Ameerika Ühendriikide okupatsioon Jaapanis

Allikas: Vikipeedia

Agressiivne poliitika ja osalemine Teises maailmasõjas Hitleri teljeriikide poolel tõi Jaapanile kaasa miljoneid ohvreid, kolooniate kaotuse, laialdase hävingu, vaesuse ja Ameerika okupatsiooni. Kõik vanad ideaalid kukkusid kokku, ühiskond oli moraalselt purustatud. Kuid 1960. aastate teisel poolel sai Jaapanist juhtivaid tööstusriike maailmas, kui Jaapan jõudis maailma majanduse esikolmikusse. Pärast sõda toimus Jaapani ühiskonnas suurim reformatsioon. Kuna Jaapani okupeerisid Ameerika väed, määrasid ka riigi sõjajärgse struktuuri just Ameerika Ühendriigid. Valitsuse poolt ja okupatsioonivõimude toetusel viidi läbi suur hulk reforme, nende hulgas maareform, mille kohaselt kaotati rendileandja eliit ja liigkasuvõtmise praktika; madalamate maksudega töölisklassi õigusi aktiivselt kaitsva ametiühinguliikumise korraldamine; uus põhiseadus, milles teatatakse riigi ühinemisest läänemaailma liberaaldemokraatlike väärtustega; ja mitmeparteilise parlamentaarse süsteemi loomine[1].

Üleandmislepingu[2] kohaselt keelati jaapanlastel omada armeed ja tegeleda relvatööstusega, samuti sellega seotud valdkondadega, kus oli varem töötanud märkimisväärne osa elanikkonnast[3]. Ameerika administratsioon otsustas pragmaatiliselt, et Jaapani majandust on lihtsam parandada ja õpetada jaapanlasi rahumeelselt raha teenima, kui toita miljoneid näljaseid suid ja sellega oma eelarvet üle koormata.

Teise maailmasõja lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

2. septembril 1945. aastal allkirjastasid Jaapani ja Ameerika Ühendriikide esindajad sõjalaeva Missouri pardal Jaapani kapitulatsiooniakti[3]. Jaapanit esindasid riigi välisminister Mamoru Shigemitsu ja kindral Yoshijiro Umezu; Ameerika Ühendriikide esindajaks oli Vaikse ookeani edelaosa komandör ja liitlasvägede ülemjuhataja kindral Douglas MacArthur. Kapitulatsiooniaktiga aktsepteeris USA Jaapani alistumist Ameerika Ühendriikidele, Hiina Vabariigile, Ühendkuningriigile, Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidule ning teiste Jaapaniga sõdivate ÜRO huvides[3]. Teine maailmasõda oli ametlikult lõppenud.

Mamoru Shigemitsu allkirjastab üleandmisdokumendi, lõpetades ametlikult Teise maailmasõja

Kapitulatsiooniakti allkirjastades leppisid pooled kokku, et "Keisri ja Jaapani valitsuse volitused riiki valitseda alluvad liitlasriikide kõrgeimale ülemale, kes astub samme, mida ta peab vajalikuks nende üleandmistingimuste jõustamiseks[3]". Selleks kõrgeimaks ülemaks sai USA, mis hakkaski juhtima okupatsiooni. Okupatsiooni juhiks ja liitlasriikide ülemjuhatajaks sai USA kindral Douglas MacArthur, kelle nimetas uude ametisse USA president Harry S. Truman. USA kontroll Jaapani üle erines teistest maailmasõja kaotajate olukorrast sellega, et liitlased ei võtnud kunagi otsest kontrolli Jaapani tsiviilhalduse üle, reformides riiki koos valitsusega[4]. USA reformid ja panus Jaapani taastamisse sõltus USA eesmärkidest, mis olid vastu võetud 6. septembri 1945. aasta dokumendis USA presidendi Trumani poolt. USA eesmärkideks Jaapani okupeerimisel oli kõrvaldada Jaapani sõjapotentsiaal ja muuta Jaapan ÜRO-meelseks ja demokraatlikuks riigiks[5].

Jaapani üleandmise dokument

Okupatsiooni alguses jäid USA sõjaväed Jaapani territooriumile, et nii aidata okupatsiooni esimeste reformide läbiviimisega, kuid ka kontrollida Jaapani olukorda kohe pärast sõja lõppu[6]. Nii oli 1945. aasta lõpuks paigutatud Jaapanisse umbes 430 000 USA sõdurit. Aastatega hakkas nende arv vähenema. Juba 1946. aasta lõpus oli Jaapanis 200 000 USA sõdurit[7].

