Andrei Muravjov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Andrei Nikolajevitš Muravjov (vene keeles Андрей Николаевич Муравьёв; 12. mai (vana kalendri järgi 30. aprill) 1806 Moskva30. august (vana kalendri järgi 18. august) 1874 Kiiev) oli vene kirjanik ja kirikuajaloolane.

Muravjov tegutses aastaid sõjaväelase ja riigiametnikuna, ent on ajalukku läinud eelkõige arvukate reisikirjade, kirikuajalooliste uurimuste ja õigeusu doktriini käsitlevate õpikute autorina.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei Muravjov sündis tuntud vene matemaatiku ja sõjaväelase, kindralmajor Nikolai Muravjovi (17681840) perekonnas. Tema vanaisa, vene kindralleitnant, senaator ja kirjanik Nikolai Muravjov (1724–1770), elas ka Eestimaal Malla mõisas ning oli immatrikuleeritud 1766. aastast Eestimaa rüütelkonda.[1] Andrei ema, tuntud aadliperekonnast pärit Aleksandra Mordvina (17681809), suri, kui ta oli kolmeaastane ja edaspidi kasvatasid poissi sugulased Peterburis. Isakoju Moskvas pöördus Andrei tagasi üheksa-aastasena.

Tema isa Nikolai Muravjov rajas kinnise õppeasutuse noorte ohvitseride koolitamiseks. See tegutses alates 1816. aastast nende perekonnale kuuluvas majas Bolšaja Dmitrovka tänaval Moskvas ja seal õppis korraga 138 noormeest. Koos nendega omandas hariduse ka noor Andrei. Keeli ja kirjandust õpetasid talle koduõpetajad, kelle seas etendas olulist rolli Kiievi metropoliidi Filareti vend, luuletaja ja tõlkija Semjon Raitš (17921855).

Igal suvel toimusid Možaiski lähistel Ostaševo asulas Muravjovide mõisas ohvitseride korpuse õppelaagrid. Nendest võttis osa ka Andrei. Lisaks õppetööle ja sõjalistele harjutustele tegelesid noorukid loominguga, rajades oma kirjandusringi. Just seal kirjutas Andrei Muravjov oma esimesed luuletused. Tugevat mõju avaldas talle 1819. aastal laagris viibinud 26-aastane kirjanduslikult andekas ohvitser, keda Muravjov on oma memuaarides maininud ainult initsiaaliga K.

Raitši juhendamisel tegi Muravjov oma esimesed tõlked vene keelde. Esialgu tegeles ta peamiselt proosaga, hiljem tõlkis ka luulet. Prantsuse keelest tõlkis ta Telemachose seiklusi kajastava romaani "Les aventures de Тélémaque" ja ladina keelest Titus Liviuse teoseid.

Ta jätkas ka luuletuste kirjutamist. Luules võttis ta eeskuju Gavrila Deržavini ja Ivan Dmitrijevi loomingust.

Sõjaväelane[muuda | muuda lähteteksti]

1823. aastal viidi ohvitseride korpus üle Peterburi. Andrei Muravjov on oma memuaarides tunnistanud, et sellega kadus elust perekonna keskel kogu rõõm, ta tundis ennast üksikuna külmas ükskõikses maailmas.

Nii otsustaski ta sama aasta kevadel kodust lahkuda ja astuda sõjaväkke. Mais 1823 sai temast junker tänase Ukraina aladel Tultšinas paiknenud jäägripolgus. Teel teenistuskohta ta peaaegu uppus. Soovides jõuda kiiremini Kiievi pühapaiku külastama, asus ta vaatamata tormisele ilmale kaluripaadiga Dnepri ületama. Paat pidas siiski imekombel tormile vastu ja heideti kaldale väidetavalt samas kohas, kus vürst Vladimir Svjatoslavitš ennast 10. sajandil ristida lasi. Pärast oma pääsemist otsustas noor Andrei ennast senisest enam Jumalale ja õigeusu kirikule pühendada. Ühtlasi oli see talle ajaloolise näidendi "Vladimir" kirjutamise ajendiks.

