Anastasio Somoza García
Anastasio Somoza García (1. veebruar 1896 San Marcos – 29. september 1956 Ancón) oli Nicaragua poliitik, kahel korral Nicaragua president.[1] Sisuliselt valitses ta maad ka vahepealsetel aastatel, ühtlasi pani ta aluse dünastiale, mis valitses maad 55 aastat.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Anastasio Somoza sündis 1. veebruaril 1896 San Marcoses. Tema isa oli Anastasio Somoza Reyes, ema aga Julia García. Noorpõlves saadeti ta Philadelphiasse Peirce'i ärijuhtimiskooli.[2] Seal tutvus ta ka oma tulevase abikaasa Salvadora Debayle Sacasaga, kes oli Roberto Sacasa tütretütar. Nad abiellusid aastal 1919 ning neil sündis kolm last: Luis Somoza Debayle, Anastasio Somoza Debayle ja tütar Lillian Somoza Debayle de Sevilla Sacasa. Oma poliitilistelt vaadetelt oli ta liberaal.
Poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Bartolomé Martíneze ja Emiliano Chamorro Vargase vaheliste konfliktide tõttu lõhenes XX sajandi alguses Nicaragua konservatiivide partei.[3] Kui presidendiks sai konservatiivide uue tiiva esindaja Carlos José Solórzano, siis sai liberaalide esindajast Juan Bautista Sacasast asepresident. Paraku korraldas Emiliano Chamorro riigipöörde. 17. jaanuariks 1926 oli ta võimu riigis faktiliselt enda kätte võtnud. Asepresident Juan Bautista Sacasa pagendati kaheks aastaks Nicaraguast ja Carlos José Solórzano kaotas sisuliselt oma ameti. 14. novembrist 1926 kuni 1. jaanuarini 1929 oli Sacasa Mehhikos tegutseva pagulasvalitsuse presidendiks.[4]
Ka Anastasio Somoza liitus liberaalide liikumisega, et toetada oma sugulast Sacasat. Ta juhatas liberaalide rünnakut oma kodulinnale San Marcosele, mis aga ebaõnnestus.
Pärast seda, kui Vargas USA surve tõttu võimult lahkuma pidi, andis presidendi kohusetäitjaks saanud Sebastián Uriza presidendi ametiposti üle mitte presidendiks valitud Carlos José Solórzanole, vaid Adolfo Díazele, kel olid USA-ga head suhted ja kelle võimu USA ka tunnistas.[5] Liberaalid alustasid võitlust Diaze võimu vastu. Juan Bautista Sacasa oli koos José María Moncada ja Augusto César Sandinoga selle võitluse juhte, kelle eestvedamisel liberaalide väed aastal 1926 Puerto Cabezases maabusid. Neid saatis edu, kuid USA survel sõlmisid Moncada ja Sacasa Diazega lepingu, mille põhjal Diaz pidi vabadel valimistel võimu oma järeltulijale üle andma Neil läbirääkimistel osales ka Somoza, kes oli USA-s õppides omandanud hea inglise keele. Sandino sõlmitud lepinguga ei nõustunud ja jätkas sandinistide eesotsas partisanisõda USA vägede vastu. Aastal 1928 toimusid valimised, kus võidu sai José María Moncada; Somoza oli tema valitsuses kuberner, Nicaragua konsul Costa Ricas ja välisminister. Olulisim,oli aga see, et José María Moncada lõi sandinistide vastu võitlemiseks aastal 1933 rahvuskaardi, mille esimeseks juhiks sai USA saadiku Matthew E. Hanna nõudmisel Anastasio Somoza García.
Kui Sacasast sai president, hakkas José María Moncada poolt sandinistide vastu võitlemiseks loodud rahvuskaardi esimese juhi Anastasio Somoza García võim riigis kasvama. Sellele aitas kaasa ka Diaze poolt riiki kutsutud USA vägede lahkumine aastal 1933. Moncada hakkas Sacasa eestvedamisel pidama läbirääkimisi sandinistidega, et saavutada riigis rahu. Läbirääkimistele tegi lõpu Anastasio Somoza García sekkumine, kes lasi Sandino ja mitmed teised ülestõusnute juhid tappa.
