeldatuna ei allu nad rangetele füüsilistele loodusseadustele.

Sellise positsiooni esitas esimesena Donald Davidson artiklis "Mental events" (1970).

Et anomaalne monism samastab vaimusündmused füüsiliste sündmustega, siis on tegemist füsikalismi, seega ka materialismi vormiga. Samuti on tegemist vaimu identsusteooria vormiga; selle eripära seisneb selles, et ei postuleerita sündmuste tüüpide identsust.

Nii Davidson ise kui ka teised anomaalse monismi pooldajad, samuti selle vastased, on seda teesi mitmel moel täpsustanud.

Anomaalsest monismist tuleneb, et vaimu inimestel ei ole, küll aga mentaalsed omadused, mille muutused on vaimusündmused.

Üldine ülevaade

Kui jaotada erinevad arusaamad mentaalsete nähtuste ja füüsiliste nähtuste vahekorra asjus esiteks selle järgi, kas mentaalseid entiteete samastatakse füüsiliste entiteetidega, ning teiseks selle järgi, kas on olemas ranged psühhofüüsilised seadused, siis tekib neli seisukohtade klassi:

1. "nomoloogiline monism", mille järgi on olemas ranged seadused, mis seavad mentaalsed ja füüsilised entiteedid omavahel vastavusse, kusjuures need entiteedid on omavahel identsed (sellist seisukohta nimetatakse sageli materialismiks)
2. "nomoloogiline dualism" (interaktsionism, parallelism, epifenomenalism)
3. "anomaalne dualism", mille järgi puuduvad mentaalseid ja füüsilisi entiteete omavahel vastavusse seadvad ranged seadused ning mentaalne ja füüsiline moodustavad eraldi substantsid (Descartesi dualism)
4. "anomaalne monism", mille järgi on ainult üht laadi entiteedid, kuid ei pea võimalikuks mentaalsete entiteetide taandamist füüsilistele identiteetidele ei definitsioonide ega seaduste kaudu.

Et anomaalse monismi järgi iga vaimusündmus on mingi füüsiline sündmus, siis näiteks sündmus, mis seisneb selles, et keegi teatud hetkel mõtleb näiteks, et lumi on valge, on närviimpulsside teatud muster tema ajus sel hetkel. See on üks sündmus, mida võib kirjeldada kas teatud tüüpi vaimusündmusena (mõtlemisena, et lumi on valge) või teatud tüüpi füüsilise sündmusena (närviimpulsside teatud mustrina).

Kui vaimusündmused on füüsilised sündmused, siis saab neid vähemalt põhimõtteliselt seletada ja ennustada füüsikaseaduste alusel. Ent selleks peavad nad olema kirjeldatud füüsiliste sündmustena.

Davidsoni algne argument

Davidson esitab anomaalse monismi kasuks argumendi, mida ka selle vastased peavad teravmeelseks.

Ta lähtub kolmest printsiibist, mis on intuitiivselt sundivad:

1. "põhjusliku vastastikuse toime printsiip": on olemas nii vaimusündmuste põhjuslik toime füüsilistele sündmustele kui ka füüsiliste sündmuste põhjuslik toime vaimusündmustele
2. "põhjuslikkuse nomoloogilisuse printsiip": kõik sündmused on omavahel põhjuslikus seoses rangete seaduste järgi
3. "vaimunähtuste anomaalsuse printsiip": ei ole psühhofüüsilisi seadusi, mis seoksid vaimunähtusi kui vaimunähtusi füüsiliste nähtuste kui füüsiliste nähtustega

Põhjuslik vastastikune toime

Vaimusündmused võivad olla põhjuslikus seoses füüsiliste sündmustega. Näiteks põhjustavad uskumused ja soovid tegija teo, teod aga põhjustavad muutusi füüsilises maailmas. Füüsilise maailma sündmused omakorda võivad põhjustada muutusi meie uskumustes, kavatsustes ja soovides.

Seda eeldust pidas Davidson ilmseks.

Selle eelduse taustaks on Davidsoni seisukoht, et mentaalse ja füüsilise universumi fundamentaalseteks entiteetideks ongi just sündmused (mitte objektid ega asjadeseisud). Peale selle paistab siit läbi kumavat tema algne seisukoht (artiklis "Actions and events"), et sündmuste identsuskriteerium põhineb nende kausaalsel rollil (hiljem küll võttis ta nende identsuskriteeriumiks ajalis-ruumilise asukoha).

