Allianss

Childe Hassami maal "Liitlaspäev, mai 1917"

Allianss ehk liitkond tähendab harilikult riikide liitu, harvem ka inimeste või rühmituste ühendust, mis taotlevad omavahel vastastikuse kasu saavutamist või ühise eesmärgi täitmist. Tulusus ei olene sellest, kas nende vahel on otsustatud selgesõnalist kokkulepet. Liitkonna liikmed on liitlased. Liidustamist moodustatakse mitmetes tingimustes, näiteks: poliitilised liidud, sõjalised liidud, äriliidud, arsti-patsiendi liidud. Kui seda terminit kasutatakse sõja või relvastatud võitluse kontekstis, võidakse selliseid assotsiatsioone nimetada ka liitlasvägedeks, eriti kui arutatakse nii Esimese maailmasõja, Teise maailmasõja kui ka Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni üle.

Siiski ei ole formaalne sõjaline allianss vajalik mõne riigi liitlaseks pidamiseks – arvestatakse võimalusega, et kaassõdivusest võib sõjalise rünnaku korral lepingu asemel piisata.

Liitlassuhete sõlmimine iseloomustas algselt angloameerika ja lääneeuroopa diplomaatiat ning vene kaasatust, kaitstes ennast saksa ekspansiooni ja 19. sajandi lõpuks kogunenud (keisri)riikide vaheliste probleemide eest. Hiljem kujunes selle roll ümber atlandi-ülesteks suheteks. Aluse saanud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eesmärk on tänagi maailmarahu hoidmine ja kaasnevate probleemide lahendamine.

Esimese maailmasõja liitlased

 Pikemalt artiklites Antant ja Esimese maailmasõja liitlasväed

Keskriikide vastu sõdinud liitlased olid algselt Ühendkuningriik, Prantsuse kolmas vabariik, Venemaa keisririik, Serbia kuningriik, Montenegro kuningriik, Belgia kuningriik ja Jaapani keisririik. Hiljem liitusid Itaalia kuningriik, Portugali esimene vabariik, Rumeenia kuningriik, Ameerika Ühendriigid, Kreeka kuningriik ja Brasiilia esimene vabariik. Mõned, näiteks Vene keisririik, loobusid sõjast enne vaherahu seoses revolutsiooni või lüüasaamisega.

Teise maailmasõja liitlased

Teise maailmasõja aegne poster 1941. aastast, mis propageerib Ühinenud Rahvaste algseid pooldajariike

 Pikemalt artiklites Ühinenud Rahvad ja Teise maailmasõja liitlasväed

Teljeriikide agressiooni vastu sõdivad liitlased määratleti Ühinenud Rahvaste deklaratsiooniga 1. jaanuaril 1941, tõotades kinni pidada Atlandi harta põhimõtetest. Nende hulka kuulus kuni 1991. aastani Balti vabariike (ainsad, kelle iseseisvust maailmasõja järel ei taastatud) okupeerinud Nõukogude Liit, kelle õigusjärglaseks peab end tänane Venemaa Föderatsioon.

Nelikväed

• Nõukogude Liit
• Ameerika Ühendriigid
• Ühendkuningriik
• Hiina Vabariik

Eksiilvalitsustega okupeeritud riigid

• Vaba Prantsusmaa
• Poola Vabariigi eksiilvalitsus
• Jugoslaavia Kuningriigi eksiilvalitsus
• Kreeka eksiilvalitsus
• Madalmaade eksiilvalitsus
• Belgia eksiilvalitsus
• Luksemburgi eksiilvalitsus
• Norra eksiilvalitsus
• Tšehhoslovakkia ajutine valitsus

Teised allakirjutajad

• Austraalia
• Costa Rica
• Dominikaani Vabariik
• El Salvador
• Guatemala
• Haiti
• Honduras
• India
• Kanada
• Kuuba
• Lõuna-Aafrika
• Nicaragua
• Panama
• Uus-Meremaa