Sacasa võimulolekut kahjustasid ülemaailmne majanduskriis, mis tõi kaasa kohvihindade languse ja Nicaragua majanduse kokkuvarisemise, samuti ka aastal 1934 toimunud parlamendivalimistel aset leidnud pettusejuhtumid. Somoza asus Moncada ja Chamorroga koostööd tegema, et võim riigis enda kätte võtta. Aasta 1936 alguses kasutas ta rahvuskaardi abi, et eemaldada võimult Sacasale lojaalsed isikud. Sacasa oli sunnitud juunis ametist lahkuma, tema järglaseks sel postil sai Somozale lojaalne presidendi kohusetäitja Carlos Alberto Brenes. Sacasa põgenes aga USA-sse. Tema asemele asunud Carlos Alberto Brenesit toetasid nii liberaalid kui ka konservatiivid, samuti oli tal diplomaatilise korpuse toetus (kuna USA valitsus oli otsustanud sel perioodil Nicaragua siseasjadesse mitte sekkuda, siis kiitis selle valiku heaks ka USA saadik Arthur Bliss Lane).
Võimuletulek[muuda | muuda lähteteksti]
Presidendivalimistel sai Somoza 107 201 häält, tema poolt ei hääletanud 100 inimest – tulemus, mis oli ilmselgelt võltsitud.[6] Uue aasta saabudes astus ta ametisse.[7] Esimese asjana võttis ta käsile põhiseaduse parandamise, mis võimaldas tal kogu võimu riigis oma kätte haarata. Seejärel jagas ta võtmepositsioonid oma sugulastele või lähematele poolehoidjatele.
Saabuv teine maailmasõda võimaldas Nicaragua valitsusel riigis elavatelt sakslastelt nende vara konfiskeerida, mille siis Somoza riigilt soodushinnaga ära ostis. Nõnda sai temast riigi suurim maaomanik. Ka hakkas ta juhtima Nicaragua pealinna Managuat Corinto sadamalinnaga ühendavat raudteed juhtima, mistõttu sai ta oma kaupasid tasuta transportida; ka hakkas raudtee tema põllumajandusseadmeid tasuta remontima. Samuti kasutas ta oma võimu, eraldamaks väljamaa ettevõtetele suuri kontsessioone, mille pealt ta sai suuri summasid "esindustasude" ja "presidenditasude" näol. Edaspidi võttis ta vastu seadused, mis piirasid importi, organiseerides piirangute leevendamiseks samas salakaubavedajate rühmitusi, kes turustasid salaja maale toodud kaubad tema poodides. Ka organiseeris ta prostitutsiooni, salapiirituse ajamise ja õnnemängude maksustamise. Nõnda teenis ta 10 aastaga ligi 400 miljonit dollarit.[8]
Kuigi Nicaragua oli Teises maailmasõjas ametlikult liitlasjõudude poolel, ei osalenud riigi väed aktiivselt sõjategevuses. Nõnda oli riik ametlikult küll osaline lendliisi programmis, ent tegelikult sai maa vaid sisuliselt aegunud sõjatehnikat ja sealsed sõdurid ei saanud väljaõpet.
Ajutine taandumine[muuda | muuda lähteteksti]
Sõja lõpuperioodil esitas USA Nicaraguale nõudmise, et maa tuleb demokratiseerida. Somoza nõustus sellega, muutis keelustatud ametiühingud taas legaalseks ja pani paika presidendivalimiste tähtaja. Uutel valimistel ei osalenud ta ise, seades vaid liberaalide parteile tingimuseks, et jääb rahvuskaardi juhiks. Valitud Leonardo Argüello Barreto keeldus aga olemast Somoza marionett, ta avalikustas rahvuskaardi kuriteod ja Somoza poolt võimul olles omandatud varad. Ta alustas ka kõnelusi Somoza diktatuuriga mitte leppinud sõjaväelastega. Nii korraldas Somoza riigipöörde, süüdistades Barretot suutmatuses riiki juhtida ja sõjaväelaste moraali õõnestamises.[9] Barreto pages pärast neljanädalast võimulolekut, mille vältel ta jõudis anda Managua ülikoolile autonoomia, Mehhiko saatkonda ja parlament valis presidendi kohusetäitjaks Somoza kontrolli all oleva Benjamín Lacayo Sacasa.[10][11] Temaga koostööd teinud sõjaväelased pagesid Panama saatkonda.[12]