Teistel andmetel juhtus see temaga aasta hiljem, 1824. aastal, kui ta Tultšinast Kiievisse üle viidi.

Edaspidi teenis ta veel Krimmis, kus sündisid luuletused tema esimese ja ainsa luulekogu "Таврида" jaoks (esmatrükk 1827. aastal). Külastas sageli Peterburi, kus oli tihe külaline vürstinna Zinaida Volkonskaja salongis.

Riigiametnik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast nelja-aastast teenistust sõjaväes otsustas Muravjov vahetada selle ametnikutöö vastu. Ta sooritas Moskva Ülikoolis edukalt ametnikueksami ja määrati tööle välisasjade kolleegiumisse.

Aastatel 18281829 osales ta Vene-Türgi sõjas, teenides Venemaa Teise armee ülemjuhataja diplomaatilises kantseleis ametnikuna.

Sõja-aastatel tutvus ta sel ajal valgevene husaaripolgus teeninud luuletaja Aleksei Homjakoviga, kellega peetud kirjanduslikud vestlused sütitasid Muravjovis taas loomingulise sädeme. Tulemuseks olid kaks viimistlemata näidendit, mis jäidki käsikirjadeks ega jõudnud kunagi lavalaudadele.

Sõjas kaotas ta ka oma lähedase sõbra, ohvitser Komentovski, kes suri koolerasse. Oma päevikus on Muravjov nimetanud teda "armsaks" ohvitseriks, kes on "ilus nii ihult kui vaimult". Ei ole täpselt teada, kuid on oletatud, et neid kahte meest sidusid sõprusest veelgi lähedasemad suhted.

Palverändur[muuda | muuda lähteteksti]

Jätkuvalt vaimsetel otsingutel, vapustatuna sõjasündmustest ja sõbra kaotusest, otsustas Andrei Muravjov sooritada palverännaku pühale maale. Ta sai selleks loa Teise armee ülemjuhatajalt, feldmarssal Hans Karl von Diebitsch-Zabalkanskilt (1785–1831).

Palverännakul viibis ta kaks aastat. Teel Palestiinasse külastas ta ka ajaloolisi õigeusu pühapaiku Istanbuli ja Aleksandriat.

Palverännakul nähtu ja kogetu avaldas Muravjov teoses "Teekond pühapaikade juurde 1830. aastal" ("Путешествие ко Святым местам в 1830. году"). See anti välja Moskva metropoliit Filareti heakskiidul ja tõi Muravjovile ülevenemaalise tuntuse vaimuliku kirjanikuna.

Riigiametnik[muuda | muuda lähteteksti]

Pöördunud tagasi Venemaale, tutvus Muravjov endise usuasjade ja rahvahariduse ministri Aleksandr Golitsõniga, kes soovitas teda tollal Vene Õigeusu Kiriku juhtimisega tegelenud Pühima Sinodi ametnikuks. Sinodis asus ta tööle ülemsekretäri ametikohal ja täitis seal erinevaid ülesandeid 1842. aastani.

Sellel perioodil on kirjutatud mitmed tema kirikuajalugu ja õigeusu doktriini käsitlevad teosed; samuti religiooni ja vaimsust käsitlevad ilukirjanduslikud raamatud.

1837. aastal valiti ta ühtlasi oma kirjanduslike teenete eest Venemaa Akadeemia liikmeks. Samal aastal langes talle ka osaks austav ülesanne saata troonipärija Aleksandrit palverännakul Moskva piirkonna pühapaikades.

Pühimast Sinodist lahkus ta omal soovil juunis 1842 seoses tema hea sõbra ja kolleegi metropoliit Filareti välja arvamisega selle koosseisust.

1843. aastal nimetati Muravjov riiginõunikuks ja asus tööle välisasjade kolleegiumi Aasia osakonnas. Alates 1846. aastast täitis ta sama osakonna juures eriülesandeid.

Töö, õigemini selle vähesus, andis talle võimaluse ohtralt reisida; nii viibis ta näiteks 1845. aastal Roomas. Septembrist 1846 juulini 1847 külastas ta Armeeniat ja Gruusiat. Tema põhielukohaks oli endiselt Peterburi, kuid 1850. aastate alguses hakkas ta suvesid veetma Dmitri Šeremetjevi palees Moskva lähistel Ostankinos. 1854 vahetas ta Moskva Kiievi vastu, kuhu ostis samal aastal maja.