Tokyo sõjakuritegude tribunal[muuda | muuda lähteteksti]

Enne reformide kirjeldamist peaks sõnastama ja tõlgendama üht olulisematest tegudest, mida tegid liitlased pärast sõja lõppemist. Nii nagu Euroopas oli toimunud Nürnbergi tribunal, toimus ka Tokyos oma kohus.

3. mail 1946. aastal alustas prokuratuur kriminaalasja, süüdistades kohtualuseid rahuvastastes kuritegudes, tavapärastes sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes, lõpetades 24. jaanuaril 1947. aastal. Kõik tõendid, mis süüdistanuksid keiser Hirohitot ja tema perekonda, jäeti sõjatribunali menetlusest välja, kuna USA uskus, et tal on vaja Jaapanis korra säilitamiseks ja sõjajärgsete eesmärkide saavutamiseks säilitada head suhted nii Jaapani keisriga, valitsusega kui ka elanikkonnaga[8].

Jaapani sõjakuritegude kohtuprotsess. Hideki Tojo, endine Jaapani peaminister ja sõjaminister 2. detsembrist 1941 kuni juulini 1944 astub esimest korda üles Jaapanis Tokyos toimuvatel rahvusvahelise tribunali istungitel

Nürnbergi kohtuprotsessidel kasutatud mudeli järgi kehtestasid liitlased kolm suurt kategooriat: "A-klassi" süüdistused Jaapani riigi juhtide vastu, kes väitsid, et nad on toime pannud rahuvastaseid kuritegusid ning olid sõda kavandanud ja juhtinud; "B- ja C-klassi" süüdistused, mis hõlmasid ükskõik millise auastmega jaapanlase tavapäraseid sõjakuritegusid ja inimsusevastaseid kuritegusid[9]. Erinevalt Nürnbergi kohtuprotsessidest oli rahuvastaste kuritegude süüdistus süüdistuse esitamise eeltingimus - kohus võis vastutusele võtta ainult neid isikuid, kelle kuritegude hulka kuulusid rahuvastased kuriteod[9].

Sadadest jaapanlastest, kes vahistati potentsiaalsete A-klassi sõjakurjategijatena (süüdistatavad, keda süüdistati "rahuvastastes kuritegudes"), esitati süüdistus ainult 28-le, 16 inimesele mõisteti eluaegne vanglakaristus (kaks kohtualust surid vangistuses ja üks vabastati vaimuhaiguse tõttu)[8]. Teise maailmasõja toimepanemisega seotud Jaapani ametnikele loodud Tokyo sõjakuritegude tribunal seadis rahvusvahelisele õigusele suurema tähtsuse kui Nürnberg, kuid on sellega võrreldes suhteliselt vähe uuritud.

Okupatsioon ja reformid[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapani okupatsiooniaegsed reformid pidid olema suunatud Jaapani nii sotsiaalmajandusliku kui ka poliitilise sektori moderniseerimisele.

Näljaolukorra lahendamine[muuda | muuda lähteteksti]

USA esimeseks prioriteediks enne reformide alustamist oli toiduainete jaotusvõrgu taastamine seoses sellega, et pärast sõja lõppemist, valitsuse kokkuvarisemist ja enamiku suuremate linnade hävitamist ning sõjajärgset seisundit, kogu Jaapani elanikkond nälgis[10]. Aasia teistes osades elavate jaapanlaste ja sadade tuhandete demobiliseeritud sõjavangide repatrieerimine ainult süvendas näljaprobleemi Jaapanis, kuna need inimesed koormasid rohkem riigi nappe ressursse. Umbes 5,1 miljonit jaapanlast naasis Jaapanisse viieteistkümne kuu jooksul pärast 1. oktoobrit 1945 ja veel üks miljon naasis 1947. aastal[11]. Esialgu andis USA valitsus erakorralist toiduabi valitsuse abi ja abi okupeeritud aladel vahendite kaudu[12]. Alates 1946. aasta aprillist lubati Aasias litsentseeritud abiagentuuride varjus leevendust pakkuda ka eraabiorganisatsioonidel[13]. Isegi nende meetmetega olid miljonid inimesed ikka veel mitu aastat pärast üleandmist nälja äärel.

