Ameerika lehis

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Emaskäbid
Ameerika lehise puistu sügisvärvides
Ameerika lehis bonsaina

Ameerika lehis (Larix laricina) on heitlehine okaspuuliik männiliste sugukonnast lehise perekonnast.

Liik on levinud ida Yukonis, Kanada loodealadest kuni Newfoundlandini, aga ka lõunas USA kirdeosas Minnesotast Marylandini. Lisaks leidub Ameerika lehise isoleeritud populatsioone ka Kesk-Alaskal.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika lehis on väikese kuni keskmise suurusega boreaalne heitlehine okaspuu, mis kasvab 10–20 m kõrguseks, tüve diameeter on kuni 60 cm. Puu koor on õhuke, kuid tugev, värvuselt roosakas, mis võib allpool tunduda ka punakana. Lehtedeks on Ameerika lehisel okkad, mis on 2–3 cm pikkused ja on koondunud 10–20 kaupa puntidesse. Nende värvus on heledam rohekas-sinine, mis muutuvad sügisel erkkollaseks. Okkad kasvavad spiraalselt pikkade võrsetena. Ameerika lehis on ühesooline taimeliik. Käbid on lehiste puhul kõige väiksemad, kõigest 1–2 cm pikkused, koondunud 2–3 kaupa gruppidesse ja nad on erkpunased, mis vananedes muutuvad pruuniks. Isaskäbid kasvavad 1–2 aastastel okstel ning on kollakad. Seevastu emaskäbid on punakamad ning kasvavad 2–4 aastastel okstel, üksikud ka üle 5 aastastel okstel. Ameerika lehis kasvab tavaliselt soodes, madalsoodes, rabades ja tasastel aasadel.

Kasutus[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika lehise puit on tugev ja vastupidav, aga samas hästi painduv. Seda kasutavad peamiselt kohalikud inimesed lumeräätsade ja teiste vastupidavust nõudvate esemete valmistamiseks. Globaalses mastaabis kasutatakse Ameerika lehise puitu peamiselt tselluloositööstuses, aga ka postide, mastide ehituses, töötlemata saematerjalina ja küttepuuna. Külmades piirkondades kasvatatakse Ameerika lehist ka dekoratiivpuuna. Looduses kasutatakse seda peamiselt söögiks ja pesade ehitamiseks. Okassealised toituvad sisemisest puukoorest, Ameerika jänes seemikutest ja punased oravad seemnetest.

Levila ja ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika lehis kasvab kõige paremini niisketel happelistel muldadel ja päikesele avatud kasvukohtades. Ta talub vähest varju ning ei kasva täielikult varjulises kohas. Samuti ei talu ta linnade õhusaastet, eelistades puhast karget õhku.[1] Ameerika lehis kasvab väga karmides kliimaoludes, samas ei kannata ta väga niisket ja kuuma keskkonda. Ta võib kasvada väga külmas, taludes külma kuni −46 °C.[2] Mullaeelistuse osas kasvab Ameerika lehis nii mineraalirikastel orgaanilistel muldadel kui ka savistel jämedakoelistel liivapindadel. Vaid lubjakivisel pinnasel ei ole ta kohanenud kasvama. Ameerika lehis on varajane liik, olles seega üks esimesi puuliike, mis uuel soisel maastikul kasvama hakkab. Samuti on ta väga kiire kohanemis- ja paljunemisvõimega, olles ka üks esimesi puuliike, mis pärast metsapõlenguid uue kasvukoha hõivab.

Probleemid[muuda | muuda lähteteksti]

Ameerika lehisel on väga õhuke koor ning seetõttu on ta ülivastuvõtlik haigustele, loodusmõjudele ja kahjuritele (näiteks kooreüraskid, lestad). Taime ohustavad nii putukate poolt näritud käigud, tugev tuul, üleujutused kui ka metsatulekahjud. Potentsiaalsed haigused võivad veel olla pudetõbi, roosteplekid okkal, seenhaigus ja koorevähk.[3] Samas on mitmeaastased puud juba kohanenumad ja pole seetõttu enam väliskeskkonnamõjudele nii vastuvõtlikud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Larix laricina www.missouribotanicalgarden.org
  2. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  3. iucnredlist.org

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Missouri Botanical Garden (2015). Larix laricina.
  2. The IUCN Red List of Threatened Species, Thomas, P. & Stritch, L. (2013). Larix laricina.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]