Alfa Romeo Vormel 1-s

Allikas: Vikipeedia
Šveits Alfa Romeo-Ferrari
Täisnimi Alfa Romeo F1 Team Orlen
Peakontor Hinwil, Zürich, Šveits
Võistkonna juht Frédéric Vasseur
(tegevdirektor)
Tehnikadirektor Jan Monchaux
Veebileht www.sauber-group.com/motorsport/formula-1/ www.alfaromeo.com/alfa-romeo-racing
Eelmine nimi Sauber F1 Team
2022. aasta Vormel 1 hooaeg
Sõitjad 24. Hiina Zhou Guanyu[1]
77. Soome Valtteri Bottas[1]
Testisõitjad 88. Poola Robert Kubica[2]
99. Itaalia Antonio Giovinazzi[3]
Suurbritannia Callum Ilott[4]
Šassii C42
Jõuallikas Ferrari[1]
Rehvitarnija Pirelli
Vormel 1 maailmameistrivõistluste karjäär
Debüüt 1950. aasta Suurbritannia Grand Prix
Viimane Grand Prix 2022. aasta Itaalia Grand Prix
Osaletud sõidud 192
Jõuallikad Alfa Romeo, Ferrari
Konstruktorite MM-tiitlid 0
Sõitjate MM-tiitlid 2 (1950, 1951)
Võidud 10
Poodiumid 26
Punktid 183
Parimad stardikohad 12
Kiireimad ringid 15
2021 koht 9. (13 p)

Itaalia mootorivalmistaja Alfa Romeo on Vormel 1 sarjas osalenud mitu korda. Praegu osalevad nad Alfa Romeo F1 Team Orlen nime all. Võistkonda haldab Sauber Motorsport AG. Mark on kohati osalenud nii konstruktorina kui ka jõuallikatarnijana 1950 ja 1987 hooaegade vahel ning alates 2015. aastast kommertspartnerina. Alfa Romeo esimesed tehasesõitjad tulid kaheks esimeseks maailmameistriks: Nino Farina 1950. aastal ja Juan Manuel Fangio 1951. aastal. Pärast sellist edu otsustas Alfa Romeo Vormel 1-st loobuda.

1960-ndatel polnud ettevõttel olulist kohalolekut sarjas, sellegipoolest mõned eravõistkonnad kasutasid oma autodes Alfa Romeo mootoreid. Järgmisel kümnendi alguses toetas Alfa Romeo nende tehasesõitjat Andrea de Adamichit modifitseeritud 3-liitrise V8-mootoriga Alfa Romeo Tipo 33/3 sportautost Adamichi McLareni (1970) and Marchi (1971) jaoks. Kumbki kombinatsiooni punkte ei toonud.

Kümnendi keskpaigas arendas Alfa Romeo insener Carlo Chiti uue 12-silindrise reasmootori, mis oli 1975. aasta sportautode maailmameistrivõistlustel väga edukas. Brabhami võistkonna omanik Bernie Ecclestone veenis Alfa Romeot neile mootoreid tasuta tarnima 1976. aasta hooajaks. Kuigi Brabham-Alfa Romeo esimene hooaeg oli tagasihoidlik, siis 1977 ja 1978 hooaegadel võtsid nende autod 14 poodiumikohta, nende hulgaks kaks Niki Lauda etapivõitu.

Ettevõtte spordiosakond Autodelta naasis tehasetiimina 1979. aastal. Teine periood konstruktorina oli vähem edukas kui esimene. Tagasitulekust kuni hilisema uuesti lahkumisena 1985. aasta hooaja järel, Alfa Romeo tehasesõitjad ei võitnud ühtegi sõitu ja võistkond ei lõpetanud konstruktorite karikas kunagi kõrgemal, kui kuuendal kohal. Mootoreid tarniti ka Osella võistkonnale aastatel 1983–1987, aga nemad teenisid ainult kaks punkti konstruktorite arvestuses.

