Alkoholiekspertiis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Alkoholiekspertiis on ekspertiis, mille põhieesmärk on välja selgitada alkoholi sisaldava vedeliku koostis. Peale vedelike võivad alkoholiekspertiisi uurimisobjektid olla ka alkoholi valmistamiseks kasutatud seadmed ja nende osad, näiteks puskariaparaat, või vastav vaatlusprotokoll koos fototabelitega.[1] Alkoholi all mõistetakse ekspertiisi puhul eelkõige etanooli ehk etüülalkoholi, mis on alkohoolsete jookide hädavajalik koostisosa. Laiemas mõttes hõlmab alkoholi mõiste ka metanooli ning teisi alkohole (propanooli, butanooli jne).[1]

Alkoholiekspertiisil on suur tähtsus eelkõige ühel põhjusel – alkohoolsed joogid on maksustatud aktsiisimaksuga ja on seetõttu riigieelarve oluline rahaallikas.[1] Seetõttu on alkohoolsete jookide müügihind oluliselt kõrgem kui kulud selle valmistamiseks. Kuid peale riigikassa täitmise on aktsiisimaksul ka teine funktsioon – vähendada kõrgema hinna kaudu alkohoolsete jookide kättesaadavust ja tarbimist ning kaitsta seeläbi rahva tervist.[1] Alkohoolsete jookide aktsiisimaksu tõttu kõrge müügihind ajendab aga illegaalset alkoholi valmistama ja müüma. Kuna illegaalne alkohol jõuab tarbijateni ilma igasuguse kvaliteedikontrollita, siis on see seotud tõsise ohuga inimeste elule ja tervisele. Kõige kurvem näide siin on 2001. aastal toimunud metanoolitragöödia Pärnumaal, kus mitu päeva kestnud inimeste massiline mürgitumine metanoolist valmistatud salaviinaga.[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tööstuslik alkohol

Alkohoolsete jookide valmistamise kunsti on inimesed juba tuhandeid aastaid osanud. Arvukad ülestähendused Mesopotaamiast, Hiinast ja Egiptusest kinnitavad, et kääritamise teel valmistati alkoholi sisaldavaid jooke juba vähemalt 6000 aastat tagasi.[1] Vanemateks alkohoolseteks jookideks on vein ja õlu. Eestis, samuti teistes Põhja-Euroopa maades, on tänu põhjamaisele kliimale valmistatud ja joodud eelkõige viina ja õlut. Varasematel aegadel on siin tehtud ka meest kääritatud mõdu. Vein ja peenemad joogid olid küll tuntud, kuid kõrge hinna tõttu kättesaadavad vaid rikkamale rahvale. Kesk- ja Lõuna-Euroopa on klimaatiliselt sobivad viinamarjakasvatuseks, seetõttu on seal ajalooliselt välja arenenud veinikultuur. Saksamaa ja Tšehhi on samuti vana õllekultuuriga maa ning Iirimaa ja Šotimaa on kuulsad viski valmistamise poolest.

Alkohoolsetes jookides sisalduv etanool tekib käärimise teel. Alkohoolsed joogid võib jagada kolme suurde rühma:

  1. õlu ja teised mitte marjadest/puuviljadest kääritamise teel saadud destilleerimata joogid (mõdu, sake) – alkoholisisaldus enamasti 4–6%;
  2. vein ja teised marjadest/puuviljadest kääritamise teel saadud destilleerimata joogid (siider) – alkoholisisaldus veinil enamasti 9–14%, siidril 2–8%;
  3. destilleeritud joogid (viin, brändi, rumm, viski, grappa) – alkoholisisaldus üle 20%.[3]

Uurimismeetodid[muuda | muuda lähteteksti]

Alkohoolsete jookide kvaliteeti määratakse üldjuhul toidulaborites. Neis on kasutusel standardsed metoodikad, mis on avaldatud õigusaktides, näiteks Euroopa Liidu regulatsioonides. Määratakse kindlaks parameetrid, mis iseloomustavad alkohoolsete jookide kvaliteeti. Seevastu kohtuekspertiisilaborites on uurimise esmaeesmärk kindlaks teha, kas on tegemist illegaalse alkoholiga. Kuna valdava osa illegaalsest alkoholist moodustavad salaviin, salapiiritus ja puskar, siis on kohtuekspertiisilaborites kasutatavad uurimismetoodikad kohandatud eelkõige nende eristamiseks legaalsetest alkohoolsetest jookidest. Seetõttu määratakse vaid neid parameetreid (etanooli protsentuaalne sisaldus, metanooli ja puskariõlide sisaldumine, kaltsiumi sisaldus, sademe esinemine jne), mille alusel seda otsustada.[1] Alkoholiekspertiisi eesmärk on kindlaks teha, kas ja kui palju ekspertiisiks esitatud vedelik sisaldab alkoholi.