Peaaegu kogu oma elu unistas ta Vene Õigeusu Kiriku juhiks saamisest ehk Pühima Sinodi ülemprokuröri ametikohast. Alles 1865. aastal leppis ta sellega, et teda kunagi ihaldatud ametikohale ei nimetata.

Viimased eluaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei Muravjov lahkus riigiteenistusest kuuekümne eluaasta täitumisel 1866. aastal. Pensioneerumise järel asus ta lõplikult elama oma majja Kiievis, kus ka kaheksa aastat hiljem suri.

Pensioniaastatel andis ta välja oma kirjavahetuse metropoliit Filaretiga. Palju enamat ta neil aastatel enam välja anda ei saanud, sest teda vaevas pidev rahapuudus.

Oma palverännakutel kogutud rikkaliku ikoonide ja reliikviate kollektsiooni kinkis ta tollal juba Moskvas tegutsenud Rumjantsevi muuseumile.

Muravjovi maja ja tema isikliku käekäigu eest hoolitses neil aastatel noor sapöörivägede ohvitser Mihhail Semjonov, tehes seda aeg-ajalt koguni oma raha eest, sest Muravjovil selleks raha ei jätkunud. Nad olid tutvunud 1850. aastate lõpus ja esialgu oli Semjonov lootnud Muravjovi abil saada omale Kiievi kindralkuberneri juures adjutandi koha; kui see aga ei õnnestunud, jäi ta siiski vananeva Muravjovi juurde. Säilinud on Muravjovi kirjad talle, kus too nimetab teda "armsaks sapöörikeseks" ja "oma Micheliks". Aastaid seisis Muravjov vastu Semjonovi abielule, kuid 1873 Semjonov siiski abiellus naisega, keda ta armastas.

Kui elu lõpuni vallaliseks jäänud Andrei Muravjov augustis 1874 suri, viibis tema juures ainult Mihhail Semjonov, kes korraldas ka tema matused.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei Muravjov oli viljakas kirjamees, kes kirjutas nii luuletusi, näidendeid kui ka reisikirju. Kogu tema loomingut läbivad religioossed teemad nagu usukangelaste elu, kirjeldused pühadest paikadest, inimese usulised kogemused, jms.

Lisaks ilukirjandusele avaldas ta mitmeid kirikuajaloolisi uurimusi ning koostas õpikuid õigeusu doktriini paremaks omandamiseks.

Olulisteks kultuuriajaloo allikateks on Muravjovi kirjavahetus silmapaistvate kaasaegsetega ning tema päevikud.

Luuletused[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu paljud kirjanikud, alustas ka Andrei Muravjov oma loometeed luuletusi kirjutades. Välja andis ta kogu elu jooksul siiski vaid ühe luulekogu. Kogumik nimega "Tauria" ("Таврида") ilmus 1827. aastal Peterburis ja sisaldas peamiselt luuletusi möödunud kolmest aastast, mil ta teenis Krimmis. Sellele viitab ka luulekogu pealkiri, sest Tauria on üks Krimmi vanadest nimedest.

Kriitikud tegid selle luulekogu maatasa. Siiski ei olnud suhtumine kõigisse tema luuletustesse nii negatiivne. Mitmeid muid, kogumikus avaldamata luuletusi kiitis isegi Aleksandr Puškin.

Näidendid[muuda | muuda lähteteksti]

Esimeseks teadaolevaks Muravjovi kirjutatud näidendiks oli 1824. aastal pärast tema imelist Dnepri jõe ületamist valminud ajalooline draama "Vladimir" ("Владимир"), mis kõneles vürst Vladimir Svjatoslavitši elust ja Kiievi-Vene ristiusustamisest tema poolt.

Aastatel 18281829 Vene-Türgi sõja ajal kirjutas ta kaks näidendit, mida pidas ka ise ebaküpseks ja viimistlematuks ning mis seetõttu kunagi käsikirjast kaugemale ei jõudnud. Mõlemad olid religioosse sisuga, kandes pealkirju "Tsargradi lõunateenistus" ("Царьградская обедня") ja "Tsargradi hommikuteenistus" ("Царьградская утреня").