Külma sõja liitlased

 Pikemalt artiklis Külma sõja liitlasväed

Uue maailmakorra liitlased

Maailma poliitiline kaart, mis näitab rahvusvahelist eelistust põhimõttelise liitlase suhtes ründe korral (2017. aasta uuring)

 Pikemalt artiklis Uus maailmakord

Liitlaste mõistet on Ameerika Ühendriikide Armee kasutanud ka nende riikide kohta, kes toetasid Lõuna-Vietnami, kui käimas oli Vietnami sõda. Hiljem kasutati mõistet liitlasväed ka Lahesõja koalitsiooni kirjeldamiseks, mida tavaliselt nimetatakse koalitsioonivägedeks (George W. Bushi administratsioonis kui "Coalition of the Willing"). Need vastandusid Mitmerahvusjõule-Iraagile.

NATO

NATO (Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon) on rahvusvaheline sõjaline liit, mis loodi eesmärgiga tagada liikmesriikide kollektiivne kaitse ja julgeolek. NATO põhineb põhimõttel, et rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kogu alliansi vastu (artikkel 5). Organisatsioonil on 32 liikmesriiki, sealhulgas Eesti, kes liitus NATO-ga 2004. aastal.

Allianss loodi 1949. aastal vastuseks kasvavale Nõukogude Liidu ohule ja vajadusele tagada Euroopa poliitiline stabiilsus. NATO ajalugu ulatub tagasi Külma sõja aastatesse, mil allianss loodi vastuseks kasvavale Nõukogude Liidu ohule ja vajadusele tagada Euroopa poliitiline stabiilsus. 1955. aastal Ida-Euroopa kommunistlikud riigid asutasid vastuseks Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Lord Ismay, NATO esimene peasekretär, kirjeldas NATO rolli Külma sõja ajal järgmiselt: „Hoida ameeriklased sees, venelased eemal, ja sakslased all.” Pärast Külma sõja lõppu NATO roll muutus Euroopa-kesksest kaitsealliansist ülemaailmseks rahutagajaks.  

Põhja-Atlandi lepingu artikkel 5 on alliansi üks olulisemaid põhimõtteid, mille kohaselt käsitletakse ühe liikmesriigi ründamist rünnakuna kogu alliansi vastu. Seda artiklit on aktiveeritud vaid ühel korral – pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid Ameerika Ühendriikides. Selle tulemusena saadeti NATO väed Afganistani. Eesmärk oli stabiliseerida Afganistani, vältida selle muutumist terrorismi tugipunktiks ning treenida kohalikke julgeolekujõude. NATO võttis juhtimise üle 2003. aastal. See oli NATO pikim ja väljakutsete rohkeim missioon siiani, milles osalesid üle 130 000 sõduri 50 NATO ja partnerriigist.

NATO Artikkel 4 on säte, mis ei käivita sõjalist sekkumist, vaid võimaldab konsulteerida sõjalistes küsimustes. Türgi on sellele sättele tuginedes algatanud arutelusid mitmel korral. Reageerides Krimmi kriisile kasutas sama artiklit teise riigina ka Poola.

2011. aastal vastuseks ÜRO üleskutsele kaitsta tsiviilelanikke Qadhafi režiimi vastu NATO käivatas operatsiooni Unified Protector. Operatsioon koosnes kolmas komponendist: relvaembargost Vahemerel, lendude keelualast Liibüa kohal ning õhu-ja mereväe rünnakutest sõjalistele jõududele, kes osalesid rünnakutes tsiviilelanike vatsu.

NATO juhtorganiks on Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC), mille eesotsas seisab NATO peasekretär. Tema ülesanne on liikmesriikide koostöö koordineerimine, organisatsiooni esindamine ning NATO sekretariaadi töö juhtimine. Tavapäraselt on NATO peasekretäriks valitud Euroopa esindaja.

NATO peasekretär on alates 1. oktoobrist 2024 madalmaalane Mark Rutte.

Vaata ka

• Neutraalne riik
• Mittekallaletungileping