Alveokokk-paeluss

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Echinococcus multilocularis
E. multilocularis isoleeritud rebaselt
E. multilocularis isoleeritud rebaselt
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lameussid Platyhelminthes
Klass Paelussid Cestoda
Selts Neljanapalised Cyclophyllidea
Sugukond Paeluslased Taeniidae
Perekond Ehhinokokk Echinococcus
Liik Alveokokk-paeluss
Binaarne nimetus
Echinococcus multilocularis
Leuckart, 1863

Alveokokk-paeluss (Echinococcus multilocularis) on väike paeluss neljanapaliste (Cyclophyllidea) seltsist, mis on põhjapoolkeral laialdaselt levinud.

E. multilocularis ja ka teised perekonna Echinococcus liikmed on haigustekitajad, mis põhjustavad ehhinokokoosi. E. multilocularis tekitab nakatunu maksas tsüste (multilokulaarsed tsüstid), mis võivad metastaasidena edasi levida ka nakatunu teistesse siseelunditesse ja kudedesse. Tekkinud haigust nimetatakse alveolaarseks ehhinokokoosiks, mida põhjustab E. multilocularis'e munade sattumine organismi.

Parasiit püsib eluslooduse elutsüklis, milles osalevad vähemalt kaks imetajast peremeest. Metsikud koerlased, koerad ja harvem ka kassid on parasiidile lõpp-peremehed, kelles elutseb täiskasvanud paeluss. Kui kiskja kütib närilisi, kelles parasiit on tsüste tekitanud, on tulemuseks raske paelusside infektsioon lõpp-peremehe organismis.

Morfoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Tsüstid roti sisikonnas

Vaheperemees: põhiliselt väikesed närilised, Euroopa parasvöötme osas peamiselt mügri ehk vesirott ja põld-uruhiir (Microtus arvalis).

Lõpp-peremees: punarebane, polaarrebane, samuti koer, koiott, hunt, kährikkoer, kass ja ilves.

Täiskasvanud paeluss on 1,2–4,5 mm pikk, koosneb 4–5 lülist ning elab kinnitunult lõpp-peremehe peensoole limaskestale. Rebase peensooles eelistab täiskasvanud parasiit kinnitumiseks peensoole keskmist osa (55–77%) ja järgmisena posterioorset osa (23–44%).[1] Küpse lüli suguava paikneb lüli ühes servas keskkohast anterioorselt. Emakas on kujult ovaalne. Munad võivad niiskes ja jahedas väliskeskkonnas eluvõimelistena säilida kuni aasta [2]. Närilistel võivad tsüstid kasvada diameetrilt enamjaolt kuni 10 mm suuruseks ning nende teke on kiirem kui põistang-paelussi (Echinococcus granulosus) puhul. Põhjuseks võib arvatavasti olla vaheperemehe lühiealisus.[3] Kui näiteks rebane sööb nakatunud närilisi, jõuab paelussi üks elutsükkel lõpuni ning käivitub uuesti.[4]

E. multilocularis'e elutsükkel

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

E. multilocularis'e elutsükkel hõlmab esmast ehk lõpp-peremeest ja sekundaarset ehk vaheperemeesorganismi, millest kummaski elutseb parasiidi erinev elutsükliaste.

Rebased, koiotid, koerad ja ka muud koerlased on parasiidile esmaseks ehk lõpp-peremeheks. Samuti võib parasiiti leida ka kasside orgasimist.[5] Võib nakatada ka kopraid ja nende taasasustamine nakkusohtlikest piirkondadest võib kaasa aidata parasiidi levimisele.[6] Paelussi pea kinnitub peremehe peensoole limaskestale konksude ja iminappadega, misjärel täiskasvanud paeluss muneb sadu mikroskoopilisi mune, mis kantakse edasi peremehe väljaheidetega.

Sekundaarseks ehk vaheperemeheks on paelussile metsikud närilised nagu näiteks hiired. Näriliste organismi sattunud munad arenevad nende maksas, kopsudes ja muudes elundites multilokulaarseteks tsüstideks. Inimene võib samuti olla paelussile vaheperemeheks, kui satub käitlema nakatunud loomi või tarbides paelussi munadega nakatunud toitu, köögivilju või vett. Elutsükkel jõuab lõpule, kui lõpp-peremees toitub nakatunud vahe-peremehest, seejuures ise nakatudes. Vastsed arenevad täiskasvanud paelussiks lõpp-peremehe seedekulglas.[7]

Inimene on E. multilocularis'e jaoks tupikperemees. See tähendab, et inimene on vaheperemees, kes ei võimalda parasiidi edasikandumist lõpp-peremehele, välja arvatud harvad juhud, kui koerlased toituvad nakatunud inimesest ja saavad ise seeläbi parasiidinakkuse, võimaldamaks E. multilocularis'e elutsüklil taas alata.

