Henri Werling

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Alphonse Marie Ferdinand Henri Werling)
Werlingi villa, Henri Werlingi kodumaja Luxembourgis, St. Michelsstrasse 1 (1900. aasta paiku)
Werlingi villa, Henri Werlingi kodumaja Luxembourgis, St. Michelsstrasse 1 (1903)
Werlingi villa, Henri Werlingi kodumaja Luxembourgis, St. Michelsstrasse 1 (1905)
Vaade Henri Werlingi kodumaja asukohale Luxembourgis (2015)

Henri Werling (Alphonse Marie Ferdinand Henri Werling;[1] perekonnanimi Eestis ka Verling; 14. detsember 1879 Luxembourg – 22. veebruar 1961 Kodasema) oli luksemburglasest katoliku vaimulik, jesuiit, alates 11. maist 1942 katoliku kiriku apostellik administraator Eestis ad interim (kuni Siberisse saatmiseni 1945. aastal).

Perekond ja sugupuu[muuda | muuda lähteteksti]

Werling sündis Luxembourgi linnas Ernst Heinrich Marie Friedrich Werlingi[2] (sünd 17. mai 1851–1916) ja Marie Antoinette Virginie Schaeferi[3] (1. märts 1851–1937) neljanda lapsena.[4] Peres oli kokku üheksa last, Henri Werling oli esimene poeglaps. Henri Werlingi isa Ernst Werling ja vanaisa Heinrich Werling (1820–1863) olid pankurid (Bankhaus Heinrich Werling und Compagnie, asut. 1856 / Banque Werling, Lambert et Cie, asut. 1882).[5] Werlingid elasid St. Michelsstrasse 1, seal sündis ka Henri Werling.[6] Henri Werlingi isapoolne vanaisa Peter Joseph Heinrich Werling sündis Merzigis ja sai Luksemburgi kodakondsuse 1851. aastal. Emapoolne vanaisa Ferdinand Schaefer oli kaupmees ja sündis Saksamaal Trieris.

Luxembourg, Registres d'état civil:

  • Peter Joseph Heinrich Werling (1820–1863)
  • Gertrude Hartman (1829–1894)
  • Ferdinand Schaefer (1820–)[7]
  • Catherine Bourggraff (1822–)[8]
    • Ernst Heinrich Marie Friedrich Werling (1851–1916)[2]
    • Marie Antoinette Virginie Schaefer (1851–1937)[3]
      • Marie Gertrud Clementine Fernanda Werling (1876–1924)[9]
      • Marie Henriette Clementine Werling (1877–1942)[10]
      • Maria Charlotte Helena Werling (1878–1970)[11]
      • Alphonse Marie Ferdinand Henri Werling (1879–1961)[1]
      • Carl Ferdinand Werling (1881–1956)[12]
      • Maria Eugène Camille Werling (1882–1967)[13]
      • Marie Ernst Paul August Werling (1885–1941)[14]
      • Sybille Marie Elisabeth Werling (1886–1952)[15]
      • Marianne Henriette Virginie Werling (1890–1973)[16]

Õpinguaastad ja vaimulikuks saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Henri Werlingi isa soovis, et pojast oleks saanud tema töö jätkaja pangas, ent Henri otsustas vaimuliku kutse kasuks ning hakkas õppima Luksemburgi piiskopkonna preestriseminaris.[17] Werling astus 1899. aastal jesuiitide ordusse. Pärast tosinat aastat kestnud õpinguid ja ettevalmistusi pühitseti ta 25. augustil 1912 preestriks. Werling tegutses 1920. aastate algul Austrias, Hollandis, Šveitsis, Poolas ja Saksamaal.

Asumine Eestisse ja kodakondsuse saamine[muuda | muuda lähteteksti]

ERA.14.16.2328

1923. aastal saadeti Henri Werling Eestisse ja oli ta esimene jesuiit, kes pärast 17. saj vastureformatsiooni Eestis teenistusse astus.[18][19] Eestisse saabudes hakkas ta kohe eesti keelt õppima. Tartu katoliku koguduse administraatorina alustas ta tööd 21. oktoobril 1923. Hiljem tegutses Werling ka Kuressaares, Rakveres ja Tallinnas. Tartus oli 1923. aastal umbes 200 katoliiklast.[20] Katoliku hingekarjased suutsid enne sõda väga palju ära teha: kasvas koguduste ja vaimulike arv, katoliku kirik Eestis hakkas muutuma "eesti kirikuks", hakati välja andma eestikeelset katoliiklikku kirjasõna. Baltisakslaste ümberasumise käigus pidid Saksa kodakondsusega vaimulikud sundkorras maalt lahkuma, aga Henri Werling (nagu ka piiskop Eduard Profittlich, 1934. aastat) omas Eesti kodakondsust[21], see võimaldas tal Eestisse jääda ja hingekarjasena edast teenida ka Nõukogude okupatsiooni ajal.

