Annaberg-Buchholzi Püha Anna kirik

Püha Anna kirik (saksa keeles St.-Annen-Kirche) on Annaberg-Buchholzis Saksimaal asuv rikkaliku interjöörikujundusega hiliskeskaegne kodakirik, mille ehitusstiil kannab nii hilisgootika kui ka renessanssarhitektuuri tunnusjooni.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirik kuulub oma suuruse, markantse võlvlae ja väärtusliku sisustuse poolest Saksimaa tähtsaimate kultuurimälestiste hulka. Sel on oma oluline koht linna siluetis ja kirik on tunnistuseks Annabergi rikkusest, mille tõi hõbedakaevandamine 16. sajandi algul^[1]. Kirik on pühitsetud Maarja emale Annale, keda peeti muuhulgas mäetööliste kaitsepühakuks. Anna kirik ehitati 1499.–1525. aastal roomakatoliku kirikuks, kuid alates 1539. aastast on see evangeelne-luterlik pühakoda^[2].

Hoone oma 65 meetrise pikkusega ja 40 meetrise laiusega on suurim hilisgooti kirik Saksimaal. Kirikul on massiivne nelinurgal asetseva oktogooni kujuline kellatorn, mille kõrgus on 78 m ja mida kroonib renessanssvormides tornikiiver. Ehitusmaterjaliks on kasutatud ümbruskonna kivimurdudest saadud gneissi. Lääneportaali kujundus pärineb 1928. aastast^[3].

Große Kirchgasse ja Anna kirik
Vaade kirikule kirdest
Vaade koorilõpmikule
Lääneportaal

Ruum[muuda | muuda lähteteksti]

Ehitis on tüüpiline kolmelööviline kodakirik, mille kolm löövi on ühe kõrgusega ja külglöövid vaid vähe pealöövist kitsamad. Kiriku võlvitud siseruum on 28 m kõrge, kujundatud heledates beežides ja kuldpruunides toonides. Aknad on kõrged ja laiad ning ruum mõjub avara, valgusküllase ja kergena. Peamine vaatamisväärsus on kaarjate roietega kujundatud võlvikuteta võrkvõlvlagi, mille roided moodustavad lillederea kujulise mustri piki löövi. Lillede keskkohale annavad oma aktsendi kullatisega kujundatud päiskivid. Roidestikku täiendavad peenejoonelised ornamentaalsed laemaalingud. Hulknurksete piilarite kante rõhutavad kergete püstrihvadena kujundatud piilaritahud, piilareil puuduvad kapiteelid ja roided väljuvad piilaripinnast sujuvalt erinevatel kõrgustel^[4]. Kiriku ehitusmeister oli Benedikt Rejti õpilane, Schweinfurdist pärit Jacob Haylmann^[5].

Kiriku siseruum vaatega läände
Siseruumi vaade ida suunas
Pealöövi võlvlagi
Külglöövi võlvlagi
Vaade peaaltarile ja ristimiskivile

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku sisustuses on väärtuslikke hilisgooti kunstiteoseid, nagu skulptor Franz Maidburgi raiutud polükroomne kantsel, Hans Hesse maalitud "Mäealtar", Freibergi toomkiriku Tulbikantsli autori H. W. loodud raiddekooriga siseportaal "Schönes Tür" ja lille õiekrooni kujuline ristimiskivi. Restaureeritud orel pärineb 1884. aastast, sel on üle 4000 vile ja 65 registrit.^[6]