Alfred Cortot

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Alfred Cortot
Alfred Cortot 01.jpg
Sündinud 26. september 1877
Nyon, Šveits
Surnud 15. juuli 1962
Lausanne, Šveits
Elukutse pianist, dirigent
Pill klaver

Alfred Denis Cortot (26. september 1877 – 15. juuni 1962) oli prantsuse pianist, dirigent ja õpetaja, üks 20. sajandi tuntumaid klassikalisi muusikuid. Ta paistis iseäranis silma oma suure repertuaariga ja poeetilise sissevaatega romantilistesse klaveriteostesse, eriti Chopini, Francki, Saint-Saënsi ja Schumanni omadesse.[1] Ta redigeeris Éditions Durandi jaoks väljaandeid, mis hõlmasid peaaegu kogu Chopini, Liszti ja Schumanni klaverimuusikat.[2]

Omal ajal oli ta prantsuse muusikakultuuri keskne tegelane, kes oli tuntud ka oma klaveritrio poolest, kuhu kuulusid peale tema ka viiuldaja Jacques Thibaud ja tšellist Pablo Casals.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Lapsepõlv ja noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Cortot sündis Šveitsi prantsuskeelses osas Vaud' kantonis Nyonis prantslasest isa ja šveitslasest ema lapsena. Tema nõbu oli helilooja Edgard Varèse.[3] Ta õppis Pariisi konservatooriumis Émile Decombesi (Frédéric Chopini õpilane) ja Louis Diémeri juures, saades 1896. aastal peapreemia. Ta debüteeris Concerts Colonne'is 1897. aastal, mängides Beethoveni klaverikontserti nr 3.

Aastatel 1898–1901 töötas Cortot koorijuhi ja seejärel abidirigendina Bayreuthi festivalil. 1902. aastal juhatas ta Wagneri muusikadraama "Götterdämmerung" ("Jumalate hämarus") Pariisi esiettekannet. Ta asutas kontserdiühingu Société des Concerts,[4] et esitada Wagneri ooperit "Parsifal", Beethoveni missat "Missa solemnis", Brahmsi saksa reekviemi ja prantsuse heliloojate uusimaid teoseid.

Karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Kontsert koos Spéranza Calo-Séailles'ga

1905. aastal moodustas Cortot koos Jacques Thibaud' ja Pablo Casalsiga trio, mis saavutas omal ajal juhtiva klaveritrio maine. 1907. aastal määras Gabriel Fauré ta Raoul Pugno asemel Pariisi konservatooriumi professoriks. Pariisi konservatooriumis õpetas ta kuni 1923. aastani, tema õpilaste hulka kuulusid Yvonne Lefébure, Vlado Perlemuter, Simone Plé-Caussade, Magdeleine Brard, Marguerite Monnot ja Rodica Sutzu.

1919. aastal asutas Cortot École Normale de Musique de Paris'. Tema muusikalise interpretatsiooni kursused olid legendaarsed.

Juhtiva muusikategelasena reisis Cortot paljudele rahvusvahelistele muusikaüritustele. Prantsusmaa valitsus sponsoreeris 1920. aastal tema kahte reklaamreisi USA-sse ja ühte Nõukogude Liitu. Ta juhatas mitut orkestrit ning teda kutsuti sageli Pariisis viibides rändartistidele klaverisaatjaks. Muusikaga tegeles ta seni, kuni tema tervis halvenes. Siiski andis ta ka vanas eas klaveri meistrikursusi.

21. märtsil 1925 tegi Cortot Victor Talking Machine Company jaoks New Jersey osariigis Camdenis maailma esimese kommertsliku elektrilise salvestise klassikalisest muusikast: ta salvestas Chopini teost "Impromptud" ja Schuberti teost "Litanei", mis anti välja Victor's Red Seali plaadifirmas.[5]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Teise maailmasõja ajal võttis Cortot vastu Vichy valitsuse kunstide ülemkomissari ("kõrge komissari") ametikoha ja osales kaks korda (1941 ja 1942) Vichy Conseil Nationalise ("rahvusnõukogu") töös.[6][7] Enne seda võttis ta aga kindla seisukoha Prantsuse muusikatraditsiooni kaitsmisel Beaux Artsi administratsioonis, andes sõduritele kontserte.[8] Cortot pidi pärast Pétaini ametisse nimetamist sellelt ametikohalt lahkuma ning suunas oma energia hoopis kultuuripropaganda aruannete kirjutamisele ja prantsuse muusikastiilide kaitsmisele. Pétaini valitsus esitas talle ülesandeks muusikareformi korraldamise ning Vichy valitsus võttis muusikategevuse üle kontrolli. 1942. aastal sai temast comité d'organisation professionnelle de la musique'i (muusika professionaalse organisatsiooni komitee) liige ning töötas koos Lavali ja Pétainiga.[8]

1941. aastal osales Cortot Pariisis festivalil Propaganda Staffel, 1942. aastal mängis ta koos Wilhelm Kempffiga natsikunstniku Arno Brekeri kunstinäitusel, kohtudes hiljem Brekeri endaga Paul Morandi kodus. Kohal oli ka Pierre Laval. Morand lasi Cortot'st kuju teha.[8] Ta osales ametlikel kontsertidel nii okupatsiooniaegses Pariisis kui ka Saksamaal 1942. aastal.[6]