Taotluse Eesti kodakondsuse saamiseks esitas Henri Werling 7. jaanuaril 1937. Põhjusena märgib Werling, et "Töötan juba 13 aastat siin Eestimaal /.../ mulle meeldib see rahvas ja ma tahan ka edaspidi tema keskel töötada." [22] Kuna Werling soovis saada Eesti kodakondsust kiirendatud korras, st vältida üheaastast ootamise aega, siis esitas ta siseministeeriumile juba samal kuul (22.01.1937) uue palve: "Kiirendatud korda kodakondsuse vastuvõtmiseks palun sellepärast, et kergendada minu preestri-ameti ülesandeid Eesti kodanikuna. Pealegi olen mina elanud Eestis kauemat aega, olen täiesti kohanenud Eesti oludega, tunnen Eesti keelt kõnes ja kirjas ning olen kokkukasvanud Eestiga." (ibid.) Et sellest veel ei piisanud, esitab Eesti Apostellik administratuur Eduard Profittlichi isikus nädala pärast uue palve Siseministeeriumile, soovides Werling "võimalikult ruttu kodanikuks võtta". Põhjustena toob Profittlich ära, et Werling "oli esimene, kes eriti eesti katoliiklaste eest hoolitses". Ka omistab Profittlich samas kirjas katekismuse väljaandmise teene Werlingile, lisaks korrates eelmainitut: "/.../ preester Werling on täiesti kodunenud eesti rahva vaimusse ja keelde, valdades viimast suurepäraselt." (ibid.) Werling omandaski Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras 26. veebruaril 1937.[23]

Henri Werling ja eestikeelne katoliiklik kirjasõna[muuda | muuda lähteteksti]

Uus Testament / kreeka keelest tõlkinud ja lühidalt seletanud H. Verling. Tallinn : Rooma-katoliku kirik. Tartu, Tungal, 1940). Kaas ja tiitelleht

1928. aastal andis Werling välja vihiku kõige ilusamate palvetega ("Säravad tähed. I, Ristiusu kaunimad palved"). Tegu oli teise katoliikliku trükitööga iseseisvas Eestis. Esimene katoliiklik trükis Eesti Vabariigis oli Michael Dukalski "Waimulik leib", mis ilmus Tartus 1923. aastal.[24] Varem oli 1866. aastal ilmunud Narvas Johann Ignaz von Felbingeri "Kattoliku Katekismus" .[25] Tõenäoliselt esimeseks katoliiklikuks trükiseks Eestis loetakse 1585. aastal ilmunud teost, mis ei ole aga säilinud.

Pärast Eduard Profittlichi saamist apostellikuks administraatoriks 1931. aastal, kutsus ta Werlingi Tallinna. 1931. aastal ilmus eesti keeles "Katoliku usu katekismus". Samuti hakkas ilmuma ajakiri Kiriku Elu (1933).[26] Hiljem lisandus õigeusklikele suunatud Ühine Kirik. Profittlichi eestvõttel asutati ka trükikoda, milles trükiti 1940. aastal Werlingi tõlkes Markuse ja Matteuse evangeelium. Trükikojas oli ette valmistatud ka Luuka evangeelium, aga see jäi 1940. aasta sündmuste tõttu avaldamata. Tõlkimisel oli Werlingil abiks ka eestlasest Hendrik Moorson-Murdu. Werling jätkas oma Uue Testamendi tõlke kallal töötamist ka pärast vangistusest vabanemist. 1958. aasta kirjas mainib ta, et on tõlkinud lisaks evangeeliumitele ka Apostlite tegude raamatu.[27]

