Anhalti vürstiriik

Anhalti vürstiriik Fürstentum Anhalt
Anhalti vapp (15. sajand)
	Anhalt 1793. aastal
Osa	Püha Rooma riigist
Vürst	Heinrich I (esimene)
Pealinn	Dessau
Saksimaa hertsogiriik	Anhalt-Bernburg; Anhalt-Dessau; Anhalt-Köthen

See artikkel räägib Püha Rooma riigi keiserlikust osariigist. Saksa keisririigi liiduriigi kohta vaata Anhalti hertsogiriik.

Anhalti vürstiriik (saksa Fürstentum Anhalt) oli Püha Rooma riigi keiserlik osariik.

Anhalti vürtskonna asutajaks loetakse tavaliselt Heinrich I-st 1218. aastal. Tema surma järel jagati Anhalt korduvalt dünastia poegade vahel, mistõttu oli Anhalt järgnevate sajandite jooksul korduvalt killustunud mitmeks väikeriigiks. Vürstiriigi lõpuks saab pidada 1805. aastat, mil Napoleon I ülendas kolm Anhalti järglasriiki (Anhalt-Bernburg, Anhalt-Dessau ja Anhalt-Köthen) hertsogiriikideks.

Ajalugu

Anhalti krahvid

9. sajandi kestel oli ala Saksimaa hertsogiriigi osa. 11. sajandil oli see Esico (suri aastal 1059 või 1060) valitsemise all. Tema poeg oli Adalbert II (suri aastal 1080). Pojapoeg Otto Rikas oli esimene, kes kandis Anhalti krahvi tiitlit. Otto, tuntud ka kui Ballenstedti krahv, oli Anhalti krahvi Albrecht Karu isa; viimane vallutas Brandenburgi slaavi territooriumid. Kui Albrecht aastal 1170 suri, sai Anhalti krahviks tema poeg Bernhard, kes aastal 1180 sai Saksimaa hertsogi tiitli. Bernhard suri aastal 1212 ja Saksimaast eraldatud Anhalt läks tema pojale Heinrich I-le, kes aastal 1218 võttis vürstitiitli ja oli Anhalti vürstisuguvõsa tegelik asutaja. Heinrich I on lisatud Codex Manesse minnesingerite hulka.

Anhalti vürstid

Heinrichi surmaga aastal 1252 jagasid tema kolm poega vürstkonna ja asutasid vastavalt Ascherslebeni, Bernburgi ja Zerbsti liinid. Ascherslebeni valitsejasugu hääbus aastal 1315 ja tema valdused liidendas naabruses asunud Halberstadti piiskopkond, lahutades seega Anhalt-Bernburgi alad kahte eraldiseisvasse ossa. Viimane Anhalt-Bernburgi algse liini vürst suri aastal 1468 ja tema maad pärisid viimasena allesjäänud Anhalt-Zerbsti liini vürstid. Selle perekonnaharu valdused jagati aastal 1396 ja pärast Bernburgi omastamist tegi vürst Georg I teoks Zerbsti edasise jagamise (Zerbst ja Dessau). 16. sajandi algul oli perekond mitme vürsti surma või troonist loobumise tõttu jagunenud vaid kaheks haruks (Anhalt-Köthen ja Anhalt-Dessau, mis mõlemad tekkisid aastal 1471 Anhalt-Dessaust).

Wolfgang Pihiisa, kes sai Anhalt-Kötheni vürstiks aastal 1508, oli teine valitseja maailmas, kes kehtestas oma valdustes reformatsiooni. Ta oli Augsburgi usutunnistuse kaaskehtestaja aastal 1530, pandi pärast Mühlbergi lahingut aastal 1547 riigivande alla ja keiser Karl V võttis tema maad. Pärast Passau rahu aastal 1552 ostis ta oma vürstkonna tagasi, kuid kuna ta oli lastetu, andis ta selle aastal 1562 oma sugulastele Anhalt-Dessau vürstidele. Ernst I-st (suri aastal 1516) jäi maha kolm poega, Johann IV, Georg III ja Joachim, kes valitsesid oma maid koos palju aastaid ja kes pooldasid luterlust, mis muutus seega Anhaltis domineerivaks. Umbes aastal 1546 jagasid kolm venda oma vürstkonna ning asutasid Zerbsti, Plötzkau ja Dessau liinid. See jaotus oli siiski ajutine, kuna Kötheni omastamine ning hulk surmasid valitsevate vürstide seas võimaldasid Johann IV pojal Joachim Ernstil aastal 1570 ühendada kogu Anhalt oma võimu alla.

Joachim Ernst suri aastal 1586 ja tema viis poega valitsesid maad ühiselt aastani 1603, kuid esmasündinu puudumise tõttu jagati Anhalt taas ning taasasutati Dessau, Bernburgi, Plötzkau, Zerbsti ja Kötheni liinid. Vürstkonda laastas kolmekümneaastane sõda ning võitluse algusjärgus mängis tähtsat rolli Christian I. Aastal 1635 tehti erinevate Anhalti vürstide vahel kokkulepe, mis andis teatud võimu perekonna vanimale liikmele, kes oli seega võimeline esindama vürstkonda kui tervikut. Seda tehti ilmselt vajaduse tõttu säilitada näiv ühtsus, silmas pidades rahutut olukorda Euroopa poliitikas.

Aastal 1665 hääbus Anhalt-Kötheni haru ja vastavalt perekonna lepingule päris selle Anhalt-Plötzkau vürst Lebrecht, kes allutas Plötzkau Bernburgile ja võttis endale Anhalt-Kötheni vürsti tiitli. Samal aastal otsustasid Anhalti vürstid, et kui mõni perekonna haru hääbub, tuleb selle maad ülejäänud harude vahel võrdselt jagada. Seda kokkulepet täideti pärast Anhalt-Zerbsti vürsti Friedrich Augusti surma aastal 1793 ning Zerbst jagati kolme ülejäänud vürsti vahel. Nende aastate jooksul iseloomustas erinevate vürstide poliitikat, võib-olla tahtlikult, märkimisväärne ühtsus. Korra või kaks pooldas vürst kalvinismi, kuid üldiselt jäi perekond truuks Martin Lutheri õpetusele. Preisimaa esiletõus andis Anhaltile hirmuäratava naabri ning pikaleveninud esmasünniõiguse kehtestamine kõigi perekonna harude poolt hoidis ära vürstkonna edasise jagunemise.

Aastal 1806 ülendas Napoleon järelejäänud Anhalt-Bernburgi, Anhalt-Dessau ja Anhalt-Kötheni riigid hertsogkondadeks; vahepeal olid Anhalt-Plötzkau ja Anhalt-Zerbst kaotatud. Hertsogkonnad ühinesid taas 1863. aastal Anhalti hertsogiriigiks.

Anhalti valitsejad

Keskajal

Esico ?–1059/1060, esimene Anhalti krahv
Otto
Albrecht Karu ?–1170
Bernhard 1170–1212
Heinrich I 1212–1252 (aastast 1218 vürst)

Jagunes aastal 1252 Anhalt-Ascherslebeniks, Anhalt-Bernburgiks ja Anhalt-Zerbstiks.

Vaata ka

Anhalti jagunemisel tekkinud riigid
Anhalti hertsogiriik
Anhalt, ajalooline piirkond
Askania dünastia, vürstiriiki valitsenud suguvõsa

Välislingid

Saksimaa ja Anhalti kaart aastal 1789