Elutsükli kokkuvõte
  1. täiskasvanud paeluss olemas lõpp-peremehe organismis
  2. munade väljutamine peremehe väljaheidetega, munade juhuslik allaneelamine inimese või vaheperemehe poolt
  3. paelussi algeline vorm läbib sooleseina ja kantakse veresoonte kaudu elunditesse laiali
  4. tsüstide teke vaheperemehe/inimese maksas, kopsudes, ajus, südames
  5. lõpp-peremees toitub nakatunud vaheperemehest
  6. vastsed kinnituvad peensoole seintele ja arenevad täiskasvanud ussiks

Haigus[muuda | muuda lähteteksti]

Alveolaarne ehhinokokoos (AE) on inimeste jaoks kõrge suremusega helmintiline haigus, mida põhjustab parasiitse E. multilocularis'e vastsevorm. Haigus kujutab endast tõsist ohtu Hiinas, Siberis ja Kesk-Euroopas. Alates 1990ndatest on haiguse levik Euroopas kasvuteel lisaks endeemilistele piirkondadele ka nende naaberpiirkondades.[8] AE mõjutab peamiselt maksa, tekitades maksakahjustusi, sarnaselt maksakasvajaga, mistõttu on see äärmiselt ohtlik ja raskesti diagnoositav. Kui nakkus metastaseerub, võib see levida ka teistesse elunditesse ja olla surmav, kui seda ei ravita. Kõige tavalisem AE ravi on parasiidi kirurgiline eemaldamine. Kuna kogu parasiidi eemaldamine on keeruline ning seda pole alati võimalik täielikult eemaldada, kasutatakse ravimina albendasooli, et hoida tsüste tagasi kasvamast.[7]

Lähtudes Tumor-Node-Metastasise (TNM) süsteemist, on European Network for Concerted Surveillance of Alveolar Echinococcosis ja Maailma Terviseorganisatsiooni ehhinokokoosi mitteametlik töörühm välja töötanud kliinilise klassifikatsioonisüsteemi. See kujutab endast PNM-süsteemi (P – parasiitne mass, N – naaberelundite kaasamine, M – metastaasid). Süsteem loodi Prantsusmaal ja Saksamaal (2 ravikeskust) ravitud 97 patsiendil tehtud retrospektiivse analüüsi tulemusel.[9]

Sümptomid[muuda | muuda lähteteksti]

Inimese alveolaarset ehhinokokoosi iseloomustab immunokompetentsetel isikutel pikk, 5–15 aastat kestev inkubatsiooniperiood. Immuunpuudulikkusega patsientidel on haiguse edenemine kiirenenud. Organismi sattunud E. multilocularis'e munadest tulnud vastsed kinnituvad maksa. Haiguse edenedes vastsed arenevad maksa kudedes eksogeenselt, käitudes sarnaselt maksa neoplaasiaga. Alveolaarse ehhinokokoosiga patsientidel esinevad sümptomitena tavaliselt peavalu, iiveldus, oksendamine ja kõhuvalu. Kollatõve kaasnemine alveolaarse ehhinokokoosiga on haruldane, kuid maksasuurenemus (hepatomegaalia) on haigusele omane näidustus.[10]

Diagnoosimine[muuda | muuda lähteteksti]

Alveolaarse ehhinokokoosi diagnoosimiseks viiakse läbi seroloogilisi ja radioloogilisi teste. Kuna seroloogilised testid näitavad ainult parasiidiga kokkupuudet, mitte infektsiooni, siis on diagnoosi kinnitamiseks vajalik parasiitide visualiseerimine läbi radioloogiliste testide. Põhiliselt kasutatavate seroloogiliste testide hulka kuuluvad antikehade testid, ELISA (immunoensüümmeetod) ja kaudne hemaglutiinatsioon. Veel kasutatakse patsientide diagnoosimiseks intradermaalse allergilise reaktsiooni testi (Casoni test). Radioloogilised testid: röntgen, kompuutertomograafia (CT), magnetresonantstomograafia (MRI) ja ultraheli.[10]

a) Infektsiooni määr diagnoosi saamise ajal; b) muutus pärast kaht aastat albendasooli kuuri; c) kahjustuste kaltsifitseerumine pärast kuut aastat ravi

Ravi[muuda | muuda lähteteksti]

Kui parasiiti kirurgiliselt ei eemaldata ja spetsiifilist ravi ei alustata, lõpeb haigus 94%-l patsientidest surmaga 10–20 aasta jooksul pärast haiguse diagnoosi.[11]

  • Praegu kasutatakse AE ravimiseks bensimidasooli (nt albendasool): ainult peatab nende proliferatsiooni, kuid ei tapa parasiite, kõrvaltoimeks maksakahjustus.
  • 2-ME2, östradiooli loomulikku metaboliiti, testitakse mõningate tulemustega in vitro: 14-3-3-pro-kasvajavastase zeta-isovormi transkriptsiooni vähenemine, see kahjustab epidermi kõige alumist kihti, kuid ei tapa parasiiti in vivo.
  • Albendasooli ja 2-ME2 kombineeritud ravi näitab seni parimaid tulemusi.[12]
  • Vaatamata ehhinokokoosi kemoteraapia paranemisele bensimidasooli derivaatidega, ei saa siiski enamiku nakatunud patsientide puhul parasiitmassi täielikult elimineerda, kuigi uuringud näitavad, et pikaajaline ravi mebendasooliga võib põhjustada parasiidi surma.