Reisikirjad[muuda | muuda lähteteksti]

Andrei Muravjovi kui vaimuliku kirjaniku läbimurdeteoseks kujunes reisikiri, mis kajastas tema palverännakut Lähis-Ida pühapaikadesse aastatel 18291830 ja ilmus 1832. aastal pealkirja all "Teekond pühapaikade juurde 1830. aastal" ("Путешествие ко Святым местам в 1830. году"). Teos anti välja Moskva metropoliidi Filareti heakskiidul, kes oli üks Muravjovi käsikirja toimetajatest. Kriitikute sõnul iseloomustasid seda teost elav keelekasutus, ilmekad kujundid ja tuline tundelisus; kaasaegsed pidasid seda Muravjovi parimaks teoseks. Kiidusõnu ei hoidnud kokku ka Aleksandr Puškin.

1846. aastal anti välja kahes köites tema reisikirjad palverännakutest Venemaa pühapaikadesse. Need ilmusid pealkirja all "Teekond mööda vene pühapaiku" ("Путешествие по святым местам русским").

Palverännakute tulemusel Venemaal, peamiselt Volga jõe kallastel, sündis 1848. aastal tema teos "Mõtted õigeusust vene pühapaikade külastamisel" ("Мысли о Православии при посещении Святыни русской").

Lisaks on ilmunud tema kaheköiteline reisikiri Roomast ("Римские письма", 1847), kolmes köites reisikiri rännakutest Gruusias ja Armeenias ("Грузiя и Арменiя", 1848) ja üheköiteline reisikiri rännakutest Aasia maades ("Письма с Востока в 1849-1850 годах", 1851).

Õpikud ja uurimused[muuda | muuda lähteteksti]

Esimese õppeotstarbelise raamatu avaldas Andrei Muravjov 1836. aastal. See kandis pealkirja "Kirjad jumalateenistusest" ("Письма о Богослужении") ja oli mõeldud kirikuslaavi keelt mitteoskavatele noortele aadlikele parema arusaamise omandamiseks õigeusu liturgiast ja õpetustest. Teose toimetas Muravjovi hea sõber ja kauaaegne kaastöötaja, Moskva metropoliit Filaret.

1839. aastal ilmus tema teos "Kirjad maailma päästmisest Jumala Poja poolt" ("Письма о спасении мира Сыном Божиим"), mille eesmärk oli julgustada usuliselt ebakindlaid noori inimesi. Raamatus mõistab ta muuhulgas hukka uniaadid nende topeltvaimsuse pärast ja isamaaliste traditsioonide hülgamise eest.

Üheks tema põhiteoseks peetakse 1844. aastal avaldatud "Õigeusu kiriku usutunnistuse ümberjutustust" ("Изложение символа веры православной церкви"), mis võeti Vene Õigeusu Kiriku seminarides ja vaimulikes akadeemiates kasutusele õpikuna.

Olulised on Muravjovi kirikuajaloolised uurimused, mis on peamiselt keskendunud Vene Õigeusu Kiriku ajaloole. Temalt pärineb esimene uurimus patriarh Nikonist ja Nikoni kirikureformist, samuti oli ta mitmete õigeusu kiriku ja vanade idakirikute suhteid käsitlevate ajalooliste dokumentide esmaavaldaja. Muravjovi uurimusi on taas välja antud ka kaasajal – näiteks tema "Venemaa kiriku ajaloo" ("История Российской церкви") taastrükk ilmus 1999. aastal.

Aastatel 18531855 kirjutas ta Põhja-Venemaa kloostrite ajalugu ja eluolu kirjeldava teose "Русская Фиваида на Севере".

Aastatel 18551859 ilmusid 12 köites Andrei Muravjovi koostatud Vene Õigeusu Kiriku pühakute elulood ("Жития святых российской церкви, также иверских и славянских").

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften, Teil 2, 3: Estland, Görlitz, 1930, lk.292

Kasutatud allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]