Andrei Sahharov (ajaloolane)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ajaloolane Andrei Sahharov (2014)
Andrei Sahharov ja Vladimir Putin (2002)
Andrei Sahharov koos Jevgeni Ponassenkoviga (pildil vasakul) (2014)

Andrei Nikolajevitš Sahharov (vene keeles Андрей Николаевич Сахаров; sündinud 2. juunil 1930 Kulebakis Nižni Novgorodi krais Nõukogude Liidus) on vene ajaloolane, Venemaa Teaduste Akadeemia liige.

Ta oli kauaaegne Venemaa Teaduste Akadeemia Venemaa Ajaloo Instituudi direktor (1993–2010). Ajaloolasena on Sahharovi peamine uurimisteema Kiievi-Vene riigi diplomaatia, välispoliitika, ideoloogia ja kultuuri ajalugu[1]. Ta on uurinud ka sotsiaal- ja majandussuhteid Vene riigis 17. sajandil, totalitarismi Nõukogude Liidus 1920.–1930. aastatel, isiku osa ajaloos ning Venemaa ajaloo historiograafiat. Sahharov on normanniteooria vastane.

Sahharov on pidanud loenguid mitmes välimaa ülikoolis: McGilli Ülikoolis Montrealis, Alberta Ülikoolis Edmontonis, Helsingi Ülikooli Renvalli instituudis Soomes ja Pisa Ülikoolis Itaalias.[2]

Haridus ja töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Sahharov lõpetas 1953. aastal Lomonossovi-nimelise Moskva Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna. Aastatel 1961–1962 töötas ta pressiagentuuris Novosti. 1962. aastal sai ta ajakirja Voprossõ istorii NSV Liidu ajaloo toimetuse juhatajaks. 1965. aastal kaitses ta ajalookandidaadi kraadi (väitekiri "Русская деревня XVII в. (по материалам патриаршего хозяйства)"). Aastatel 1971–1974 oli ta kirjastuse Nauka peatoimetaja. 1982. aastal kaitses Sahharov väitekirjaga "Зарождение дипломатии Древней Руси. IX – первая половина X вв" ajaloodoktori kraadi (kinnitati VAK-i poolt 1983[2]). 1988. aastal sai ta professoriks[2].

1984. aastal sai Sahharov NSV Liidu Teaduste Akadeemia NSV Liidu Ajaloo Instituudi (1992. aastast Venemaa TA Venemaa Ajaloo Instituut) teadusdirektoriks, aastatel 1993–2010 töötas samas direktorina. Alates 2010. aastast on ta Venemaa Teaduste Akadeemia nõunik.[2]

Sahharov on paljude ajalooõpikute kaasautor.

Sahharov võeti NSV Liidu Kirjanike Liidu liikmeks 1981. aastal. Pärast selle likvideerimist 1991. aastal on Sahharov Venemaa Kirjanike Liidu liige.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend Dmitri Sahharov (1937–2003) oli pianist, Moskva Konservatooriumi professor.

Sahharov valdab inglise keelt.[2]

Monograafiaid[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei Sahharov (2002)
  • "Русская деревня XVII в." – Москва: Наука, 1966
  • "Степан Разин (хроника XVII века)". – Москва: Молодая гвардия, 1973
  • "Дипломатия Древней Руси: IX – первая половина X вв. – Москва: Мысль, 1980
  • "Дипломатия Святослава". – Москва: Международные отношения, 1982
  • "Владимир Мономах". – Москва: Русский язык, 1985
  • ""Мы от рода русского…": рождение русской дипломатии". – Ленинград: Лениздат, 1986
  • "Дипломатия Древней Руси". – Москва: Педагогика, 1987
  • "Александр I". – Москва: Наука, 1998. ISBN 5-02-009498-6
  • "Россия: Народ. Правители. Цивилизация". – Москва: ИРИ РАН, 2004
  • "Тревога и надежда". – Москва:Время, 2006 (I ja II köide)
  • "Древняя Русь на путях к "Третьему Риму"". – Москва: Наука, 2006
  • "Александр Невский". – Москва: АСТ, 2008

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]