Etanooli kontsentratsiooni alkohoolses joogis väljendatakse mahuprotsentides ehk kraadides. Samuti määratakse alkoholiekspertiisi käigus kindlaks, kas ja kui palju ekspertiisiks esitatud vedelik sisaldab lisandeid (näiteks puskariõlisid, metanooli). Vedelikus sisalduvate mineraalsete komponentide (põhiliselt kaltsiumi) määramine annab olulist informatsiooni uuritava vedeliku valmistamisel kasutatud vee kvaliteedi kohta ja seetõttu saab kindlaks teha, kas uuritav alkohoolne jook (enamasti viin) on valmistatud tööstuslikult või kodustes tingimustes.

Viinavabrikutes kasutatakse viina valmistamisel piirituse lahjendamiseks pehmendatud vett, mis ei sisalda kaltsiumit. Seevastu salaviin on enamasti valmistatud, kasutades pehmendamata vett, milles sisaldub vee karedusest sõltuvalt võrdlemisi palju kaltsiumit.

Alkoholiekspertiisi tegemisel kasutatavad uurimismeetodid võib jagada kvalitatiivseteks ja kvantitatiivseteks meetoditeks. Kvalitatiivsetest meetoditest on Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis kasutusel gaasikromatograafia. Kvantitatiivsetest meetoditest leiavad kasutust eelkõige gaasikromatograafia, leekfotomeetria ja vedeliku tiheduse määramine. Gaasikromatograafia võib alkoholiekspertiisil olla kasutusel nii kvalitatiivse kui ka kvantitatiivse meetodina.

Gaasikromatograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Gaasikromatograafia labor

Kõige tähtsam alkoholiekspertiisi uurimismeetod ongi gaasikromatograafia. See võimaldab üksteisest lahutada ja kindlaks teha uuritavas vedelikus sisalduvad lenduva ained, sealhulgas etanool, metanool ja kõrgemad alkoholid ehk puskariõlid.[4]

Tiheduse määramine[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikaline meetod vedelike alkoholisisalduse määramiseks on tiheduse mõõtmine. Kuna vedeliku tihedus sõltub peale alkoholisisalduse ka sellest, kas vedelik sisaldab muid lahustunud aineid (näiteks suhkrud, orgaanilised happed jne), siis on tiheduse järgi vedeliku alkoholisisaldust võimalik määrata vaid siis, kui tegemist on destilleeritud vedelikega (näiteks piiritus, viin, puskar). Vedeliku tiheduse määramiseks mõeldud vahendit nimetatakse areomeetriks ja see kujutab endast ujukit, mille sukeldumise sügavuse järgi vedeliku tihedus kindlaks tehakse. Kuna tihedus sõltub temperatuurist, siis õige tulemuse saamiseks tehakse mõõtmine kindlal temperatuuril või kasutatakse temperatuuri paranduskoefitsienti (tabeleid).[1] Areomeetreid, mis on kalibreeritud etanooli sisalduse järgi, nimetataks spirtomeetriteks.