Pärast sõja lõppu tunnistas Prantsuse valitsuse komitee Cortot' vaenlasega kollaboratsiooni eest süüdi ja keelas tal aastaks esinemise.[9] Ta ütles oma kaitseks: "Olen andnud 50 aastat oma elust Prantsuse hüvanguks [...], kui mul paluti toetada oma kaaslaste huve, tundsin, et ma ei saa keelduda. [...] Ma esindasin Prantsuse valitsuse huve vähem kui Prantsusmaa huve. [...] Ma pole olnud kunagi poliitikaga seotud." [8] Pärast mängukeelu lõppemist naasis ta jälle kontserdilavale, andes ühel hooajal rohkem kui sada kontserti.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Cortot suri 15. juunil 1962 84-aastaselt Šveitsis Lausanne'is neerupuudulikkuse tagajärjel tekkinud ureemiasse.[1]

Panus[muuda | muuda lähteteksti]

Chopini, Schumanni ja Debussy ühe kuulsama interpreteerijana koostas Cortot kõigi kolme klaveriteoste trükiväljaandeid, mis paistavad silma tehniliste probleemide ja tõlgendusküsimuste üksikasjalike kommentaaride poolest.[10]

Cortot kannatas kontsertidel mäluhäirete all (eriti võis seda märgata alates 1940. aastatest) ja mängis oma hilisematel salvestistel sageli valesid noote.[11] Vormis olles näitas ta aga hiilgavat tehnikat ja sai hakkama peaaegu kõigi pianistlike väljakutsetega. See anne ilmneb Liszti h-moll sonaadi (esimene sellest meistriteosest tehtud salvestis) ja Saint-Saënsi etüüdi "En forme de valse" legendaarsetes salvestistes. Viimane avaldas sügavat muljet isegi Vladimir Horowitzile, kes Cortot' sõnul pöördus tema poole, et talt selle esitamise saladus välja uurida. Cortot seda aga ei avaldanud.[12]

Cortot kirjutas ka palju didaktilist proosat, sealhulgas klaveriaabitsa "Pianoforte tehnika ratsionaalsed põhimõtted". See raamat sisaldab rohkelt sõrmeharjutusi, mis aitavad kaasa klaverimängu tehnika aspektide arendamisele.[13]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Cortot, Alfred. La musique française de piano, 1930–1948.
  • Cortot, Alfred. Cours d'interprétation, 1934 (Studies in Musical Interpretation, 1937).[2]
  • Cortot, Alfred. Aspects de Chopin, 1949 (Chopini otsinguil, 1951).[2]
  • Cortot, Alfred. Grundbegriffe der Klaviertechnik, 1928.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 "Alfred Cortot, Pianist, Is Dead. Soloist and Conductor, 84, Backed Vichy Regime". The New York Times. 16. juuni 1962.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Cooper, Martin (2001). "Cortot, Alfred". Grove Music Online. Oxford: Oxford University Press. ISBN 978-1-56159-263-0.
  3. ↑ Varèse, Edgard; Jolivet, André (2002). Jolivet-Erlih, Christine, ed. Correspondance 1931–1965 (in French). Contrechamps. p. 110
  4. ↑ "Alfred-Denis Cortot | French pianist". Encyclopedia Britannica (inglise). Vaadatud 28. augustil 2021.
  5. ↑ 40,000 Years of Music: Man in Search of Music - 144 Jacques Chailley - 1964 "On March 21st, 1925, Alfred Cortot made for the Victor Co., in Camden, New Jersey, the first classical recording to employ a new technique, thanks to which the gramophone was to play an important part in musical life: electric..."
  6. ↑ 6,0 6,1 'Alfred Denis Cortot', The Fryderyk Chopin Institut, accessed 13 January 2018.
  7. ↑ France The Dark Years 1940–1944 by Julian T. Jackson, published in 2003 by Oxford University Press
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 "Music and the Holocaust: Cortot, Alfred". holocaustmusic.ort.org. Vaadatud 22. novembril 2019.
  9. ↑ Chimènes, Myriam, 'Alfred Cortot et la politique musicale du gouvernement de Vichy' in La vie musicale sous Vichy, ed Chimènes (2001) ISBN 2 87027 864 0, reviewed by Nigel Simeone, Musical Times, Vol. 142, No. 1876 (2001)
  10. ↑ "Category:Cortot, Alfred/Editor".
  11. ↑ Bambarger, Bradley. "Alfred Cortot". Steinway & Sons. Vaadatud 8. juunil 2021.
  12. ↑ Isacoff, Stuart (28. november 2005). "The Master Speaks … and Plays". The New York Sun. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. aprill 2021. Vaadatud 8. juunil 2021.
  13. ↑ Chiantore, Luca (2019). Tone Moves: A History of Piano Technique. Barcelona: Musikeon Books. Lk-d 668–670. ISBN 978-8494511738.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gavoty, Bernard, Alfred Cortot, 1977 (prantsuse keeles).
  • Manshardt, Thomas, Aspects of Cortot, 1994.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alfred_Cortot&oldid=6406535"