Anatoli Bõkov

Allikas: Vikipeedia

Ferencs Kocsis (vasakul)
ja Anatoli Bõkov (paremal,
1980)
Kuld 1976 II kergekeskkaal
Hõbe 1980 II kergekeskkaal
Kuld 1975 II kergekeskkaal
Hõbe 1978 II kergekeskkaal

Anatoli Mihhailovitš Bõkov (vene keeles Анатолий Михайлович Быков; sündinud 6. augustil 1953 Magadanis) on endine Nõukogude Liidu maadleja, olümpiavõitja ja olümpiahõbe. Ta võistles Kreeka-Rooma maadluses.

Bõkov oli 170 cm pikk ja tema võistluskaal oli 74 kg. Tema spordiklubi oli Almatõ Dünamo.

Bõkov hakkas maadlust harjutama 1966 Kasahstanis. Pärast seda, kui tema suur spordianne avastati, saadeti ta Alma-Atasse (tänapäeval Almatõ), kus temast treeneri V. Jermakovi käe all sirgus silmapaistev maadleja.

1970 pääses Bõkov NSV Liidu koondises Euroopa kuni 18-aastaste juunioride meistrivõistlustele, mis toimusid Rootsis Huskvarnas. Seal saavutas ta kehakaalus kuni 65 kg kolmanda koha, jäädes maha Poola maadlejast Andrzej Supronist ja Soome maadlejast Mikko Huhtalast. Talle järgnesid Erich Klaus (Saksa FV) ja Anders Pettersson (Rootsi).

1971 osales Bõkov kuni 20-aastaste juunioride maailmameistrivõistlustele, mis toimusid Tokios. Seal tuli ta kehakaalus kuni 70 kg maailmameistriks. Talle järgnesid Miltšev (Bulgaaria), Masaru Ogasawara (Jaapan), Tae (Lõuna-Korea) ja Rick Benz (USA).

1973[muuda | muuda lähteteksti]

1973 kaitses Bõkov USA-s Miamis kuni 20-aastaste juunioride maailmameistri tiitlit I kergekeskkaalus. Talle järgnesid Konstantin Trajkov (Bulgaaria), Hermann Wolter (Saksa DV), Erich Klaus ja Kenneth Williams (USA).

Samal aastal tuli ta Nõukogude Liidu meistrivõistlustel I kergekeskkaalus kolmandaks. Hõbemedali pälvis Eesti NSV maadleja Valeri Spiridonov ja kuldmedali olümpiavõitja Šamil Hissamutdinov[1]. Need meistrivõistlused toimusid Tallinnas Kalevi spordihallis[2].

1974[muuda | muuda lähteteksti]

1974 osales Bõkov Rootsis Klippanis võistluse, kus sai II kergekeskkaalus neljanda koha. Võitis Šamil Hissamutdinov (NSV Liit), järgnesid Stanisław Krzezinski (Poola) ja Jan Karlsson (Rootsi). Viiendaks tuli Janko Šopov (Bulgaaria).

Samal aastal võitis Bõkov Bulgaarias Nikola Petrovi mälestusturniiri II kergekeskkaalus. Talle järgnesid Vitězslav Mácha (Tšehhoslovakkia) ja Jossif Berišvili (NSV Liit).

ŃSV Liidu meistrivõistlustel Bõkov sel aastal ei osalenud.

1975[muuda | muuda lähteteksti]

1975 tuli Bõkov esimest korda NSV Liidu meistriks täiskasvanute seas. Sellega sai ta selliste kuulsate maadlejate kui Viktor Igumenovi ja Šamil Hissamutdinovi mantlipärijaks.

Samal aastal toimusid Minskis maailmameistrivõistlused. Bõkov läbis selle võitudega Murat Toklu (Türgi), Gheorghe Ciobotaru (Rumeenia), Mikko Huhtala, Janko Šopovi ja Vitězslav Mácha üle. Kohtumises Ungari maadleja Michály Tomaga diskvalifitseeriti mõlemad maadlejad passiivsuse tõttu. Sellest piisas Bõkovile maailmameistriks tulekuks II kergekeskkaalus.

1976[muuda | muuda lähteteksti]

1976 jäi Bõkov NSV Liidu meistrivõistlustel pronksmedalile.