Werlingi Uue Testamendi tõlke eesmärk oli "aidata lugejaid õigele arusaamisele Kristuse ja apostlite õpetusest", samas ei välistanud ta ka alternatiivseid tõlgendusi. Üks huvitav eesmärk on Werlingil tõlke juures olnud väidetavalt senistes eesti piiblitõlgetes esinevate nimede ebaühtluse parandamine. Werlingi lahendusi ei saa tõenäoliselt pidada eriti õnnestunuks, sest tekst mõjus ilmselt kohati võõrapäraselt. Sellele vaatamata on tegu vaieldamatult olulise trükisega eesti piiblitõlke ajaloos, sest tegemist oli esimene kommenteeritud Uue Testamendi väljaandega eesti keeles. Vello Salo väitel näitas see asjaolu, et katoliku kirik oli selles osas kõvasti oma ajast ees.[28]

Henri Werling eestlaste "hingekultuuri" edendajana[muuda | muuda lähteteksti]

Säravad tähed. I, Ristiusu kaunimad palved. Tartu, Tungal, 1928. Kaas ja tiitelleht. Teine katoliiklik trükis Eesti Vabariigis

Werlingi 1928. aastal välja antud "Säravad tähed" oli plaanitud seeriana, millest esimene oli pühendatud palvele. Esimene avaldatud trükis ja võimalik, et kogu plaanitav seeria oli suunatud laiemale lugejaskonnale kui katoliiklased. Werling nägi seeria eesmärki eestlaste "hingekultuuri süvendamises". Selle teesi laenas ta katoliku teoloogilt ja piiskopilt Michael von Faulhaberilt (1869–1952), kes toonitas, et "kultuuri hing on hinge kultuur" (Die Kultur der Seele ist die Seele der Kultur). Werling hoiatas, et kultuur ilma usueluta ei jää püsima ja muutub varstigi "ebakultuuriks ja surevaks kultuuriks" (lk 3). Selles valguses võib Werlingi "Säravate tähtede" seeria filosoofilist alust pidada väga hästi valituks ja peab tõdema, et selle aktuaalsus ei ole tuhmunud siiamaani (Johannes Paulus II on tuntuim lähiminevikust, kes oma pontifikaadi ajal hoiatas pealetungiva "surmakultuuri" eest meie ühiskonnas). "Millest isad kaua unistanud, see on tulnud ootamata ruttu poegadele: vabadus oma tahtmise järele kultuuri kõrgusele püüda." (ibid.) Werling aga paneb eestlastele südamele, et vabadus tuleb kingitusena Jumalalt ja et kui Jumal maja ei ehita, siis näevad selle ehitajad asjata vaeva. Seetõttu ilmselt alustati seeriat palvele pühendatud trükisega, sest "tarkuse algus on jumalakartus" (ibid.).

Tegevus okupatsioonitingimustes[muuda | muuda lähteteksti]

Henri Werlingi haud Liiva kalmistul (aprill 2014, 59° 22′ 40″ N, 24° 43′ 56″ E)
Henri Werlingi haud Liiva kalmistul (aprill 2014)

Pärast piiskop Eduard Profittlichi arreteerimist 1941. aastal sai Werlingist tema kohusetäitja. Werling küüditati 15. augustil 1945 Venemaale[29] (Permi aladele Uurali mäestikus), kus ta oli üheksa aastat. Vangistuse perioodist on osaliselt säilinud tema eestikeelne kirjavahetus Tartu koguduse õdedega, kes talle vangistusse pakke saatsid.[17] Werlingi küüditamisega langes Eesti Apostellik Administratuur staatusse sedisvacantia rerum politicarum causa (juhtkond puudus poliitilistel põhjustel).[30] Samas tegutsesid kogudused faktiliselt edasi, aga kuulusid Riia peapiiskopkonna alluvusse.

