Andrei Sõritsa

Allikas: Vikipeedia
Vehklemine
Riik Eesti
102. koht 1993 espadron
(individuaalvõistlus)
15. koht 1993 espadron
(meeskondlik)

Andrei Sõritsa (sündinud 25. novembril 1961 Kaasanis Tatari ANSV-s) on Eesti naistearst ja endine vehkleja.

Lõpetas 1978. aastal Haapsalu 2. Keskkooli ning 1984. aastal sünnitusabi ja günekoloogia erialal Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna. Meditsiinikandidaat (1990).[1] Ta on täiendanud end Saksamaal, Rootsis, Soomes, Inglismaal, Taanis ja USAs.[1]

Töötanud 1984–1989 TRÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis, 1989. aastast sünnitusabi ja günekoloogia kateedris (1992. aastast naistekliinik).[1]

1998. aastast naistekliiniku dotsent ja Tähe erakliiniku juhataja, 2001. aastast Lõuna-Eesti esimese erakliiniku Elite juhataja.[1]

Sõritsa juhendamisel tehti Tartu Ülikooli naistekliinikus naise munaraku viljastamine katseklaasis, mis lõppes 26. juunil 1995 Tallinna Keskhaiglas Eesti ja Baltimaade esimese katseklaasilapse sünniga.[1] Vastsündinu oli tüdruk, kes kaalus 2928 g.[1]

Ta on ka fondi "Lootus" nõukogu esimees, Eesti Bioeetika nõukogu liige ja Tartu Rotary Klubi liige.[1]

Vehklejana[muuda | muuda lähteteksti]

Vehklemist hakkas ta harrastama 1972. aastal Haapsalu Spordikoolis Tiit Räni juhendamisel. Ta võitis aastatel 1979–1989 Eesti NSV meistrivõistlustel individuaalselt viis kuldmedalit ja meeskondlikult kuus kuldmedalit. Kuulus 1978–1983 Eesti NSV espadronikoondisse.

Ta võistles 1993. aastal Essenis vehklemise maailmameistrivõistlustel Eesti koondise koosseisus.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Lapse sünd on midagi erilist." (Andrei Sõritsa. – Postimees, 31. detsember 2001)

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema abikaasa Svetlana Sõritsa (11. aprill 196122. juuli 2019) oli koos Andreiga üks Elite Kliiniku asutaja [2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "1000 tartlast läbi aegade", koostajad Lembit Ainsoo, Uno Ainsoo. MTÜ Liivimaa Mälu, Tartu 2003, lk. 415
  2. Andrei Sõritsa leinab abikaasat, Õhtuleht, 20. veebruar 2020.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]