5. juulil saatis vastne presidendi kohusetäitja sotsialistide partei juhid Somoza nõudmisel Ometepe saarele asumisele. Augustis toimunud valimistel, milles osales alla 10% riigi valimisõiguslikust elanikkonnast, kaotas ta oma vastaskandidaadile, Somoza sugulasele Víctor Manuel Román y Reyesile, kelle moodustatud valitsuses ta hakkas täitma avalike tööde ministri ja arenguministri rolli.[13]
Uus president saavutas liberaalide ja konservatiivide vahelise koostöölepingu sõlmimise. Ta suri südamerabanduse tõttu, viibides USA-s Philadelphias. Tema surma järel puhkesid riigis rahutused.[14] Võimu saanud Manuel Fernando Zurita oli ühe päeva presidendi kohusetäitja, andes seejärel võimu üle Anastasio Somoza Garcíale. [15]
Teine võimuperiood[muuda | muuda lähteteksti]
1950. aastal korraldati Nicaraguas valimised, mille võitis Anastasio Somoza ja mille valimistulemused olid taas võltsitud. Somoza jätkas taas riigi kui oma eraomandi juhtimist, asutades endale kuuluva rahvusliku lennufirma LANICA ja rajades konteinerterminali, mis hakkas kandma nime Puerto Somoza (praegu Puerto Sandino)
Aastal 1955 lasi ta põhiseadust muuta, nii et ta võis olla võimul veel ühe ametiaja. See ametiaeg ei kestnud aga kuigi kaua: 21. septembril 1956 tulistas teda Leónis luuletaja Rigoberto López Pérez.
Anastasio Somoza suri 29. septembril 1956 Panama kanali tsoonis Ancónis, kuhu ta ravi saamiseks toimetatud oli. Tema asemel tõusis võimule tema vanem poeg Luis Somoza Debayle. Anastasio maeti Managuasse Rahvuskaadi mausoleumi.
Poliitiline pärand[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Anastasio Somoza oli diktaator, toetas USA valitsus teda suurema osa võimul oldud ajast. Põhjuseks oli Somozade klanni aktiivne kommunismivastane võitlus.[16] Väidetavalt olevat Franklin D. Roosevelt tema kohta öelnud: "Somoza võib küll olla litapoeg, ent ta on meie litapoeg.[17] Samas viitavad teised allikad, et Roosevelt olevat nii öeldes pidanud silmas hoopis Rafael Trujillot. Ajaloolane Andrew Crawley leiab, et tegemist on müüdiga, mille allikaks oli Somoza ise.[18]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Nicaragua worldstatesmen.org
- ↑ Fassl, Carl. Peirce Means Business, Philadelphia Peirce, 1989
- ↑ El Nuevo Diario 20. März 1999, Bartolomé Martínez, presidente de Nicaragua (1923 - 1924)
- ↑ http://www.worldstatesmen.org/Nicaragua.htm
- ↑ https://history.state.gov/countries/nicaragua
- ↑ Diedreich, Bernard (1981). Somoza and the Legacy of US Involvement in Central America. New York: Dutton. lk. 21.
- ↑ The End and the Beginning; The Nicaraguan Revolution' John A. Booth, lk. 66–68
- ↑ Nicaragua Country Study: The Somoza Era, 1936-74
- ↑ Time, juuni. 09, 1947 Fat Dolly
- ↑ Time, November 15, 1948 "I’m the Champ"
- ↑ Shelley Klein, Najgroźniejsi dyktatorzy w historii, wyd. MUZA SA, Warszawa, 2008, ISBN 978-83-7495-323-8, lk. 99
- ↑ Time, Detsember. 29, 1947 Exile’s Rest
- ↑ (DECRETO SOBRE LA LEY DE DIFUSIÓN DEL PENSAMIENTO)
- ↑ Shelley Klein, Najgroźniejsi dyktatorzy w historii, MUZA SA, Warszawa, 2008, ISBN 978-83-7495-323-8 lk. 100
- ↑ Nicaragua worldstatesmen.org
- ↑ Schmitz, David. Thank God They're On Our Side: The United States & Right-Wing Dictatorships, University of North Carolina Press, 1999, lk. 313.
- ↑ Christopher, Byron, 2003. "Quiet Cleansing: Public Kept in the Dark about Talisman Lawsuit"
- ↑ Somoza and Roosevelt: good neighbour diplomacy in Nicaragua, 1933–1945, Andrew Crawley.