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Echinococcus multilocularis'e epidemioloogia Kanadas[13]

Inimese nakatumise sagedus E. multilocularis'ega kasvab linnades, kuna rebased migreeruvad linnapiirkondadesse ning satuvad tihedamini kontakti inimasustusega. Lastel, tervishoiutöötajatel ja koduloomadel on oht nakatuda, kuna tõenäolisem on neil kokkupuutuda rebaste väljaheidetega. Isegi hea tervishoiusüsteemiga arenenud riikides ei ole alveolaarse ehhinokokoosi (AE) esinemissagedus vähenenud. AE-sse nakatumise juhtumeid on nüüdseks registreeritud Ida-Euroopa riikides ja juhuslike intsidentidena ka teistes Euroopa riikides.[7]

Viimaste aastakümnete jooksul on AE Euroopas laialdasemalt levinud,[14] kuid infektsioon inimestel on endiselt üsna harv. Aastatel 1982–2000 registreeriti kogu Euroopas 559 juhtumit.[15]

Hiljutised uuringud näitavad, et E. multilocularis levib läitulevikus tõenäoliselt laialdasemalt Ameerika Ühendriikide keskosas ja Kanadas ning ilmselt on esinenud juhtumeid, kus Euroopast pärit tüved on Ameerika mandrile juhuslikult sisse toodud.[13]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Al-Sabi, M.N.S., Kapel, C.M.O., Webster, P., Deplazes, P. (2008) Reduced egg production of Echinococcus multilocularis in experimentally infected and re-infected red foxes (Vulpes vulpes). Veterinary Parasitology 155: 59–66.
  2. Echinococcosis
  3. Eckert, J., Deplazes, P., Craig, P., Gemmell, M.A., Gottstein, B., Heath, D., Jenkins, D.J., Kamiya, M., Lightowlers, M. (2001a) Echinococcosis in animals: clinical aspects, diagnosis and treatment. In: Eckert, J., Gemmell, M.A., Meslin, F.X., Pawlowski, Z.S., editors. WHO/OIE Manual on Echinococcosis in Humans and Animals: a Public Health Problem of Global Concern.
  4. Laurimaa, L. (2011) Uudne ehhinokokk-paelusside ja nende lõpp-peremeeste mitteinvasiivne identifitseerimise meetod. Magistritöö.
  5. Knapp, Jenny; Combes, Benoît; Umhang, Gérald; Aknouche, Soufiane; Millon, Laurence (2016). "Could the domestic cat play a significant role in the transmission of Echinococcus multilocularis? A study based on qPCR analysis of cat feces in a rural area in France". Parasite 23: 42. ISSN 1776-1042. PMID 27739398. doi:10.1051/parasite/2016052. 
  6. "What is the risk of introducing Echinococcus multilocularis to the UK wildlife population by importing European beavers which subsequently escape or are released? Qualitative Risk Assessment". UK Government Archive (Department for Environment, Food and Rural Affairs). 
  7. 7,0 7,1 7,2 Alveolar Echinococcosis eMedicine
  8. "The global burden of alveolar echinococcosis". PLoS Negl Trop Dis 4 (6): e722. 2010. PMC 2889826. PMID 20582310. doi:10.1371/journal.pntd.0000722. 
  9. "WHO classification of alveolar echinococcosis: principles and application". Parasitol. Int. 55 (Suppl): S283–7. 2006. PMID 16343985. doi:10.1016/j.parint.2005.11.041. 
  10. 10,0 10,1 Kayacan SM, Vatansever S, Temiz S, et al. (January 2008). "Alveolar echinococcosis localized in the liver, lung and brain". Chin. Med. J. 121 (1): 90–2. PMID 18208675
  11. "In vitro activities of benzimidazoles against Echinococcus multilocularis metacestodes". Antimicrob. Agents Chemother. 42 (5): 1052–6. PMC 105743. PMID 9593125. 
  12. "In vitro and in vivo effects of 2-methoxyestradiol, either alone or combined with albendazole, against Echinococcus metacestodes". Exp. Parasitol. 119 (4): 475–82. PMID 18442817. doi:10.1016/j.exppara.2008.02.012. 
  13. 13,0 13,1 Massolo, Alessandro; Liccioli, Stefano; Budke, Christine; Klein, Claudia (2014). "Echinococcus multilocularis in North America: the great unknown". Parasite 21: 73. ISSN 1776-1042. PMC 4273702. PMID 25531581. doi:10.1051/parasite/2014069. 
  14. "European echinococcosis registry: human alveolar echinococcosis, Europe, 1982–2000". Emerging Infect. Dis. 9 (3): 343–9. PMC 2958541. PMID 12643830. doi:10.3201/eid0903.020341. 

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]