Mine sisu juurde

Angara (laev)

Allikas: Vikipeedia
Angara
Tüüp Jäämurdja-reisiparvlaev
Liin Baikal-Mõsovsk
Baikal-Tanhoj
Sõsarlaevad Baikal (1899)
Ajalugu
Ehitaja Armstrong Whitworth
Newcastle upon Tyne'is
Kiil pandud 1898
Vette lastud 1900
Teenistusse võetud 1900
Teenistusest välja arvatud 1962
Saatus 1991. aastast muuseumlaev
Tehnilised andmed
Pikkus 61 m
Laius 10,5 m
Süvis 4,7 m
Veeväljasurve 1400 t
Peamasin 4 aurukatelt
Käiturid 1 sõukruvi
Kiirus 14 sõlme
Reisijakohti 160

Angara (kürillitsas Ангара) oli auru jõul liikunud jäämurdjast reisiparvlaev. Siberi raudteel aitas see reisijaid ja kaupasid toimetada üle Baikali järve ajavahemikus 19001918, va Venemaa kodusõjas.

1922.–1962. aastani kasutati kohaliku Angara jõe järgi nime saanud 2-korstnalist parvlaeva lisaks pukserina. Irkutskis seisab see kaasajal sildumiskai ääres aga muuseumlaevana.[1]

Tegu on nii ühe vanima säilinud jäämurdjaga kui ka arvatavasti ühe enim kordi põhjast taas veepinnale tõstetud laevaga, teadaolevalt on see poolenisti uppunud vähemalt neljal korral (sh kuritegelikult süüdatuna).[2]

Laevaehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

1895. aasta alguses võeti Vene Keisririigi transpordiministri Mihhail Hilkovi ettepanekul vastu kiireloomuline otsus parvlaevade tellimiseks sügavaimale järvele planeedil Maa. Põhjus seisnes raudteeliikluse tagamises Kaug-Itta, seni kuni viibis marsruudi planeerimine järvest lõunas asuvale mägismaale, kus ehitustingimused olid üsnagi keerukad. 30. detsembril sõlmitigi leping Armstrong Whitworthi laevatehasega Ühendkuningriigis.

Listvjanka külla rajatud monteerimise dokki transporditi tuhendetesse kastidesse pakitud laevakere terasplaadid, rasked katlad ja muud detailid raudteid pidi Revali sadamast, kuhu need olid laevatatud omakorda Inglismaalt. Kokkupanek ja puidutöötlemised algasid aastal 1898. Kohapealsed laevaehitustööd kestsid kaks aastat ning alus lasti viimaks vette 15. augustil 1900.[3]

Liinisõidud

[muuda | muuda lähteteksti]
Angara ületamas Baikali järve aastal 1901
1911. aastal sadamasse sildunud aurujäämurdjatest sõsarlaevad Baikal ja Angara (paremal)

1902.–1904. aastal valmis raudtee-ümbersõit järve edelapoolseil kaldail kõrguval mägismaal Hamar-Dabanil. 1905. aastal arvati alus seejärel reservlaevastikku koos kogukama, rongide vedamist võimaldava, 4-korstnalise sõsarlaeva Baikaliga. Angara oli talviti ühtlasi raudteeparvlaeva liinisõitudeks murdnud ette järve katnud paksemat jääd. Kaks korda päevas pendeldasid need vaheldumisi Baikali sadamas asuvast raudteejaamast üle järve Mõsovskisse.

Vene-Jaapani sõjas vedas see soojema ilmaga ühel reisil kuni tuhatkond reisijat, enamasti sõdureid. Sõda nõudis vägede, relvade, laskemoona ja varude võimalikult kiiret transportimist Kaug-Itta. Esimesel äärmiselt pakaselisel talvel laoti üle jää rööpad ning vagunid ja vedurid võeti lahti šassii-deks ehk rungideks, mida üle kinnikülmunud järve tõmmati rööpail veohobustega. Liin üle jäätunud järve oli kasutusel vaid korra, sõja alguses 28. veebruarist kuni 25. märtsini 1904.

29. oktoobril 1905 algas revolutsiooni tagataustal rongivedu mööda äsja valminud raudtee-ümbersõitu. Sõsarlaevad suunati seega omajagu lühemale liinile Tanhojsse, mil väljumisi toimus kolm-neli korda päevas.

Katkestused

[muuda | muuda lähteteksti]

1906.–1916. aastani seisid reiside vähese nõudluse tõttu tekkinud rahaliste vahendite puudusel mõlemad laevad jõude sadamas, millele järgnes relvastatult kaasamine kodusõtta. Baikalit ootas ees hukk, kuid Angara vajas samast saatusest tagasihoituna järgmistel aastakümnenditel küllaltki kapitaalremontimisi.

25. detsembril 1929, Nižneangarskist teel regiooni peamisesse keskusesse Irkutski, rebis kivine järvepõhi laevakerre peaaegu 6 m pikkusena lekked veele. Uškani saarte lähistelt pääses see napilt uppumisest ja jõudis umbes 20-kraadise kalduvajumisega sadamasse.

1962. aastal kanti see maha nõukogude laevastikust, parvlaevadokki seisma jäetuna leidis see kasutust laona.

Tänane asukoht

[muuda | muuda lähteteksti]

1967. aastal toimetati laev jäädavalt edasi Irkutski veehoidlasse.

Katsed lammutamiseks ning põhjavajumised

[muuda | muuda lähteteksti]

Üha laguneva laevakere tõttu taheti seda korduvalt lammutada. Kuid aastal 1975, juba esimesel pukseerimise katsel, vajus see madalas vees põhja, kuhu väljatõstmata unustati aastani 1977. 1983. aastal vajus see põlema süüdatuna taas põhja, kust tõsteti välja aastal 1985. Vanametalliks lõikamise ja lammutamise tarbeks veehoidlast kaugemale pukseeritult hukkus see samal aastal tormise ilmaga taaskord madalikule.

Restaureerimine ja avamine muuseumina

[muuda | muuda lähteteksti]

1988. aastani jäi hüljatud vrakk poolenisti uppunuks. Laev otsustati siiski taastada ning säilitada seda edaspidi muuseumlaevana. Põhjalike ettevalmistuste järel tõsteti laev ülesse, restaureerimistööd kestsid jaanuarist 1989 kuni novembrini 1990. Hüdroelektrijaama tammi vahetus läheduses avati see merenduse ajalugu tutvustava muuseumina, Nõukogude Liidu lagunemise aastal 1991.