Mine sisu juurde

Anarhia periood Inglismaal

Allikas: Vikipeedia

Anarhia periood Inglismaal on ajavahemik Inglismaa ajaloos aastatel 1138–1153. Et seda iseloomustasid pidevad kodusõjad ja võimuvaakum ning selle käigus sai maa palju kannatada, nimetab keskaegne Peterborough' kroonika seda ajaks, mil "Kristus ja tema pühakud magasid".[1] Kaose põhjustas kuningas Henry I surm ilma elusolevate seaduslike poegadeta. Kuigi ta oli oma järglaseks nimetanud oma tütre Matilda, polnud paljud aadlikud ja piiskopid sellega rahul. Seda ära kasutades hõivas pärast Henry I surma trooni tema õepoeg Stephen. 1139. aastaks oli aga Matilda positsioon tänu tema poolvenna Robert Fitzroy toetusele piisavalt tugev, et sõjaväe eesotsas trooni tagasi nõuda.

Naasnud 1139. aasta sügisel Inglismaale, purustas Matilda sõjavägi 1141. aastal Lincolni all Stepheni väe ning Stephen võeti vangi. Matilda jõudis Londonisse, kuid pidi sealt peagi põgenema. Aasta lõpus langes vangi ka Robert Fitzroy, kes peagi Stepheni vastu välja vahetati. Järgnes 12 aastat kestnud kodusõda Stepheni ja Matilda leeri vahel, kus uueks trooninõudlejaks tõusis Matilda poeg Henry. Kumbki pool ei saavutanud otsustavat edu ja 1153. aastal sõlmiti mõlemaid osapooli rahuldav kokkulepe, millega Stephen jäi võimule, kuid tunnistas troonipärijana Matilda poega Henryt.

Eellugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Henry I (1068–1135, valitses 1100–1135) oli William Vallutaja neljas poeg, kes haaras võimu pärast oma vanema venna William II surma. Et vanim vend Robert Curthose oli ikka elus, vallutas Henry 1106. aastal Roberti valitsetud Normandia; Robert suri eksiilis.[2]

Henry I ainus seaduslik poeg William hukkus 1120. aastal laevaõnnetuses ning ainus pärija oli Henry I surma järel (1135) tütar Matilda, kes oli abielust Püha Rooma Keisririigi keisri Heinrich V-ga saanud tiitli keisrinna (empress).[3] Seda tiitlit kasutas Matilda kuni oma surmani.[4]

1127. aastal tõi Henry I Matilda Saksamaalt Inglismaale tagasi ja nimetas ta oma järeltulijaks. Selle kinnitamiseks kutsus ta kokku aadli ja vaimulikkonna kõrgkihi. Teiste seas andsid Matildale truudusevande Canterbury peapiiskop; Šotimaa kuningas David; Stephen, kes William Vallutaja lapselaps viimase tütre Adele kaudu; ja Robert Fitzroy, Gloucesteri krahv ja Henry I ebaseaduslik poeg.[5] Vanne anti tingimusel, et Henry I-l pole rohkem poegi ja Matilda ise sünnitab poisslapsi, et nood dünastiat jätkaksid.[6] Mitmed aadlikud andsid vande siiski vastumeelselt, sest kunagi varem polnud naine istunud ei Inglismaa ega Normandia troonil.[7]

1128. aastal abiellus 25-aastane Matilda 15-aastase Anjou krahvi Geoffreyga, kelle Henry I isiklikult rüütliks lõi.[8] Mitmetele truudusvande andjatele aga ei meeldinud, et kuningas ei arutanud nendega Matilda abikaasa valikut ning korraldas selle nende eest salaja.[9]

Pärast Henry I surma 1135. aastal kiirustas Inglismaale Stephen, kes oli William I lapselaps viimase tütre Adela kaudu (nii Stephen kui ka Matilda resideerisid sel ajal Normandias) ja krooniti aadli, piiskoppide ja Londoni elanike toetusel kuningaks. Teiste seas toetas teda vend Henry, Winchesteri piiskop. Peagi kinnitasid Stephenile toetust ka Normandia ülikud.[10] Matilda oli sel ajal rase ning jäi mandrile, jõudes alles 1139. aastal Inglismaale end kehtestama.[11]

