Anders Johan Sjögren
Anders Johan Sjögren (15. aprill 1794, Iitti – 6. jaanuar 1855, Peterburi) oli Soome keeleteadlane ja etnograaf.
Sjögren oli kingsepa ainuke ellu jäänud laps ja sai koguduse vaimulike toel andeka lapsena koolis käia. Haridustee kulges Loviisa algkoolist Porvoo gümnaasiumisse ja seejärel Turu Akadeemiasse, mille ta lõpetas 1819. aastal. Aastatel 1820–1821 töötas ta koduõpetajana Peterburis piiskop Zacharias Cygnaeuse peres. Alates 1823. aastast töötas ta Peterburi Teaduste Akadeemias krahv Nikolai Rumjantsevi raamatukoguhoidjana, aastast 1831 erakorralise akadeemikuna ning aastast 1844 soome-ugri ja kaukaasia keelte ning etnoloogia korralise akadeemikuna. 1845. aastal rajas ta Peterburi TA etnograafiamuuseumi ja töötas selle esimese direktorina.[1]
Sjögreni esimene ekspeditsioon toimus aastatel 1824–1829 läbi Karjala ja Lapimaa vepslaste aladele ning sealt Uuralite äärde Permi kubermangu soome rahvaid uurima. Uurimisteemad ulatusid keelelistest ja etnograafilistest geograafiliste ja majanduslikeni. Reisi tulemusena avaldas ta 1826. aastal essee "Anteckningar om församligarne i Kemi-Lappmark". Reisi käigus avastas ta teadusele vepslased ja nende keele. Sama reisi tulemusena avaldas ta 1829. aastal komisid käsitleva uurimuse "Die Sürjänen, ein historisch-statistisch-philologischer Versuch. Pärast reisi sai ta Peterburi Teaduste Akadeemia Venemaa ajaloo ja antiikuuringute dotsendi ametikoha. Selles ametis esitas ta Teaduste Akadeemiale selle ekspeditsiooni ülejäänud tulemused. Üheks selliseks uurimuseks oli teos "Über die Finnische Bevölkerung des St.-Peterburgschen Gouvernements und über den Ursprung des Names Ingermanland", mis tutvustas Ingerimaa elanikkonda. Hilisemad ekspeditsioonid viisid osseetide juurde Põhja-Kaukaasias aastatel 1835–1837, krimmitatarlaste juurde ning liivlaste juurde aastatel 1846 ja 1852.
1840. aastate alguses korraldas Sjögren oma soosiku Matthias Alexander Castréni (1813–1852) osalemise Teaduste Akadeemia ulatuslikul Lääne-Siberi ekspeditsioonil (1842–1844). Sjögren tegutses Castréni Siberi-reiside planeerijana ja tema töö juhendajana.[2]
Viimastel eluaastatel keskendus Sjögren komi ja liivi keelele. Ta tegi ekspeditsioone läbi Eesti Liivi- ja Kuramaale ning oli viimane Salatsi liivi keele talletaja.[3]
1991. aastal asutati Soomes Iittis A. J. Sjögreni Selts.
Teosed
[muuda | muuda lähteteksti]- "Über die finnische Sprache und Ihre Litteratur" (1821)
- "Anteckningar om församlingarne i Kemi-Lappmark" (1828)
- "Die Sürjänen, ein historisch-statistisch-philologischer Versuch" (1829)
- "Über die finnische Bevölkerung des St. Petersburgischen Gouvernements und über den Ursprung des Namens Ingermannland" (1833)
- "Ossetische Sprachlehre" (1841)
- "Grammatik der ossetischen Sprache" (1844)
- "Ossetische Studien" (1848)
- "Zur Ethnographie Livlands" (1849)
- "Historisch-ethnographische Abhandlungen über den finnisch-russischen Norden"
- "Livische Grammatik nebst Sprachproben"
- "Livisch-deutsches und deutsch-livisches Wörterbuch"
- "Gesammelte Schriften I–II" (postuumselt 1861, uustrükk 1969)
- "Tutkijan tieni, käsikirjast tõlkinud Aulis J. Joki, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, 1955.
- "Allmänna Ephemerider. Dagböckerna 1806–1855" (Utgivna av Michael Branch, Esko Häkli och Marja Leinonen, Nationalbiblioteket 2020, Nationalbibliotekets skrifter 86)