Anastasius (Aleksandrov)

Aleksandr Aleksandrov Kaasani Ülikooli professorina

Anastasius (Aleksandrov) piiskopirõivais

Anastasius (vene keeles Анастасий; kodanikunimega Aleksandr Ivanovitš Aleksandrov, vene keeles Александр Иванович Александров; 28. aprill (vkj 16. aprill) 1861 Baiterjakovo küla – 23. juuni 1918 Petrograd) oli vene keeleteadlane ning õigeusu kiriku piiskop.

Aleksandrov lõpetas 1879. aastal Kaasanis gümnaasiumi. Ta õppis Kaasani Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonnas ning kaitses 1883. aastal ajaloo-filoloogiateaduste kandidaadi väitekirja teemal "Детская речь". Ta jäeti ülikooli võrdleva keeleteaduse ja sanskriti keele kateedri juurde professoriametiks valmistuma.

1884. aastal sõitis ta pooleks aastaks Tartusse, et tegelda Tartu Ülikoolis sanskriti ja saksa keelega. 1886. aastal kaitses ta Tartus võrdleva keeleteaduse alal magistrikraadi Kristijonas Donelaitise keelekasutust käsitleva tööga "Sprachliches aus dem Nationaldichter Litauens Donalitius. Zur Semasiologie". Samal aastal sai ta Tartu Ülikooli eradotsendiks saksa keele ja võrdleva keeleteaduse alal. 1886–1888 oli ta Harkovi ülikooli võrdleva keeleteaduse ja sanskriti keele kateedri eradotsent.

1888. aastal kaitses Aleksandrov Tartus doktorikraadi slaavi filoloogia alal tööga "Litauische Studien. Nominalzusammensetzungen".

1888–1889 oli ta Kaasani Ülikooli võrdleva keeleteaduse ja sanskriti keele kateedri erakorraline professor, 1889–1896 sama ülikooli slaavi filoloogia kateedri erakorraline professor, 1896–1911 korraline professor. 1897–1905 oli ta Kaasani Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna sekretär, 1905–1911 dekaan.

7. juulil 1910 sai ta mungaks. 8. juulil pühitseti ta munkdiakoniks ja 10. juulil munkpreestriks. 6. augustil 1911 ülendati ta arhimandriidiks. Aastatel 1910–1911 oli ta ka Kaasani Vaimuliku Akadeemia slaavi ja Rumeenia kirikute ajaloo professor, 1911–1913 kirikuslaavi ja vene keele ning paleograafia õppetooli korraline professor. 15. veebruaril 1912 määrati ta Kaasani Vaimuliku Akadeemia rektoriks. Sama aasta 4. märtsil pühitseti ta piiskopiks ja määrati Kaasani piiskopkonna Tšistopoli vikaarpiiskopiks. 30. maist 1913 oli ta Peterburi (1914. aastast Petrogradi) piiskopkonna Jamburgi vikaarpiiskop, Peterburi (1914. aastast Petrogradi) vaimuliku akadeemia viimane rektor.

Ta suri 23. juunil 1918 kopsupõletikku ja maeti Aleksander Nevski suurkloostri Nikolai kalmistule.

Välislingid

• Александров Александр Иванович (elulugu Kaasani lingvistikakoolkonna lehel)
• Анастасий (Александров) (elulugu fondi "Русское Православие" lehel)