Pärast Stepheni kroonimist andis talle vasallivande ka Robert Fitzroi, Henry I ebaseaduslik poeg ja Gloucesteri krahv (kes tiitlist hoolimata resideeris samuti Normandias). Malmesbury Williami sõnul oli selle põhjuseks Stepheni jõukus ja populaarsus lihtrahva seas, mis tegid talle kohese vastuhakkamise keeruliseks,[12] kuid on ka arvatud, et Robertit huvitasid esialgu tema enda valdused rohkem kui oma pooleõe trooninõue.[13]

Sõjakunst 12. sajandi Inglismaal

[muuda | muuda lähteteksti]
Tüüpilise motte-and-bailey tüüpi linnuse põhiplaan

Alates William Vallutajast ehitati Inglismaale hulgaliselt linnuseid, mida kasutati nii võimu ja prestiiži näitamiseks kui territooriumi kontrollimiseks. Suur osa neist polnud veel hiliskeskajast tuttavad massiivsed kivikindlused, vaid mullast ja puidust motte-and-mailey tüüpi linnused kivitorniga keskel, mida oli võimalik kiiresti rajada ja mis pakkusid tol ajastul märkimisväärset kaitset. Sellegipoolest ehitati 1139. aastaks enamik uusi kindluseid juba peamiselt kivist. Tiheda linnuste võrgu olemasolu dikteeris ka sõjapidamisviisi, milleks sai kurnamis- ja piiramissõda, milles üritati vastast linnustes nälja ja haiguste abil alistuma sundida. Piiramise hõlbustamiseks ehitati vahel vastulinnus või mitu, kus oli hea end võimalike piiratavate abivägede vastu kaitsta. Lahingud avamaastikul olid riskantsed ja harvad.[14]

12. saj lahinguväljal domineerisid rüütlid – raskerelvis ratsaväelased, kelle põhivarustuses oli rõngassärk, kiiver, piik ja mõõk. Avalahingus oli rüütlitest ratsaväe peamine ülesanne vastase rivi hoogsa rünnakuga puruks lüüa. Neid toetas jalavägi, mis kasutas mõõku, odasid, ambe ja – alates ligikaudu sellest ajast – inglise pikkvibusid. Vastase ratsaväerünnaku tõrjumiseks kasutati tavaliselt jalastunud rüütlite kui professionaalsete sõjameeste ja vibuküttide kombinatsiooni.[15]

Prelüüd: sõda Šotimaaga. Normandia

[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Šotimaa kuningas David oli Matildale truudust vandunud, kasutas ta seda ettekäändena sõjakäiguks Põhja-Inglismaale, kuhu ta tungis juba 1135. aasta lõpus, et alistada endale Northumbria ja Cumbria.[16] Šoti sõjavägi löödi 22.08.1138 puruks Yorkshire maakaitseväe poolt, kes olid saanud abiväge ka kuningas Stephenilt.[17] Seda lahingut kutsutakse Standardi lahinguks inglise poole poolt oma leeri üles pandud laevamasti järgi, kuhu kinnitati lahingulipud.[18]

Juba 1134. aastal, veel Henry I eluajal, oli Anjoy Geoffrey asunud vallutama Inglise kuningale kuulunud linnuseid Normandias, mis pidid olema ta naise Matilda kaasavaraks. 1136. aastal algas sõda uue hooga, kui Geoffrey viis Normandias läbi 30-päevase eduka kampaania Stephenile ustavate linnuste vastu. Ta kordas kampaaniat järgmisel aastal; Stephen läks ise sõjaväega Normandiasse, kuid oma leeris tekkinud lahkhelide tõttu tegi ta Geoffreyga kolmeks aastaks rahu.[19]