Suhted keisriga[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna USA sõjavägi jäi Jaapanisse, samas kui sõja ajal oli USA vaenlane, üritati saada sõpradeks nii elanikkonnaga kui ka tolleaegse Jaapani keisriga. Koostöös Jaapani valitseva keisriga oli MacArthuril poliitiline võim, mida ta vajas okupatsiooni tegeliku töö alustamiseks. Kui teised liitlaste poliitilised ja sõjalised juhid nõudsid Hirohito üle sõjakurjategijana kohtumõistmist, siis MacArthur oli sellistele üleskutsetele vastu, väites, et igasugune selline süüdistus oleks jaapanlaste seas ülekaalukalt ebapopulaarne[14].

Keiser Hirohito ja kindral Douglas MacArthur oma esimesel kohtumisel USA saatkonnas Tokyos 27. septembril 1945

USA nõudmisel loobus keiser Hirohito uusaastasõnumi osana avalikult oma jumalikkusest, kuulutades rahvale: "Meie ja meie rahva vahelised sidemed on alati seisnud vastastikusel usaldusel ja kiindumusel. Need ei sõltu pelgalt legendidest ja müütidest. Need ei põhine valearusaamal, et keiser on jumalik ja et jaapanlased on teistest rassidest paremad ja maailma valitsema sunnitud[15]."

Jaapani konstitutsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Üheks kõige suuremaks reformiks, mille valitsus vastu võttis, oli uue põhiseaduse ratifitseerimine 1947. aastal. Uus põhiseadus oli Meiji põhiseaduse muutmine, mis järgis Ameerika tsiviilametnike koostatud "näidiskoopiat" ning asendas Meiji põhiseaduse Preisi stiilis, mis oli andnud keisrile teoreetiliselt piiramatud volitused[16]. Muudetud põhiseaduses sisaldus ka kuulus artikkel üheksa, millega Jaapan loobus igaveseks sõjast kui riikliku poliitika vahendist ja samuti loobus Jaapan alalise armee säilitamist[17]. 1947. aasta põhiseadus andis ka naistele ametliku valimisõiguse, tagas põhilised inimõigused, tugevdas parlamendi ja valitsuskabineti volitusi ning detsentraliseeris politsei ja kohaliku omavalitsuse[17].

Konstitutsiooni muutmise juures oli võetud vastu suur hulk teisi dokumente. Nende hulgas oli ka šinto direktiivi korraldus. Šinto direktiiv oli mõeldud kohaldamiseks kõigile religioonidele, usunditele ja usutunnistustele, sealhulgas ka riiklik šinto, ning käskis reformida selle riigi olemasolevat õigussüsteemi ja usulisi tavasid[18]. Direktiiv käskis eraldada religiooni ja riigi, keelas religioossete tseremooniate pidamise, sh riigi või valitsuse matuste korral[18]. Käskides kõrvaldada tavapärased šintoistlikud tavad, pani see inimesed ära võtma mitte ainult šinto altaririiulid, vaid ka pühad amuletid kõigist avalikest ametitest[19].

Desarmeerimine[muuda | muuda lähteteksti]

USA väljastatud dokumendis "United States Initial Post-Surrender Policy for Japan" oli üks olulisematest punktidest Jaapani sõjalise potentsiaali kõrvaldamine. Lisaks Jaapani konstitutsiooni sissekirjutatud artiklile saadeti 1945. aastal laiali Jaapani keiserlik peakorter ning Jaapani sõjavägi[20]. 1950. aastal asutati riikliku politsei reserv, millest sai hiljem praeguse Jaapani omakaitsejõudude alus[21].

Riigi Politseireserv

Lisaks edastati 4. oktoobril 1945 Jaapani valitsusele "Poliitiliste, kodaniku- ja usuvabaduste piirangute kõrvaldamise" (SCAPIN-93) direktiiv, nn inimõiguste direktiiv, milles sätestati muu hulgas, võimaldades vabu arutelusid keiserliku süsteemi üle, tunnistades kehtetuks 15 kehtivat seadust, sealhulgas rahu säilitamise seadus ja mõttekontrolli seadus (ideoloogiline vangide vahi ja jälitustegevuse seadus), ja vabastada kõik poliitvangid[22].

Jaapani maaenesekaitsevägi

Aasta pärast anti välja uued direktiivid, milles nõuti sõjaaegsete ametnike vabastamist avalikest ametitest[23]. Vabastatud isikute hulka kuulusid süüdistatavad sõjakurjategijad, sõjaväeohvitserid, ultranatsionalistlike ühiskondade juhid, Jaapani ülemeremaade majandusliku laienemisega seotud ärijuhid, endiste Jaapani kolooniate kubernerid ja riigijuhid, kes olid seotud Jaapani sõtta viivate otsustega[24].

