Andres Öpik

Allikas: Vikipeedia

Andres Öpik (4. mail 1947 Tallinnas28. jaanuar 2023) oli eesti keemik, Eesti Teaduste Akadeemia liige (2013).

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Öpik lõpetas 1965. aastal Tallinna 2. Keskkooli[1]. Keskkooliõpingute ajal oli tal ühtlasi võimalus õppida Hans Pöögelmanni nimelises elektroonikatehases pooljuhtseadiste koostajaks, kus õpe hõlmas ka teoreetilisi tunde, sealhulgas pooljuhtide füüsikat. Just see ajendas teda edasi õppima elektroonika erimaterjalide tehnoloogiat Tallinna Polütehnilise Instituudi keemiateaduskonnas, mille lõpetas 1970. aastal[2]. 1980. aastal kaitses ta Tartu Riiklikus Ülikoolis keemiakandidaadi väitekirja „Vase ja indiumiga legeeritud CdSe defektstruktuuri uurimine“[3] . Järeldoktorantuuri läbis Andres Öpik aastatel 1983–1984 Helsingi Tehnikaülikoolis.

Aastatel 1970–1992 töötas Andres Öpik Tallinna Polütehnilise Instituudi / Tallinna Tehnikaülikooli keemiateaduskonnas füüsikalise keemia kateedris inseneri, assistendi, vanemõpetaja ja dotsendi ametikohtadel.

Aastatel 1991–2002 oli ta keemiateaduskonna dekaan ja 2002–2014 keemia- ja materjalitehnoloogia teaduskonna dekaan. Aastatel 1992–2019 oli ta Tallinna Tehnikaülikooli füüsikalise keemia professor ja 2019. aastast Tallinna Tehnikaülikooli materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi vanemteadur ning emeriitprofessor.

Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks tehnikateaduste alal valiti Andres Öpik 2013. aastal. Ta kuulus informaatika ja tehnikateaduste osakonda, oli akadeemia energeetikakomisjoni liige. Aastatel 2014–2020 oli ta Eesti Teaduste Akadeemia juhatuse liige.

Ta oli ka Tallinna Linnavolikogu 7. koosseisu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni aseesimees[4].

Andres Öpik oli Üliõpilasselts Liivika vilistlane.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Öpiku teadushuvid olid seotud molekulaarselt jäljendatud polümeermaterjalide omaduste uurimise, valmistamise ja rakendustega.

Tema juhendamisel kaitsti 13 doktoritööd. Temalt ilmus ligi 250 teaduslikku publikatsiooni, sh mitu kõrgkooliõpikut. Ta oli kolme patentse leiutise autor[3] .

Teadusorganisatsiooniline ja -administratiivne tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta oli Eesti kõrghariduse hindamise nõukogu liige (2003–2011), doktorikoolide „Uued tootmistehnoloogiad ja protsessid“ ja „Funktsionaalsed materjalid ja tehnoloogiad“ juht (2005–2009, 2010–2014), Tallinna tehnikaülikooli nõukogu liige (2005–2014), Eesti teadusfondi ekspert (2005–2011), Eesti teaduskompetentsi nõukogu ekspert (2006–2011). Alates 2015. aastast oli ta Tallinna tehnikaülikooli nõukogu liige[3] .

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Andres Öpik oli teaduste akadeemia ajaloos esimene akadeemikute kolmanda põlve esindaja: tema isa, energeetikateadlane, tehnikadoktor ja professor Ilmar Öpik (1917–2001) oli akadeemik 1967. aastast ja tema vanaonu astronoom Ernst Öpik (1893–1985) TA asutamisest 1938. kuni selle likvideerimiseni 1940. aastal[5]. Vanaisa Paul Öpik oli pankur, aastatel 19251928 Eesti Panga direktor.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Andres Öpik". Tallinna Reaalkool. Vaadatud 29.01.2023.
  2. "Andres Öpik". EESTI TEADUSTE AKADEEMIA. Originaali arhiivikoopia seisuga 28.09.2022. Vaadatud 29.01.2023.
  3. 3,0 3,1 3,2 "Andres Öpik". ETIS. Vaadatud 29.01.2023.
  4. "Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon (05.11.2009 – ) (Linnavolikogu 7. koosseis, 29.10.2009 – )". Originaali arhiivikoopia seisuga 8.04.2022. Vaadatud 22.03.2011.
  5. Kändler, Tiit (13.02.2014). "Kolmanda põlve akadeemik Andres Öpik püüab kinni halbu molekule". Sirp. Vaadatud 29.01.2023.