Konflikti algus

[muuda | muuda lähteteksti]
Kuningas Stephen

1139. aastaks oli Stephen paljude seniste toetajatega nii aadelkonnast kui kirikust tülli pööranud.[20] Septembri lõpus tuli Robert koos Matilda ja suhteliselt väikese kaaskonnaga (krooniku sõnul 140 ratsanikku) Inglismaale,[21] olles juba eelmisel aastal truudusvande Stephenile üles öelnud.[22] Maabunud Arundelis Lõuna-Inglismaal ja jätnud Matilda sinna, liikus Robert koos väikese kaaskonnaga Lääne-Inglismaale toetust koguma. Vahepeal Arundeli saabunud Stephen tegi Matildaga vaherahu, misjärel viimane liitus Robertiga Bristolis. Pole täpselt teada, miks Stephen Matildal minna lasi, kuid on oletatud, et ta nägi peamise ohuna tema sõjakunstis vilunud poolvenda Robertit.[23]

Robertil oli õnnestunud leida mõningat toetajaskonda Wallingfordist ja oma enda maadelt Gloucesteris ja Walesis, kuid paljud aadlikud jäid võimuvõitluses äraootavale seisukohale. Stephen asus Robertit jälitama, kuid tema Wallingfordi piiranud järelvägi hävitati ning Roberti sõjavägi rüüstas novembris 1139 Worchesteri linna. Stephen vastas samaga Bristoli ja Dunsteri ümbruses ja piiras Trowbridge'i, kuid kumbki pool ei saavutanud püsivat edu.[24]

Terve 1140. aasta möödus kaootilise võitluse tähe all. Aasta algul tõstis Stepheni vastu mässu Ely piiskop Ida-Inglismaal. Stephen vallutas soosaarel asuva Ely piiskopilossi paatidest silla abil, piiskop ise põgenes Gloucesteri. Samal ajal rüüstasid Roberti vasallid Stephenile lojaalseid piirkondi Lääne-Inglismaal, millele Stephen vastas Cornwalli vallutamisega Matilda toetajate käest. Septembris rüüstasid Roberti väed omakorda Nottinghami.[25]

Malmesbury William kirjutab, et paljud vasallid, tundes karistamatust kuningavõimu puudumisest, rüüstasid üksteise maad, piinasid ja röövisid talupoegi ega hoidnud end tagasi ka kirikute ja kloostrite rüüstamisest. Vaimulike ametid pandi raha eest avalikult müüki ning raha kaotas oma väärtuse nii kiiresti, et kuningas Stephen pidi müntide kaalu vähendama. Krooniku sõnul valitses Inglismaal täielik anarhia, kus keegi polnud enam kindel oma elus ega varas.[26]

2. veebruaril 1141 kohtusid vaenuväed Lincolni lossi juures, mida Stephen oli tulnud vallutama Chesteri Ranulfi, järjekordse mässava paruni käest. Stepheni väed olid vähemuses ning lahing lõppes Matilda toetajate võiduga ja Stepheni vangistamisega. Kuigi kuninga elu säästeti, tapeti võitjate poolt palju linnaelanikke kuninga poole valimise eest. Stephen viidi kõigepealt Gloucesteri Matilda ette ja seejärel Bristolisse ning pandi ahelatesse.[27]

Kuigi mõned aadlikud jätkasid vastupanu,[28] kohtusid Matilda ja tema toetajad 2. märtsil 1141 Winchesteri piiskopiga, kes oli ka paavsti legaat Inglismaal (ja Stepheni vend) ja kes tunnistas Matildat Inglismaa suveräänina. Järgmisel päeval toimus protsessioon Winchesteri katedraalis, milles kohale tulnud piiskopid ja aadlikud tunnistasid Matildat oma kuningannana.[29] Matilda pidas ülestõusmispühi Oxfordis ja tema võim näis kindel.[30]

Malmesbury Williami väitel tulid varsti pärast seda saadikud Londonist paluma kuninga vabastamist. Neile vastati eitavalt, viidates, et londonlastel ei sobi asuda oma kuninga hüljanud aadli poolele, kelle peamiseks eesmärgiks on londonlaste raha omastamine.[31]