Majandusreformid[muuda | muuda lähteteksti]

1947. aastal muutus okupatsioonipoliitika üha ilmsemaks. Kuigi veel 1945. aastal oli vastu võetud Jaapani esimene ametiühinguseadus, mis kaitses töötajate õigusi ametiühingu moodustamiseks või sellega liitumiseks, ametiühingu korraldamiseks ja töövõitluseks, võeti veel juurde 1949. aastal juba uus ametiühinguseadus, mis kehtib siiamaani[25]. Seaduse artikli 1 kohaselt on seaduse eesmärk "tõsta töötajate staatust, edendades nende võrdsust tööandjaga"[26].

Vältimaks Jaapani kujunemist tulevaseks ohuks Ameerika Ühendriikidele, otsustati, et Jaapan tuleb osaliselt deindustrialiseerida. Selleks survestati "vabatahtlikult" likvideerima sõjaeelseid zaibatsu tööstuskonglomeraate väiksemateks sõltumatuteks ettevõteteks. Algselt kavatseti laiali saata 325 Jaapani ettevõtet, kuid lõpuks pandi kinni ainult 11 suurimat[27]. Üldiselt loobuti tööstussektoris plaanidest täiendavate monopolidevastaste meetmete võtmiseks vanade zaibatsu tööstuskonglomeraatide jäänuste vastu[28]. Zaibatsu mittetäielik mahasurumine võimaldas ameeriklastel osaliselt reformida kui "mitteametlikke ühendusi", mida tuntakse keiretsu nime all[29].

Okupatsiooni lõpp[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapani peaminister Shigeru Yoshida ja Jaapani saadiku liikmed kirjutavad alla San Francisco lepingule

Okupatsioon lõpetati San Francisco lepingu allkirjastamisega 8. septembril 1951. Leping jõustus 28. aprillil 1952, lõpetades ametlikult kõik liitlasvägede okupatsioonivõimud ja taastades Jaapanile täieliku suveräänsuse, välja arvatud Iwo Jima (tagastati Jaapanile 1968. aastal) ja Okinawa (suurem osa tagastati 1972. aastal) saared, mis jäid endiselt Ameerika Ühendriikide kontrolli alla[30].

Kokkuvõte okupatsiooniajast[muuda | muuda lähteteksti]

Okupatsiooni ajal nihkusid USA prioriteedid Jaapani karistamiselt ja reformimiselt sisepoliitilise stabiilsuse tagamisele, purustatud majanduse ülesehitamisele ja Jaapani remilitariseerimisele nii palju kui võimalik uue Jaapani põhiseaduse 9. artikli alusel.

Perioodil 1945–1952 survestasid Ameerika Ühendriigid pidevalt Jaapanit läbi vaatama oma Ameerika Ühendriikide kehtestatud põhiseadust, et täielikult remilitariseeruda. Selle tulemusena reorganiseeriti pärast okupatsiooni 1954. aastal Riiklik Politseireserv, muutes selle USA abiga Jaapani omakaitsejõududeks ehk siis de facto sõjaväeks. Okupatsiooni lõpu ja Jaapani suveräänsuse taastamise tagamise tingimusena sundisid Ameerika Ühendriigid Jaapanit nõustuma USA-Jaapani julgeolekulepinguga, mis on võimaldanud USA vägedel jääda määramata ajaks Jaapani pinnale[31].

Okupatsiooni keskmes seisev vastupidine (võrreldes Jaapani sõjaeelse ajalooga) kurss poliitikas ja arengus nõrgendas märkimisväärselt vasakpoolseid jõude ja tugevdas konservatiive, pannes aluse aastakümnete pikkusele konservatiivsele valitsemisele[32]. Samal ajal ei hävitanud see täielikult vasakpoolseid jõude, mis olid okupatsiooni algstaadiumis tahtlikult valla päästetud, pannes aluse äärmiselt vaieldavatele poliitilistele võitlustele ja töötülidele 1950. aastatel, mis kulmineerusid massiivsete Anpo protestide ja Miike söekaevanduste streigiga, mõlemad 1960. aastal.