Alfa Romeo logo naasis Vormel 1 sarja 2015. aastal Scuderia Ferrari autodel. 2017. aastal teatas Alfa Romeo, et nendest saab järgmisest hooajast Sauberi nimisponsor ja teevad suuremat tehnilist ja kommertskoostööd. Võistkond naasis Vormel 1 sarja 2019. aastal, kui Sauber nimetati ümber Alfa Romeoks.

Alates 2022. aastast on Saksamaa sporditarvete ettevõte Puma Alfa Romeo suursponsor.[5]

Sõjaeelne Euroopa meistrivõistlus ning sõjajärgsed Grand Prix'd[muuda | muuda lähteteksti]

The Alfa Romeo 159 Formula 1 car.

Alfa Corse ja Scuderia Ferrari (1920.–1940. aastatel)[muuda | muuda lähteteksti]

Alfa Romeo oli teise maailmasõja eel Grand Prix'del väga edukas. Mitmed autod, nagu P2 ja P3, võitsid sõite tihti kuni sakslaste Mercedese Auto Unioni tulekuni 1934. aastal; selleks ajaks oli Alfa Romeo ajutiselt taandunud konstruktorina kuid toetas erasõitjad nagu Enzo Ferrari ja tema Scuderia Ferrari. Pärast teist maailmasõda kuni Vormel 1 sarja loomiseni (1946–1949) näitas Alfa Romeo oma võimu, võites kõik Grand Prix peale kolme.

FIA maailmameistrivõistlused[muuda | muuda lähteteksti]

Alfa Romeo S.p.A. (1950–1951)[muuda | muuda lähteteksti]

Nino Farina tuli esimeseks maailmameistriks autol 158, aasta hiljem võitis Juan Manuel Fangio autoga Alfetta 159 (158 edasiarendus kaheastmelise kompressoriga). Alfetta mootorid olid väga võimsad oma väikese suuruse kohta. 159 mootoril oli 310 kW, aga see tuli väga kõrge kütusekulu arvelt (125–175 liitrit 100 km kohta).[6] 1952. aastal, seistes silmitsi suurenenud ohuga Ferrari poolt; otsustas Itaalia riigi omandis olev Alfa Romeo loobuda edasisest võistlemisest pärast seda, kui Itaalia valitsus keeldus toetamast uue auto ehitamist. Kahel eelmisel aastal osales Alfa Romeo sarjas väga väikese eelarvega, kasutades põhiliselt sõjaeelset tehnoloogiat ja materjale.

Autodelta, Marlboro ja Benetton Team Alfa Romeo (1979–1985)[muuda | muuda lähteteksti]

The Alfa Romeo 177, mida kasutati 1979. aasta hooajal.

1977. aastal andis Alfa Romeo Autodeltale loa hakata arendama uut Vormel 1 autot. Valminud auto (Alfa Romeo 177) tegi debüüdi 1979. aasta Belgia Grand Prix'l. Partnerlus Brabhamiga lõpetati enne hooaja lõppu, kui Bernie Ecclestone'i võistkond naasis Ford/Cosworth DFV mootorite juurde. Võistkonna teine tulek 1979. aasta keskpaiga ja 1985. aasta vahel ei toonud loodetud edu. Selle perioodi jooksul saavutati kaks parimat stardikohta, Bruno Giacomelli juhtis suurema osa 1980. aasta USA Grand Prix'st kuni elektrisüsteemi rikke tõttu katkestamiseni, 3 kolmandat kohta, 2 teist kohta ja üks kiireim ring. Treeningu käigus 1980. aasta Saksamaa Grand Prix'ks Hockenheimringil hukkus nende sõitja Patrick Depailler. 1981. aastaks palkas Alfa Romeo endale Mario Andretti, aga tulemusi jätkuvalt ei tulnud auto kehva vastupidavuse tõttu. Peale Autodelta ümber struktureerimist osteti võistkonna juhtimise ja auto arendamise teenust sisse Euroracingult, samas kui mootorit arendas jätkuvalt Autodelta.[7] Võistkonna parim hooaeg oli 1983, kui hakati kasutama turbokompressoriga 890T V8 mootorit ja saavutati konstruktorite arvestuses kuues koht, suuresti tänu Andrea de Cesarise kahele teisele kohale.