Sama aasta juunis läks Matilda Londonisse, kus ta olevat esialgu rahulikult vastu võetud.[32] Peagi läks Matilda aga linnaelanikega maksunõude pärast tülli. Olukorda kasutas ära Sepheni naine Boulogne'i Matilda, kes suundus kogutud sõjaväega Londoni poole. Ka londonlased haarasid keisrinna vastu relvad, mistõttu viimane põgenes koos kaaskonnaga Oxfordi, misjärel londonlased tema residentsi rüüstasid.[33]

Matilda läks tülli ka teda seni toetanud legaat Henry, Winchesteri piiskopiga, kes asus nüüd liitu oma venna (kuningas) Stepheni naise Boulogne'i Matildaga eesmärgiga Stephen vabastada. Winchesteri all puhkenud lahingus said keisrinna Matilda väed lüüa ja Robert Fitzroy langes vangi. Pärast asjatut püüdlust mõjutada teda Stepheni poolele üle tulema vahetati Robert Stepheni vastu välja ja vaenutegevus jätkus.[34]

Patiseis (1142–1144)

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kaotust Winchesteri all resideeris Matilda esialgu Oxfordis, mida Stephen asus piirama 1142. aasta septembri lõpus. Sama aasta jõulude paiku õnnestus Matildal aga üle jäätunud jõe Wallingfordi põgeneda.[35]

Robert saadeti Normandiasse, keisrinna Matilda abikaasa Geoffrey juurde abi paluma, kuid viimane keeldus, saates Gloucesteri krahvi Inglismaale tagasi vaid koos Matilda ja Geoffrey poja Henryga (tulevane kuningas Henry II).[36]

Inglismaale naasnud Roberti väed piirasid Stepheni ümber Wiltoni lossis, kust kuningal õnnestus lahingu järel napilt põgeneda.[37]

1143. aastal vangistas Stephen Essexi krahvi Geoffrey de Mandeville’i, kellele kuulusid mitmed lossid Inglismaal, teiste seas Londoni Tower. Selle arreteerimise ajendina on nähtud keisrinna Matilda rahumeelset Londonisse sisenemist kaks aastat varem. Vangistamise tulemusena pidi Geoffrey de Mandeville loobuma oma tähtsamatest kindlustest, sh Towerist. Pärast vabastamist kogus Geoffrey toetajaid ja alustas Stepheni vastu avalikku mässu, kuid sai 1144. aasta piiramisel surmavalt haavata.[38]

Stepheni edu

[muuda | muuda lähteteksti]

1145. aastal õnnestus Stephenil londonlaste abiga vallutada Faringdoni loss, üks Robert Fitzroy peamisi tugipunkte Inglismaal. Kuna see tugevdas oluliselt Stepheni positsiooni, on seda nähtud ka ühe kodusõja pöördepunktina.[39]

1146. aastal arreteeris Stephen Chesteri krahvi Ranulfi, süüdistades teda reetmises ja nõudes elu ja vabaduse eest tema losse. Kuna Ranulfi süüd ei suudetud tõestada, kahjustas see samm tugevalt kuninga mainet; krooniku sõnul: "... unustas ta oma kuningliku väärikuse ja au." Kui Ranulf losside üleandmise eest vabaks lasti, liitus ta keisrinna Matilda leeriga.[40]

Kuigi linnuste piiramised ja aadlike röövimised jätkusid, oli Stephen 1146. aasta lõpuks saavutanud kontrolli enamiku Inglismaa üle. Selle demonstreerimiseks esitles ta 1146. aasta jõulude ajal end Lincolni linnas rahva ees, kandes krooni – kuningavõimu sümbolit.[41]

Robert Fitzroy, Gloucestery krahv, suri 1147. aastal ja järgmisel aastal taandus keisrinna Matilda Normandiasse, kus sõda oli läinud tema toetajatele paremini, astumata enam kunagi Inglismaa pinnale. Stepheni jaoks pidi see paistma tema võiduna.[42]