Veel 1945. aastal Jaapani poolt vastuvõetud strateegias nimega Yoshida doktriin tuli taas esile 1951. aastal ning aitas kujundada Jaapani välispoliitikat. See keskendus Jaapani sisemajanduse ülesehitamisele, tuginedes samal ajal suuresti julgeolekuliidule Ameerika Ühendriikidega, et tagada, et see saaks keskenduda peamiselt majanduse taastamisele[33]. "Juhitud kapitalismi" kaudu suutis Jaapan kasutada oma ressursse sõjast majanduslikult taastumiseks ja tööstuse taaselustamiseks, vallandades lõpuks pika enneolematu majanduskasvu perioodi, mida mäletatakse Jaapani majandusimena.

Jaapani okupatsiooni lõppemise päeval avaldas Asahi Shibun okupatsiooni kohta väga kriitilise essee, nimetades seda "peaaegu kolonialismi sarnaseks" ja väites, et see muutis Jaapani elanikkonna "vastutustundetuks, kinnisideeks ja nimekirjatuks ja ei suutnud probleeme otsekoheselt tajuda, mis viis moonutatud perspektiivideni[34]. Vaatamata sellele, algas pärast okupatsiooni Jaapanis absoluutselt teine ajastu, mida võiks iseloomustada majandusliku eduga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Takamae, Eiji (2002). Allied Occupation of Japan. New York: The Continuum International Publishing Group Inc.
  2. ↑ [1]
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 "Instrument of Surrender". 2. september 1945. Vaadatud 18. aprill 2023.
  4. ↑ Takamae 2002, 60.
  5. ↑ "United States Initial Post-Surrender Policy for Japan(SWNCC150/4)". The State War Navy Coordinating Committee. 6. september 1945. Vaadatud 18. aprill 2023.
  6. ↑ Takamae 2002, 65.
  7. ↑ ibid.
  8. ↑ 8,0 8,1 Gady, Franz-Stefan (15. august 2015). "Should the United States Be Blamed for Japan's Historical Revisionism?". Vaadatud 28. aprill 2023.. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  9. ↑ 9,0 9,1 "Tokyo War Crimes Trial". The National WWII Museum. Vaadatud 30. aprill 2023.
  10. ↑ Takamae 2002, 406.
  11. ↑ Takamae 2002, 54.
  12. ↑ Takamae 2002, 79.
  13. ↑ ibid.
  14. ↑ Takamae 2002, 257.
  15. ↑ "Divinity of the Emperor". BBC. 7. september 2009. Vaadatud 27. aprill 2023.. {{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust: |vaadatud= (juhend)
  16. ↑ Takamae 2002, 278, 526.
  17. ↑ 17,0 17,1 "The Constitution of Japan". Vaadatud 29. aprill 2023.
  18. ↑ 18,0 18,1 "The Shinto Directive". Contemproray religions in Japan. 1 (2): 85–89. 1960.
  19. ↑ Azhizu, Yoshihiko (1960). "The Shinto Directive and the Constitution". Contemporary Religions in Japan. 1 (2): 16–34.
  20. ↑ Takamae 2002, 223.
  21. ↑ "Self-Defense Force". Britannica. 13. jaanuar 2023. Vaadatud 27. aprill 2023.
  22. ↑ "SCAPIN-93: REMOVAL OF RESTRICTIONS ON POLITICAL, CIVIL AND RELIGIOUS LIBERTIES". Office of the Supreme Commander for the Allied Powers. 4. oktoober 1945. Vaadatud 18. aprill 2023.
  23. ↑ Takamae 2002, 269.
  24. ↑ ibid.
  25. ↑ Takamae 2002, 173.
  26. ↑ "Order for the Enforcement of the Labor Union Act" (PDF). 1949. Vaadatud 27. aprill 2023.
  27. ↑ Takamae 2002, 333-334.
  28. ↑ ibid.
  29. ↑ "Keiretsu". CFI Team. Vaadatud 29. aprill 2023.
  30. ↑ "San Francisco Peace Treaty". Ministry of Foreign Affairs of Japan. 1. märts 2001. Vaadatud 28. aprill 2023.
  31. ↑ Takamae 2002, 505.
  32. ↑ Takamae 2002, 519.
  33. ↑ Hoshiro, Hiroyuki (2022). "Deconstructing the 'Yoshida Doctrine'". Japanese Journal of Political Science. 23 (2): 105–128.
  34. ↑ Schreiber, Mark (28. aprill 2022). "Japan's 'long-awaited spring'". Vaadatud 19. aprill 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ameerika_Ühendriikide_okupatsioon_Jaapanis&oldid=6441517"