Pärast üheksat aastat kestnud vangistust avanes 1954. aasta juunis Werlingil võimalus naasta Eestisse. Ta sai 1958. aastal uuesti ühenduse sugulastega Luksemburgis, kes ei olnud temast 18 aastat midagi kuulnud. Sugulased taotlesid 1959. aastal Nõukogude võimudelt Werlingi lubamist Luksemburgi. Werlingi tervis oli vangla-aastatel kõvasti kannatada saanud. 1959. aastal sugulastele Luksemburgi saadetud kirja lõpus seisab tervitus "invaliidist onu" Henrilt.[17] Werlingi kõige noorema õe Marie-Anne Werlingi (1890–1973) abikaasa (Camille Reuteri) vend oli Émilie Reuter (1874–1973), kes oli Luksemburgi endine riigiminister ja tolleaegne Luksemburgi suursaadik Püha Tooli juures. Kuid isa Werling ei soovinud enam Eestist lahkuda, sest ta leidis, et tal pole Luksemburgis midagi teha, küll aga on ta veel vajalik Eestis. Henri Werling kirjutas omastele: "Minu ordureegel kohustab mind igatahes armastusele sugulaste vastu eelistama armastust hingede päästmise vastu /.../ Hingehoiutöö asjas oleksin kodus ülearune. Teie piiskopil on küllalt preestreid; poola, vene ja eesti keel ei ole seal vajalikud, nagu siin" .[31] Werling elas Kodasemal, kus Kodasema mõisast ostetud osale oli juba 1934. aastal rajatud katoliku kabel ning hiljem laste- ja vanadekodu (rahvasuus "Kodasema klooster"). Kodasemalt sõitis ta halvale tervise vaatamata iga kahe kuu tagant paariks päevaks Tallinna, kus teda vajati pihiisana, kuna ta oskas viit keelt. Jutlustada tal aga usuasjade volinike poolt luba ei antud.

Paater Werling suri 22. veebruaril Kodasemal ja ta maeti 26. veebruaril 1961 Tallinna Liiva kalmistule.[32] Ühes oma viimastest kirjadest õdedele-vendadele mainis ta, et kui jõuaks veel ühe raamatu kirjutada, oleks selle pealkiri "Õnn olla katoliiklane". Henri Werlingit on peetud "usutunnistajaks" (ld confessor).[17] Nii Eduard Profittlich kui ka Henri Werling lahkusid siitilmast 22. veebruaril, see on ka nende ühine mälestuspäev.