Pööre sõjas

[muuda | muuda lähteteksti]
Keisrinna Matilda ja Henry II

Ehkki keisrinna Matilda loobus trooninõudlemisest endale, asus ta nüüdsest toetama enda poja, Anjou Henry positsiooni. Kuigi viimane oli koos oma onu, Gloucestery Robertiga korduvalt Inglismaal sõjaretkedel käinud, polnud ta seni märkimisväärset edu saavutanud. Samuti puudus tal raha sõdurite palkamiseks; 1147. aastast on teada episood, kui Henry pidi paluma raha oma vastaselt, kuningas Stephenilt, et maksta palgasõduritele (kes Stepheni vastu sõdisid), et need lubaksid Henryl tagasi koju minna. Stephen maksiski ja kindlustas sellega Henry ajutise eemaoleku Inglismaalt.[43]

Henry pöördus Inglismaale tagasi kaks aastat hiljem ja lasi end oma onul, Šotimaa kuningal Davidil, rüütliks lüüa; samuti lubas David talle oma abi sõjas Stepheniga. Seejärel lõi ta kontaktid Chesteri krahvi Ranulfiga, kes oli kuningas Stepheniga juba vaenujalal. Stephen aga toetus oma pojale Eustacele, kes oli juba tunnustatud sõjamees ja keda Stephen nägi loomuliku troonipärijana.[44]

Värsked liitlased kavatsesid rünnata Yorki, kuid Stephen sai sellest teada ja ilmus oma sõjaväega Põhja-Inglismaale; seepeale taandusid šotlased põhja ning Henry põgenes Herefordi kaudu lõunasse, kus sõjategevus jätkus.[45]

Hiljem samal aastal (1149) sõitis Henry tagasi Normandiasse, kus tema isa Anjou Geoffrey oli vahepeal vallutanud kogu Normandia. Pärast isa surma 1151. aastal sai Henry tema Prantsusmaa valduste pärijaks.[46]

1153. aastal pöördus Henry Inglismaale tagasi. Tema sõjavägi oli väike ja pärast Malmesbury vallutamisel nähtud palgasõdurite toorust saatis ta sellegi suures osas tagasi. Nüüd ilmus sõjaväega Stephen, kuid Henryl õnnestus lahingut vältida.[47]

Henry ja Stephen kohtusid uuesti samal aastal Wallingfordi lossi piiramisel, mida hoidis Henryle lojaalne garnison. Kokkupõrge ei andnud kummalegi poolele otsustavat tulemust ning kuigi vaenupooled teine teisel pool jõge üles rivistusid, lahingut ei järgnenud.[48]

Rahu

[muuda | muuda lähteteksti]

Krooniku järgi tundsid mõlemad valitsejad nüüd ohtu võimaliku reetmise näol, kuna nii lihtrahvas, aadel kui kirik olid pikast konfliktist väsinud. Samal, 1153. aastal, asusid pooled läbirääkimistesse rahu saavutamiseks, seda suuresti aadli ja kiriku eestvõttel, kes ei soovinud enam sõdida. Gesta Stephani autori sõnul tahtis Stephen edasi sõdida, kuid tema vend, piiskop Henry, vahendas koos Canterbury peapiiskopiga rahuläbirääkimisi.[49]

Rahulepe sõlmiti 1153. aastal Winchesteri lossis. Henry tunnistas Stephenit eluaegse kuningana, Stephen aga adopteeris Henry formaalselt oma poja ja järeltulijana ja viimane vandus Stephenile truudust kui senjöörile. Seega läks troon pärast Stepheni surma Henryle. Lisaks lepiti kokku sõjategevuse käigus püstitatud losside lammutamises, maavalduste tagastamises Henry I aegsetele õigusjärgsetele omanikele ja palgasõdurite koju saatmises.[50]

Tulemused

[muuda | muuda lähteteksti]