Seetõttu ei olnud tema koht olümpiakoondises sugugi kindel. Bõkov pidi läbi tegema katsevõistluse Saksa FV-s Aschaffenburgis. Seal saavutas ta II kergekeskkaalus esikoha. Talle järgnesid Gheorghe Ciobotaru, Karl-Heinz Helbing (Saksa FV), Vojislav Tabacki (Jugoslaavia), Stanisław Krzezinski ja Adrian Popa (Rumeenia). Pärast seda edu arvati Bõkov siiski olümpiakoondisse.

1976. aasta suveolümpiamängud toimusid Montrěalis. Bõkov saavutas II kergekeskkaalus järjest viis võitu Karl-Heinz Helbingi, Michály Toma, Vitězslav Mácha, Klaus-Peter Göpferti (Saksa DV) ja Vojislav Tabacki üle ning tuli olümpiavõitjaks. Hõbemedali võitis tiitlikaitsja Mácha, pronksmedali Helbing, järgnesid Mikko Huhtala, Göpfert, Gheorghe Ciobotaru ja Jan Karlsson[3]. Kokku oli võistlejaid 18[3].

1977[muuda | muuda lähteteksti]

1977. aastal ei olnud Bõkov nii heas vormis kui eelmisel aastal. NSV Liidu meistrivõistlustel jäi ta hõbemedalile.

Aschaffenburgi võistlusel jäi Bõkov II kergekeskkaalus alles viiendaks. Selle võitis Ciobotaru, järgnesid Huhtala, Krzezinski ja Tabacki.

1977. aasta maailmameistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses toimusid Rootsis Göteborgis. Bõkov saavutas II kergekeskkaalus neli võitu Klaus-Peter Göpferti, Janko Šopovi, Jan van der Pawerdi (Holland) ja Feliciano Marotto (Itaalia) üle, aga kaotas Vitězslav Máchale ja Ferencs Kocsisele (Ungari) ning jäi 4. kohale.

1978[muuda | muuda lähteteksti]

Ka 1978 jäi Bõkov NSV Liidu meistrivõistlustel II kergekeskkaalus hõbemedalile. Kulla võitis Vjatšeslav Mkrtõtšev, järgnesid Alijev Niftulajev ja Vladimir Zemkov.

Klippani turniiril sai Bõkov II kergekeskkaalus teise koha. Võitis Lennart Lundell (Rootsi). Kolmandaks tuli Saksa DV maadleja Wunderlich.

1978. aasta Euroopa meistrivõistlused Kreeka-Rooma maadluses toimusid Oslos. Bõkov alistas II kergekeskkaalus Jacques van Lanckeri (Belgia), Konstantinopoulose (Kreeka), Gheorghe Ciobotaru, Mikko Huhtala ja Janko Šopovi, aga kaotas Ferencs Kocsisele ja jäi hõbemedalile.

1979[muuda | muuda lähteteksti]

1979. aasta NSV Liidu II spartakiaadil jäi Bõkov neljandale kohale. Esimesed kolm olid Suren Nalbandjan, külalisena võistlema kutsutud Vitězslav Mácha ja Alijev Niftulajev. Seetõttu ei saadetud Bõkovit sel aastal ühelegi välisvõistlusele.

1980[muuda | muuda lähteteksti]

1980 tuli Bõkov teist korda NSV Liidu meistriks.

Aschaffenburgi turniiril jäi Bõkov II kergekeskkaalus kolmandaks. Ta jäi tahapoole Ferencs Kocsisest ja Andrzej Supronist, aga edestas Janko Šopovit ja Ronald Schulzi (Saksa DV).

1980. aasta suveolümpiamängud toimusid Moskvas. Bõkov alistas II kergekeskkaalus Wiesław Dziadura (Poola), Idalberto Barbani (Kuuba), Vitězslav Mácha, Lennart Lundelli, Janko Šopovi ja Mikko Huhtala, aga kaotus Ferencs Kocsisele jättis ta hõbemedalile.

Pärast olümpiamänge loobus Bõkov aktiivsest spordist. Ta õppis kehalise kasvatuse õpetajaks ning töötas sellel alal, samuti maadlustreenerina.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku" (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 236, 311
  2. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 236
  3. 3,0 3,1 "XXI olümpiamängud: Montreal 1976". Tallinn, "Eesti Raamat" 1978, lk. 331-332

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]