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Säravad tähed. I, Ristiusu kaunimad palved / välja andnud H. Verling. Tartu : [H. Verling], 1928 (Tartu : K. Mattiesen)
  • Püha Markuse evangeelium / tõlkinud ja seletustega varustanud H. Verling. Tallinn : Rooma-katoliku kirik, 1940 (Tartu : Tungal)
  • Uus Testament / kreeka keelest tõlkinud ja lühidalt seletanud H. Verling. Tallinn : Rooma-katoliku kirik, 1940 (Tartu : Tungal)
  • 13 kirja. Henri Werlingi kirjad Tartu õdedele 1946-1949. [Koostanud Maarja Kaplinski ja Toivo Reitalu]. Tartu, 2018.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch: accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1872–1882 > image 1076 of 1485; citing Archives Nationales.
  2. ↑ 2,0 2,1 "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch: accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1850–1860 > image 194 of 1448; citing Archives Nationales.
  3. ↑ 3,0 3,1 "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1850–1860 > image 165 of 1448; citing Archives Nationales.
  4. ↑ Luxembourg, Census Records, 1843–1900 Luxembourg (Ville) 1895, (n 217.1) Nr 68
  5. ↑ Bankhaus Heinrich WerIing und Compagnie / Banque Werling, Lambert et Cie
  6. ↑ Luxembourg, Civil Registration, 1779–1923, Naissances 1872–1882, Nr 506
  7. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Mariages 1847–1868 > image 279 of 1501; citing Archives Nationales.
  8. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1662–1941," images, FamilySearch (https://familysearch.org/pal:/MM9.3.1/TH-266-11577-66682-81?cc=1709358&wc=9RY9-4WL:130045801,132150601 : accessed 10 December 2014), Luxembourg, Registres d'état civil, 1662–1941 > Luxembourg, Registres d'état civil, 1662–1941 > Luxembourg > Naissances 1815–1827 > image 802 of 1481; Nationalen Archiven, Luxembourg [National Archives, Luxembourg].
  9. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch: accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1872–1882 > image 512 of 1485; citing Archives Nationales.
  10. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch: accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1872–1882 > image 671 of 1485; citing Archives Nationales.
  11. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1872–1882 > image 882 of 1485; citing Archives Nationales.
  12. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1872–1882 > image 1299 of 1485; citing Archives Nationales.
  13. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1882–1890 Mariages 1796–1799 > image 11 of 1497; citing Archives Nationales.
  14. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1882–1890 Mariages 1796–1799 > image 265 of 1497; citing Archives Nationales.
  15. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch: accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1882–1890 Mariages 1796–1799 > image 606 of 1497; citing Archives Nationales.
  16. ↑ "Luxembourg, Registres d'état civil, 1779–1923," images, FamilySearch : accessed 30 Apr 2014, Luxembourg > Naissances 1882–1890 Mariages 1796–1799 > image 1087 of 1497; citing Archives Nationales.
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 Vello Salo. Suurim armastus. Usutunnistajaid Eestist. Koostanud Vello Salo. Johannes Esto Ühing. Tartu, 1998
  18. ↑ Bodo Bost. Luksemburgi jesuiidi Henri Werlingi 50. surmapäevaks. 1. osa. Eesti Kirik 12. oktoober 2011
  19. ↑ Christoph Wrembeck. Jesuiidid Eestis 1923–1961. Tartu 2003. Lk 22.
  20. ↑ Aus der Provinz, nr 11, nov 1923. – Christoph Wrembeck. Jesuiidid Eestis 1923–1961. Tartu 2003. Lk 21–22.
  21. ↑ EPISCOPUS ET MARTYR. Eduard Profittlich Eestis 1930 – 1941 – Maarjamaa, Nr. 2 (133), 2011
  22. ↑ Siseministeerium. 16. Kodakondsuse küsimused ja rahvuse määramine, opteerimine. Kodakondsuse toimikud, ERA.14.16.2328
  23. ↑ Kodakondsuse saamist ja kodakondsusest vabastamist taotlevate isikute alfabeetiline kartoteek 1926–1940, s.v. Werling. ERA.1.1.8503:23795
  24. ↑ Dukalski, Michael. Waimulik leib. Tartu, Postimees, 1921
  25. ↑ Johann Ignaz von Felbingeri "Kattoliku Katekismus", Narvas 1866 (tõlge saksa keelest saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga).
  26. ↑ Vabariigiaegne "Kiriku Elu" (1933–1941) Elektrikarjane.eu
  27. ↑ Christoph Wrembeck. Jesuiidid Eestis 1923–1961. Tartu 2003. Lk 149.
  28. ↑ Vello Salo. Eesti katoliiklased 1930–1940. Isa Vello Salo loeng Pirita kloostris [1]
  29. ↑ Leo Õispuu, "Küüditamine Eestist Venemaale: juuniküüditamine 1941 ja küüditamised 1940–1953." Raamat 6. Tallinn: Eesti Õigusvastaselt Represseeritute Liit "Memento", 2003, lk 794, 798, 801, 802.
  30. ↑ "Kirik Eestis" – Kiriku Elu 1(178) 2005, lk 15
  31. ↑ Christoph Wrembeck. Paater Henri Werlingi SJ aeg, 1942–1961. – Jesuiidid Eestis 1923–1961. Tartu 2003. Lk 149–150
  32. ↑ Haua asukoht Tallinnas Liiva kalmistul: Vana, F, 2–12

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Philippe Henri Blasen / Antoinette Reuter. ...a most singular life, filled with many good thoughts. Henri Werling SJ and the catholic mission to Estonia. Translated from French by Monica Moroșanu. Cluj-Napoca 2017
  • Philippe Henri Blasen / Antoinette Reuter. ...une vie singulière, avec de nombreuses bonnes pensées. Henri Werling SJ et la mission catholique en Estonie. Cluj-Napoca 2016
  • Bodo Bost. "Ein Luxemburger Jesuit, der zum Glaubenzeugen in Estland wurde". Luxemburger Wort, 6. mai 2000
  • Bodo Bost. "Vor 40 Jahren starb P. Henri Werling SJ, ein Luxemburger Glaubenzeugen in Estland". Luxemburger Wort, 22. veebruar ja 8. märts 2001
  • Christoph Wrembeck. Paater Henri Werlingi SJ aeg, 1942–1961. – Jesuiidid Eestis 1923–1961. Tartu 2003. Lk 140–169
  • Bodo Bost. "Das Glück, katholisch zu sein". Luxemburger Wort, 3. märts 2011. Lk 13–15
  • Vello Salo. Eesti katoliiklased 1930–1940. Isa Vello Salo loeng Pirita kloostris [2].
  • Õunapuu, Rein. "Intervjuu Günther-Johannes Stipaga" – Kiriku Elu, nr 7(10), september 1990. Lk 7–12 [3]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Henri_Werling&oldid=6215146"