Ambrogio Lorenzetti

Allikas: Vikipeedia
Ambrogio Lorenzetti portree. Giorgio Vasari (umbes 1550)

Ambrogio Lorenzetti (ka Ambruogio Laurati; u. 1290 – 9. juuni 1348) oli Itaalia maalikunstnik, Siena koolkonna esindaja.

Dokumentaalselt on näidatud tema viibimine Firenzes kuni 1321. aastani, mil teda mainiti võlgnikuna. Seejärel läks ta mitmeks aastaks Sienasse, kuid pöördus lõpuks Firenzesse tagasi. Aastail 132830 kuulus ta juba Firenze arstide ja apteekrite gildi Arte dei Medici e Spezziali, kuhu tollal hakati arvama ka kunstnikke.

Lorenzetti töödes on märgata Simone Martini mõju, kuigi Lorenzetti on naturalistlikum. Koos Simone ja Duccio Martiniga ning oma vennaga kuulub Lorenzetti Itaalia 14. sajandi esimese poole tähtsaimate kunstnike hulka.

Lorenzetti kõige varasem dateeritud töö on 1319. aastast pärit "Madonna lapsega". Samal teemal töid valmis tal hiljem veel mitu. Varasemast ajast pole tema kohta mingeid andmeid, mistõttu tema sünniaasta on üksnes oletuslik.

13241327 valmistas Lorenzetti Sienas Püha Franciscuse kirikus freskod "Frantsisklaste hukkamine" ja "Toulouse'i püha Louis' vanne". Neist esimene käsitleb 1277 juhtunud sündmust, kus Marokos Ceutas hukati kohaliku sultani käsul 7 frantsiskaanidest jutlustajat, keda süüdistati väärusu levitamises. Neid freskosid saab näha tänapäevani, kuigi nad on üsna halvas seisukorras.

Mõõdukus hoiab käes liivakella. Detail Ambrogio Lorenzetti freskost "Hea valitsemise allegooria" (1338–40)

Tema maalitud on Siena raekoja freskod Üheksa saalis (Sala dei Nove) ja Rahu saalis (Sala della Pace) ning need kuuluvad vararenessansi ilmaliku maalikunsti tippteoste hulka. Üheksa olid gildide ja pankade esindajad, kes Siena vabariiki valitsesid. Nende freskode hulka kuuluvad "Hea valitsemise allegooria" ja "Halva valitsemise allegooria", mis asuvad sama ruumi vastasseintel ning näitavad vastavalt hea ja halva valitsemise mõjusid linnale ja maale. "Hea valitsemise allegooria" on paremini säilinud. Need allegooriad olid omas ajas enneolematud selle poolest, et niivõrd suurejoonelises ja poliitiliselt olulises teoses nagu raekoja freskod puuduvad igasugused religioossed vihjed. Küll on aga freskodel näha Lorenzetti allkiri. Siena raad maksis Lorenzettile ajavahemikul 26. veebruarist 1338 kuni 29. maini 1339 113 floriini, kuid need ei pruugi tähendada tööde alguse ja lõpu aega, sest osa arveid võib olla kaduma läinud.

Maailma esimene tõend liivakella kohta ongi Lorenzetti "Hea valitsemise allegooria". Varem kasutasid inimesed veekella ehk klepsüdrat. Loomulikult ei olnud Lorenzetti liivakella leiutaja ja liivakella võidi Euroopas kasutada ehk juba mitu sajandit varem.

Ka tema vanem vend Pietro Lorenzetti oli kunstnik. Mõlemad vennad surid samal aastal muhkkatku, rahvajutu järgi koguni samal päeval.

Giorgio Vasari pani Lorenzetti eluloo kirja oma monumentaalses teoses "Kõige väljapaistvamate kunstnike, skulptorite ja arhitektide elud" (1550). Selles teoses on ka Vasari enese portree Lorenzettist, aga kuna see on tehtud kaks sajandit pärast Lorenzetti surma, siis jääbki teadmata, kui sarnane see portree Lorenzettiga on.

Vasari kirjutas Lorenzettist lühikese, kuid kiitva peatüki. Vasari kirjeldas teda filosoofilise meelelaadiga inimesena, kes rahulikus ja mõõdukas vaimus talus nii head kui kurja, mida saatus talle andis. Vasari sõnutsi austasid kaasaegsed Lorenzettit mitte üksnes kunstniku, vaid ka kirjamehena. Lorenzetti olevat tihedalt läbi käinud õpetatud ja väärikate inimestega ning kõige selle tõttu meenutanud pigem õukondlast ja filosoofi kui kunstnikku.