Peale selle rõhutab Davidson, et sündmusel on määramata hulk aspekte. Näiteks "tule põlema panemine" on sündmus, mida ükski väljend täielikult ei kirjelda: see on ka "toa valgustamine", "köögis oleva murdvarga hoiatamine" jne. Et iga füüsilist sündmust (näiteks tule põlema panemine) on seostatav väga mitmesuguste mentaalsete sündmuste (põhjenditega), mis võivad tegu tagantjärele ratsionaliseerida, kuidas siis saab öelda, milline sündmus tegelikult põhjustas tule põlema panemise? Davidsoni järgi oli põhjuseks teo põhjend. Ma panin tule põlema seetõttu, et ma tahtsin paremini näha, mitte seetõttu, et ma tahtsin köögis olevat murdvarast hoiatada. Nõnda osutuvad põhjendid põhjusteks ning see seletab vaimsete nähtuste põhjuslikku tõhusust.

Põhjuslikkuse nomoloogilisus

Põhjuslikkuse nomoloogilisuse printsiip nõuab, et sündmuste põhjuslik seos alluks rangetele seadustele, st kui üks sündmus on teise põhjus ja teine esimese tagajärg, siis see seos peab käima mingi range seaduse alla. Ranged seadused on sellised seadused, mis ei sisalda selliseid klausleid nagu ceteris paribus, teiste sõnadega, ei jäta lahtisi otsi. Sellepärast eeldavad ranged seadused suletud süsteemi: nad peavad võtma arvesse kõike, mis võib süsteemi mõjutada.

Davidson leidis, et David Hume'i ja Immanuel Kanti põhjuslikkusekäsitlused tunnistasid seda printsiipi; kõik filosoofid igatahes seda ei tunnistanud.

Selle printsiibi põhjendus pidi Davidsoni järgi lähtuma asjaolust, et füüsika eesmärk on leida selline sõnavara (sealhulgas selline sündmusekontseptsioon), mis võimaldaks formuleerida seaduste suletud süsteemi.

Davidson on sellele printsiibile pärast artiklit "Mental events" andnud detailsema selgituse ja põhjenduse.

Printsiibi selgitus

Davidsoni järgi peab iga kord, kui sündmus E1 on põhjuslikus seoses sündmusega E2, leiduma seadus kujul "kui C1 ja D1, siis D2", kus C1 vastab mingile eeltingimuste kogumile, D1 on E1 kirjeldus, mis on eeldusel C1, piisav, et leiaks aset sündmus, mille kirjelduseks on D2, kusjuures D2 on E2 kirjeldus.

Põhjuslikkuse nomoloogilise iseloomu printsiip käib Davidsoni järgi nii ajalise järgnevuse seaduste kui ka sildseaduste kohta. Ent Davidson eitab, et need seadused võiksid sisaldada psühholoogilisi predikaate. Seega on välistatud seadused, kus kõik predikaadid on psühholoogilised (näiteks "kui M1 ja M2, siis M3") ning seadused, mis sisaldavad nii psühholoogilisi (M) kui ka füüsikalisi (F) predikaate (näiteks " kui M1 ja M2, siis F1", "kui F1 ja F2, siis M1"). Välistatud on siis ka sildseadused kujul " kui F1, siis M1", "kui M1, siis F1" ja "M1 siis ja ainult siis, kui F1".

Mentaalsed predikaadid on lubatud, kui on tegu "puiklevate seadustega", mis sisaldavad klauslit ceteris paribus. Kui näiteks üldistus kujul "kui M1 ja M2, siis F1" on ceteris paribus õigustatav, ei saa talle anda ilma sellise klauslita kuju (näiteks "kui F2 ja F3 ja M1 ja M2 ja M3, siis F1").

Printsiibi põhjendus

Davidson lähtus põhjuslikkuse nomoloogilisuse printsiibi kaitsmisel Curt John Ducasse'i katsest defineerida üksikuid põhjuslikke seoseid katvate seaduste abita (1926). Ducasse'i põhjusekontseptsioon põhines muutuse mõistel: sündmus C on tagajärje E põhjus siis ja ainult siis, kui C oli ainuke muutus E vahetus ünbruses vahetult enne E asetleidmist. Näiteks tikust tõmbamine on tiku põlemise põhjus niivõrd, kui tikust tõmbamine on ainuke muutus tiku vahetus ümbruses.

Davidson pöörab selle ümber ning küsib, kas mitte hoopis meie muutusemõiste ei tugine seadustele. Davidson nendib kõigepealt, et muutus on alati mingi predikaadi muutumine: muutus leiab aset siis ja ainult siis, kui mõni predikaat, mis on mõne objekti kohta tõene (väär), muutub hiljem selle objekti kohta vääraks (tõeseks). Edasi, muutuse mõiste on ise aja jooksul muutunud: pidevat liikumist peetakse Newtoni füüsikas muutumiseks, Aristotelese füüsikas mitte. Niisiis on muutuse mõiste teooriast sõltuv ning eeldab tausta seaduste näol. Et muutus on põhjuse mõiste sõltub muutuse mõistest ja muutuse mõiste sõltub seadustest, siis ka põhjuse mõiste sõltub seadustest.