Leekfotomeeria[muuda | muuda lähteteksti]

Leekfotomeetriat kasutatakse alkoholiekspertiisi tegemisel juhul, kui on vaja kindlaks teha, missuguse kvaliteediga vett on piirituse lahjendamisel kasutatud. Seega saab leekfotomeetria abil eristada salaviina viinavabrikus valmistatud viinast. Leekfotomeetria põhineb leelis- ja leelismuldmetallide (näiteks naatrium, kaalium, kaltsium) vees lahustuvate soolade omadusel värvida gaasipõleti leeki, kusjuures erinevate metallide soolade kuumutamisel eralduv kiirgus on erineva lainepikkusega. Määramisel pihustatakse uuritavaid vedelikke gaasileeki ja mõõdetakse tekkivat kiirgust fotomeetriga.[1]

Alkoholiekspertiisi määramine[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt esitatakse alkoholiekspertiisiks kõik uurimisobjektid (pudelid, väikesed kanistrid jne vedelikuga). Kui tegemist on suurte ruumaladega (näiteks suured kanistrid, vaadid), siis ei saadeta ekspertiisi kogu vedelikku, vaid võetakse vedelikuproovid. Suurematest anumatest võetavate vedelikuproovide soovitatavaks mahuks on 300 kuni 500 milliliitrit. Alkoholisisalduse täpseks määramiseks spirtomeetriga on vaja, et uuritavat vedelikku oleks vähemalt 250 milliliitrit. Ka väiksemast vedelikukogusest on võimalik alkoholi sisaldust määrata, kuid määramise täpsus on siis väiksem.[5]

Ekspertiisiks esitatavad anumad vedelikega peavad olema korralikult suletud, et vältida vedelike väljavoolamist, samuti kergesti aurustuvate ühendite lendumist. Vedelikega anumad peaksid olema ka nõuetekohaselt pakitud, et vältida nende purunemist ning vedeliku laialivalgumist. Kui ekspertiisiks esitatakse originaalsetes pakendites olevaid alkohoolseid jooke, siis on soovitatav pakendeid enne ekspertiisi saatmist mitte avada. Kuna meski puhul on tegemist vedelikuga, mille käärimisprotsess, mille käigus eraldub süsihappegaasi, võib veel kesta, siis meskiproov tuleb pakendada plastpudelisse ja täita anum ainult poolenisti.[5]

Kui ekspertiisiks esitatakse korraga mitu objekti, siis on soovitatav, et pakendid ja/või ekspertiisi objektid nummerdatakse. Numeratsioon peaks olema lihtne ja loogiline (näiteks pakendid nr 1, 2, 3 jne). Kui uuritavate objektide arv on väga suur ja need on väliste tunnuste põhjal sarnased (sarnane pakend, vedeliku värvus ja lõhn), siis ei pea neid kõiki ekspertiisi saatma. Tehakse nn proovivõtmine. Statistilise proovivõtmise meetodit kasutades on võetud proovide analüüsi tulemused laiendatavad kõigile objektidele.[5]

Ekspertiisiks esitatav puskariaparaat peab olema vedelikust tühjendatud, seadmes olev vedelik või sellest võetud proov tuleb pakendada eraldi. Puskariaparaati kirjeldavas vaatlusprotokollis peaks sisalduma järgmised andmed:

  • aparaadi (kuumutusanuma ja vesijahuti) materjal
  • üldkuju
  • mõõtmed
  • elektrilise kuumutussüsteemi olemasolu ja kirjeldus
  • kuumutusanuma ja vesijahuti ühendusviis ning kuumutusanumas oleva vedeliku või ainejälgede kirjeldus

Fototabeli jaoks pildistatakse kuumutusanumat pealt, kõrvalt ja seest, samuti pildistatakse vesijahutit ning ühendusi.

Alkoholiekspertiisiga ei ole võimalik kindlaks määrata, kas piirituses või sellest valmistatud viinas sisalduv etanool on valmistatud sünteetilisel teel või põllumajandusliku päritoluga toorainet kääritades. Samuti ei ole võimalik kindlaks teha, milliste toiduainete kääritamisel on saadud meski või sellest valmistatud puskar.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Eesti Kohtuekspertiisi Instituut Alkoholiekspertiis. Marika Väli (Toim). (2013). Kriminalistikaekspertiisid. Tallinn: Sisekaitseakadeemia. Lk 189. Eesti keel. 
  2. "68 elu röövinud metanoolitragöödiast möödub 17 aastat". Pärnu Postimees, 10. september 2018. Vaadatud 10.04.2020.
  3. F. L. Hart; H.J. Fisher (1971). Modern food analysis. Lk 519. 
  4. "Gaasikromatograafia - mis see on ja kuidas see toimib". EFerrit.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (2013). Kriminalistikaekspertiisid. Tallinn: Sisekaitseakadeemia.