Anarhia kui kodusõja perioodi tulemusena jäi võit vormiliselt kuningas Stephenile, kuid pikemas plaanis võitis Anjou Henry, kes tõusis pärast Stepheni peatset surma 1154. aastal Inglismaa kuningaks Henry II nime all. Nii pani ta aluse Plantagenet’i dünastiale ja suurriigile, mis hõlmas Inglismaad ja Lääne-Prantsusmaad. Henry II abielu Akvitaania Eleanoriga laiendas neid valdusi veelgi, kuid need said järgmiste sajandite vältel konfliktide allikaks. John Maata kaotas suurema osa Prantsusmaa valdustest 13. sajandi alguses. Konfliktid jätkusid vahelduva eduga Saja-aastase sõjani ja lõppesid Prantsusmaal asunud valduste kaotamisega 15. sajandil.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Rositzke 1951, lk 160.
  2. ↑ Bradbury 1996, lk 9.
  3. ↑ Bradbury 1996, lk 1–3, 8.
  4. ↑ Beem 2008, lk 35.
  5. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 130.
  6. ↑ Beem 2008, lk 36.
  7. ↑ Bradbury 1996, lk 12.
  8. ↑ Bradbury 1996, lk 9–10.
  9. ↑ Beem 2008, lk 37.
  10. ↑ Bradbury 1996, lk 15–19.
  11. ↑ Beem 2008, lk 26.
  12. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 132.
  13. ↑ Bradbury 1996, lk 21, 24.
  14. ↑ Bradbury 1996, lk 63–66, 83, 114–115, 118.
  15. ↑ Bradbury 1996, lk 66–67, 84–88.
  16. ↑ Bradbury 1996, lk 32.
  17. ↑ Bradbury 1996, lk 21, 32–37.
  18. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 139–141.
  19. ↑ Bradbury 1996, lk 38–42.
  20. ↑ Bradbury 1996, lk 25–31, 48–55.
  21. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 133.
  22. ↑ Bradbury 1996, lk 25.
  23. ↑ Bradbury 1996, lk 68–72.
  24. ↑ Bradbury 1996, lk 72–76.
  25. ↑ Bradbury 1996, lk 77–82.
  26. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 133–134.
  27. ↑ Bradbury 1996, lk 88–98.
  28. ↑ Bradbury 1996, lk 99.
  29. ↑ Bradbury 1996, lk 100–102.
  30. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 135–136.
  31. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 136.
  32. ↑ Amt ja Smith 2018, lk 137.
  33. ↑ Bradbury 1996, lk 106–107.
  34. ↑ Bradbury 1996, lk 107–112.
  35. ↑ Bradbury 1996, lk 121–125.
  36. ↑ Bradbury 1996, lk 120–121.
  37. ↑ Bradbury 1996, lk 125.
  38. ↑ Bradbury 1996, lk 127–131.
  39. ↑ Bradbury 1996, lk 134–135.
  40. ↑ Bradbury 1996, lk 136–137.
  41. ↑ Bradbury 1996, lk 139.
  42. ↑ Bradbury 1996, lk 140.
  43. ↑ Bradbury 1996, lk 144.
  44. ↑ Bradbury 1996, lk 144–145.
  45. ↑ Bradbury 1996, lk 145–147.
  46. ↑ Bradbury 1996, lk 147–156.
  47. ↑ Bradbury 1996, lk 157, 159–160.
  48. ↑ Bradbury 1996, lk 161–162.
  49. ↑ Bradbury 1996, lk 163–167.
  50. ↑ Bradbury 1996, lk 167–169.

Allikad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Amt, Emilie; Smith, Katherine Allen, toim-d (2018). Medieval England, 500-1500: A Reader. Readings in medieval civilizations and cultures (Second edition trükk). North York, Ontario: University of Toronto Press. Lk 130. ISBN 978-1-4426-3466-4.
  • Beem, Charles (2008). The Lioness Roared (inglise). New York: Palgrave Macmillan US. DOI:10.1007/978-1-137-09722-4. ISBN 978-0-230-60634-0.
  • Bradbury, Jim (1996). Stephen and Matilda: the Civil War of 1139–53. Far Thrupp, Stroud, Gloucestershire: A. Sutton Pub. ISBN 978-0-7509-0612-8.
  • Rositzke, Harry A. (1951). The Peterborough Chronicle. New York: Columbia University Press. Lk 160.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Anarhia_periood_Inglismaal&oldid=7103961"