Alfa Romeo 179B, mida ksautati 1981. aasta hooajal.

Kuigi 890T turbomootor oli 1983. aasta hooajal konkurentsivõimeline, siis võimsamad ja kütusesäästlikumat mootorid BMWlt, Ferrarilt, Renault', TAG-Porschelt ja Hondalt, lisaks FIA poolt kehtestatud 220 liitrine kütuselimiit ja tankimise keelustamine 1984. aasta hooajal, tähendas Alfa Romeo langust. 890T (ainuke V8 turbomootor sellel ajal) oli väga janune ja kannatas enim kiiretel radadel, eriti Alfa Romeo koduradadel Imolas ja Monzas. Probleemi leevendamiseks pidi võistkond kasutama vähem turbot, et kütust säästa. See omakorda kärpis märkimisväärselt mootori jõudlust, mis omakorda oli kiiretel radadel väga suureks miinuseks. Mootorit küll arendati edasi, aga kütuseprobleemid säilisid. Riccardo Patrese kolmas koht [[1984. aasta Itaalia Grand Prix]|1984. aasta Itaalia Grand Prix'l] jäi võistkonna viimaseks poodiumiks. Läbi kahe viimase hooaja oli Patresel ja Eddie Cheeveril suuri raskuseid sõitude lõpetamisega kütuse otsa saamise tõttu.

Benettoni sponsoreeritud Alfa Romeo 185T 1985. aastal

Võistkonna 1985. aasta auto, Alfa Romeo 185T, oli nii konkurentsivõimetu, et poole hooaja pealt võeti käiku eelmise aasta 184T. Auto kohandati vastavusse 1985. aasta reeglitega ja nimetati ringi 184 TB-ks. Eelmise aasta auto oli märkimisväärselt parem, aga sellegipoolest ei saavutatud häid tulemusi. 2000. aastal antud intervjuus ütles Patrese, et 185T oli kohutavaim auto, millega ta eales sõitnud oli.

Alfa Romeo loobus Vormel 1-s pärast 1985. aasta hooaja viimast sõitu Austraalias.

Sauber (2019 – tänapäev)[muuda | muuda lähteteksti]

Antonio Giovinazzi, Alfa Romeo Racing C38 testimisel Montmelós 2019. aastal

2019. aasta jaanuaris andis Sauber teada, et võistkonna uueks nimeks saab Alfa Romeo Racing. Erinevalt eelnevast nimevahetusest, kui võistkonna nimeks sai BMW Sauber, jäi võistkond kasutama Šveitsi võistluslitsentsi[8] ning juhtkond jäi samaks. Alfa Romeo 2019. aasta auto nimeks sai C38, jätkates Sauberi traditsiooni. C38 aerodünaamika oli võrreldes konkurentidega üsna omapärane, eriti auto esiosa.[9] Sõitjateks palgati 2007. aasta maailmameister Kimi Räikkönen ja endine Sauber reservsõitja Antonio Giovinazzi. Giovinazzi juhtis Singapuri Grand Prix'd neli ringi, olles esimene Alfa Romeo sõitja alates Andrea de Cesarisest 1983. aasta Belgia Grand Prix'l. Võistkonna parim tulemus tuli kaootiliselt Brasiilia Grand Prix'lt, kus Räikkönen ja Giovinazzi lõpetasid vastavalt neljandana ja viiendana. Alfa Romeo lõpetas aasta konstrukotrite arvestuses kaheksandana, kogudes 57 punkti.