Vaimunähtuste anomaalsus

Ei ole rangeid psühhofüüsilisi seadusi, st seadusi, mis seoks vaimusündmusi psühholoogiliste kirjelduste all füüsiliste sündmustega füüsikaliste kirjelduste all.

Sellest järeldub, et vaimunähtusi ei saa taandada füüsilistele nähtustele, defineerides vaimupredikaadid füüsikalistes terminites (nagu mõned biheiviorismi vormid püüavad teha), ega rangete sildseaduste abil, mis seoksid mentaalseid omadusi füüsilistega ning lubaksid vaimusündmusi ennustada ja seletada.

Selle printsiibi põhjendamisel tugineb Davidson vaimunähtuste normatiivsuse teesile ning semantilisele holismile.

Vaimusündmusi kirjeldatakse propositsiooniliste hoiakute (näiteks uskumused, kavatsused, kahtlused, soovid) kaudu. Nende identsuskriteerium peab arvestama nende asendit propositsionaalsete hoiakute võrgustikus. Näiteks konkreetse uskumuse iseloom sõltub paljudest teistest uskumustest; uskumuste roll sõltub nende suhetest soovide, kavatsuste ja tajumustega. Need suhted on loogilist laadi. Seetõttu on propositsiooniliste hoiakute omistamisel see normatiivne, ratsionaalsusest tulenev piirang, et isiku hoiakute muster peab olema üsna koherentne. Näiteks kui ma omistan kellelegi mingi uskumuse, pean ma talle omistama ka kõik uskumused, mis on selle uskumuse loogilised järelmid. See ei tähenda küll irratsionaalsuse välistamist, aga irratsionaalsusest saab rääkida ainult ratsionaalsuse taustal.

Siin töötab heausksuse printsiip, mille kohaselt me peaksime katsuma leida teooriat, mille järgi inimene on järjekindel, "tõdede uskuja ja hüve armastaja". Ent vaimuseisundite omistamisel on mängus tõlke alamääratus, mistõttu tõendid nende kohta on paratamatult puudulikud ning omistamine on väga subjektiivne. Füüsikalised protsessid aga on deterministlikud ja deskriptiivsed, mitte normatiivsed. Sellepärast on tõendid nende kohta suletud süsteemi kuuluvad ning seadustele alluvad.

Tavaliselt räägitakse propositsionaalsetest hoiakutest kui isiku suhetest propositsioonidega. Davidsoni järgi ei ole alust arvata, et propositsiooniline hoiak nõuaks propositsiooni või muud objekti, mida vaim silmas peaks: tegu on lihtsalt isiku seisundiga. Hoiaku omistamisel seostatakse hoiaku kandja küll mingi objektiga, kuid see objekt peab teada olema üksnes hoiaku omistajale, mitte hoiaku kandjale. Need objektid on nagu mõõtarvud, mida mõõdetav ese ei pea teadma.

Koonduv ja mittekoonduv holism Vincenzo Fano järgi

Vincenzo Fano toob näite, kuidas holism vaimu suhtes viib anomalismini.

Omistades lauale pikkuse, eeldame teatud seadusi, millele allub laua ja mõõteriistade vastastikune toime: mõõtmise ajal laua pikkus oluliselt ei muutu; pikkus peab olema aditiivne suurus; "pikem kui" peab olema asümmeetriline transitiivne seos jne. Eeldades neid seadusi ja sooritades mõned operatsioonid, jõuame mõõtmistulemuseni. Selles protsessis on teatud annus holismi. Mõõtmisprotsessi ajal me võime näiteks avastada, et laud on mõõteriistast palju kuumem, nii et kokkupuude muudab viimase pikkust. Järelikult tuleb mõõteriista temperatuuri muuta. Mõnel juhul on koguni tarvis mõnd seadust modifitseerida. See protsess võib mõnda aega kesta, kuni oleme tulemustes päris kindlad. Aga peale laua ja mõõteriista vastastikuste toimete teooria on veel tarvis omistada lauale teatud hulk predikaate: teatud temperatuur, jäikus, elektrilaeng jne. Iga niisugune omistus nõuab omaette teooriat.

Vaata ka

• Monism

Kirjandus

• Bruno Mölder. Psühhofüüsilised seadused ja anomaalne monism. – Akadeemia, 2001, nr 3, lk 580–611.

Välislingid

• Tiiu Hallapi loeng
• Anomaalne monism Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias