Aloisius Gonzaga

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Püha Aloisius Gonzaga

Püha Aloisius Gonzaga (itaalia keeles Luigi Gonzaga; 9. märts 1568 Castiglione delle Stiviere Mantova lähedal – 21. juuni 1591 Rooma) oli Itaalia kõrgaadlikust jesuiit, katoliku kiriku pühak.

19. oktoobril 1605 kuulutas paavst Paulus V ta õndsaks ja 13. detsembril 1726 kanoniseeris paavst Benedictus XIII ta pühakuks ning ühtlasi noorte ja üliõpilaste patrooniks. Tema püha tähistatakse 21. juunil.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aloisius (itaaliapäraselt Luigi) Gonzaga sündis kõrgaadliku perekonnas. Tema isa Ferrante Gonzaga oli Castiglione delle Stiviere markii, kes Hispaania kuninga Felipe II teenistuses olles abiellus aastal 1566 kuninganna Isabel de Valois' õukonnadaami Marta Tana di Santenaga. Aloisius oli esimene seitsmest lapsest ja seega tiitlipärija.

Pärast Lepanto lahingut (1571) asusid don Ferrante ja ta poeg Luigi Castelmagioresse. Poeg elas nelja või viie aasta jooksul sõdurite seas, sest isa oli otsustanud, et Luigi peab saama sõjalise ettevalmistuse, kuna perekond oli sageli kistud piirkonna väiksematesse sõdadesse. Kui aastal 1573 alustas tema isa teekonda Aafrikasse, läks Luigi tagasi Castiglionesse, kus elas ema ja vendadega sügavas vagaduses. 1576. aasta katk sundis tema isa viima vanemad lapsed, Luigi ja Rodolfo Firenzesse, Toscana suurhertsogi Francesco I de' Medici õukonda. Luigi ja Rodolfo eest hoolitses 1580. aastani türklasest õpetaja Pierfrancesco, kes palkas neile õpetajaid kalligraafias, ladina keeles ja ratsutamises. Kui aastal 1579 määrati don Ferrante Mantova hertsogi Guillermo Gonzaga poolt Monferrato kuberneriks, andis ta oma lapsed hertsogi teenistusse. Mantovas hoidis Austria hertsoginna Leonor Luigit nagu oma poega. 12-aastaselt võttis ta seal vastu esimese armulaua.

Aastal 1581 kolis Luigi isa Madridi. Kuuludes endise Habsburgide keisrinna, ertshertsoginna Maria (Carlos I tütar ja Maximilian II lesk) saatjaskonda, pidid Luigi ja Rodolfo olema infante Diego, Felipe II pärija, sulased. Hispaanias oli tema vaimseks teejuhiks Granada Luisi raamat palvest ja meditatsioonist. Samal ajal õppis ta mitmeid teadusi dr Dimas Migueli juures. 

Usuline kutsumus[muuda | muuda lähteteksti]

Luigi õppis kirjandust, teadust ja filosoofiat. Ta luges ka usulisi tekste, mis aitasid tal vastu võtta otsust astuda Jeesuse Seltsi (Societas Jesu). Isa pingutused poega kinni hoida osutusid asjatuks, ehkki ta usaldas Luigile lahendada tähtsaid perekondlikke ülesandeid Lombardias. 2. novembril 1583 loovutas noormees Gonzaga de Matua palees kõik oma esmasünniõigused vend Rodolfole, öeldes: "Kumb meist on õnnelikum? Kindlasti mina." Keiser pidi sellega leppima.

Kaks aastat hiljem teatas Luigi vaimulik juhataja, isa Roberto Bellarmino talle isa Claudio Acquaviva käsust asuda Castiglionesse, et taastada rahu vend Rodolfo ja Mantua hertsogi vahel, kes tülitsesid Soferino lossi pärast. Rahu sobitamine õnnestus. Samal ajal õhutas ta Rodolfot avalikustama oma salajast abielu Elena Aliprandiga.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Aloisius Gonzaga altar Roomas. Skulptor Pierre Legros noorem (1697–1699).

Katk tekitas aastatel 15901591 Roomas palju kahju, põhjustades tuhandete inimeste surma, nende seas olid ka paavstid Sixtus V, Urbanus VII ja Gregorius XIV. Luigi hoolitses kangelaslikult haigete eest S. Giacomo degli incurabili's, S. María de la Consolación'is ja improviseeritud haiglas Jeesuse kiriku kõrval, kus ta ka ise nakatus ja suri 23-aastaselt.

Ta tunnistas, et Issand andis talle suure pühendumise vaeste aitamiseks, lisades, et kui sul on elada vähe aega, julgustab Jumal sind rohkem tegutsema. Isa provintsiaalile, kes külastas teda enne surma, ütles ta: "Me juba lahkume, isa, me juba lahkume..!" – "Kuhu, Luigi?" – "Taevasse!" – "Kuulake vaid seda noormeest!," hõiskas isa, "ta räägib taevasse minekust nii, nagu meie räägime Frascatisse minekust."

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lettere e Scritti Spirituali di S. L. G., ed. E. ROSSA, Firenze 1926;
  • Acta Sanct., iunii, IV, 847–1172; Copiae processum, ms. 72 del arc. de la Postulación gen. S. I.;
  • V. CEPARI, Vita del beato L. G., Roma 1606 (trad. cast. con notas de C. González Rodeles, Einsiedeln 1891, nueva ed. preparada por L. Rocci, Roma 1926);
  • C. MARTINDALE, Un príncipe viril. S. Luis Gonzaga, Barcelona 1949;
  • M. MESCHLER, Vida de S. Luis Gonzaga, patrono de la cristiana juventud, Friburgo de B. 1906;
  • M. SCADUTO, Il mondo di L. G., Roma 1968;
  • F. BAUMANN y A. CARDINAL, Luigi Gonzaga, en Bibl. Sanct. 8, 348–357.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]