André Glucksmann

Allikas: Vikipeedia
André Glucksmann (2008)

André Glucksmann (19. juunil 1937 Boulogne-Billancourt10. november 2015 Pariis) oli juudi päritolu Prantsuse filosoof, politoloog ja esseist, "uute filosoofide" esindaja.

Ta mõistis end võitlusse angažeeritud intellektuaalina, kelle jaoks tegelemisel puhtakadeemilise filosoofiaga pole mingit väärtust.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vanemad olid Austria juudid.

Ta õppis Lyonis, seejärel Saint-Cloud' normaalkoolis.

Saanud filosoofilise hariduse, asus ta tööle CNRS-is sõja, ümberveenmise ja tuumastrateegia spetsialistina Raymond Aroni juhtimise all.

1968. aastal avaldas ta oma esimese raamatu "Le Discours de la Guerre", osales 1968. aasta maisündmustes ning 1970. aastatel võitles Nõukogude rõhumisele vastupanijate heaks.

1975. aastal avaldas ta raamatu "La Cuisinière et le Mangeur d'Hommes, réflexions sur L'état, le marxisme et les camps de concentration", kus ta tõmbab paralleeli natsismi ja marksismi vahele. Sellel raamatul ning 1977. aastal ilmunud raamatul "Les Maîtres penseurs" oli tohutu menu ning need kutsusid Euroopas esile suurt vastukaja.

1980. aastatel avaldas ta teisi teoseid ning tegi Prantsuse ajakirjandusele reportaaži Berliini müüri langemisest.

Reeglina õigustas ta Ameerika Ühendriikide välispoliitilisi seisukohti, sealhulgas Iraagi sõja puhul. 2003. aastal piitsutas ta ajalehes Le Monde "rahuleeri".

2011. aastal andis president Toomas Hendrik Ilves Glucksmannile Maarjamaa Risti III klassi teenetemärgi.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Discours de la guerre, théorie et stratégie" (1967; "Arutlus sõjast, teooriast ja strateegiast")
  • "La Cuisinière et le Mangeur d'Hommes, réflexions sur L'état, le marxisme et les camps de concentration" (1975)
  • "Les Maîtres penseurs" (märts 1977)
  • "Cynisme et passion" (oktoober 1981; "Künism ja kirg")
  • "La Force du vertige" (november 1983; "Peapöörituse jõud")
  • "La Bêtise" (märts 1985; Rumalus)
  • "L'Esprit post-totalitaire" (Posttotalitaarne vaim, selle ees Devant le bien et le mal (mai 1986; "Hea ja kurja ees") koos Petr Fidelusiga
  • "Silence, on tue" (oktoober 1986; "Vaikust, tapetakse") koos Thierry Woltoniga
  • "Le XIe commandement" (jaanuar 1992; "Üheteistkümnes käsk")
  • "La Fêlure du monde" (detsember 1993)*"De Gaulle où es-tu?" (märts 1995; "De Gaulle, kus sa oled?")
  • "Le Bien et le mal" (september 1997)*"Cynisme et passion" (jaanuar 1999; "Künism ja kirg")
  • "La Troisième Mort de Dieu" (märts 2000; "Kolmas Jumala surm")
  • "Dostoïevski à Manhattan" (jaanuar 2002; "Dostojevski Manhattanil")
  • "Descartes c'est la France" (oktoober 2002; "Descartes – see on Prantsusmaa")*"Ouest contre Ouest" (august 2003; "Lääs Lääne vastu")
  • "Le Discours de la haine" (oktoober 2004; "Arutlus vihkamisest")