Alfa Romeo jätkas 2020. aasta hooajal sama sõitjate koosseisuga. Jaanuaris andis võistkond teada, et nimisponsorina liitub Poola kütusefirma PKN Orlen ja Robert Kubica liitub reservsõitjana.[10]

Räikkönen tõmbas pärast hooaja lõppu oma Vormel 1 karjäärile joone alla[11] ning Giovinazzi lahkus võistkonnast, et osaleda Vormel E sarjas.[12] Uueks hooajaks liitus võistkonnaga endine Mercedese sõitja Valtteri Bottas[13] ja Vormel 2 sõitja Zhou Guanyu.[14]

Mootoritarnija[muuda | muuda lähteteksti]

Alfa Romeo Vormel 1-e jõuallika tarnijana
Vormel 1 maailmameistrivõistluste karjäär
Debüüt 1950. aasta Suurbritannia Grand Prix
Viimane Grand Prix 1987. aasta Austraalia Grand Prix
Osaletud sõidud 226 (215 starti)
Šassii Alfa Romeo, De Tomaso, Cooper, LDS, McLaren, March, Brabham, Osella
Konstruktorite MM-tiitlid 0
Sõitjate MM-tiitlid 2 (1950, 1951)
Võidud 12
Poodiumid 40
Punktid 148
Parimad stardikohad 15

Vabalthingavad jõuallikad (1960.–1970. aastatel)[muuda | muuda lähteteksti]

Peter de Klerki Alfa Special.

1960. aastatel kasutasid mitmed väikesed Vormel 1 võistkonnad, nagu LDS, Cooper ja De Tomaso, Alfa Romeo R4 mootorit.[15]

1962. aastal ehitas Peter de Klerk eritellimusel vormelauto spetsiaalselt Lõuna-Aafrika vormel 1 meistrivõistlusteks. De Klerki auto jõuallikaks oli Alfa Romeo Giulietta 1.5-liitrine R4 mootor, mida kasutas ka LDS. De Klerki auto ristiti Alfa Specialiks. Auto osales kahel Grand Prix'l, katkestades 1963. aasta Lõuna-Aafrika Grand Prix'l ja lõpetades kümnendana 1965. aasta Lõuna-Aafrika Grand Prix'l. See auto osales ka viiel mitte meistrivõistluste arvestusse kuuluval Grand Prix'l, saades 1963. aasta Rand Grand Prix'l kolmanda koha.[16]

1970 McLaren-Alfa Romeo M14D

Kümnendi lõpus arendas Alfa Romeo uue V8 mootori oma autodele, mida katsetas Lucien Bianchi Cooperi autoga.[17] Alfa Romeo naasis ajutisel Vormel 1-te 1970. ja 1971. aasta hooaegadeks oma uue V8-mootoriga. Esimeseks aastaks usaldati uus mootor üikaaegsele Alfa Romeo piloodile Andrea de Adamichile, kes sõitis kolmanda tehasemeeskonna McLareniga. See kombinatsioon oli hädas võistlustele kvalifitseerimisega ja kvalifitseeritud sõitudes poldud väga konkurentsivõimelised. Teisel aastal sõitis de Adamich Marchi autoga, aga see kombinatsioon oli samuti ebaedukas.

Radikaalne 1978. aasta Brabham BT46B, mis oli tuntud ka kui "ventilaatorauto", jõuallikas oli Alfa Romeo oma.

1976. aastal leppis Bernie Ecclestone Alfa Romeoga kokku, et Brabhami Vormel 1 võistkond hakkab kasutama nende uut Carlo Chiti disainitud 12-silindrist lamamootorit. Jõuallikad olid vabalthingavad ja tootsid 380 kW Cosqorth DFV 347 kW vastu; kuigi Alfa Romeo 12-silindriline jõuallikas oli raske ning kasutas rohkem õli ja vett, kui 8-silindriline Cosworthi jõuallikas. Alfa Romeo jõuallika mahutamine oli väga keeruline ja seetõttu pidi näiteks süüteküünalde vahetamiseks terve mootori autost välja tõstma. Väga kõrge kütusekulu tõttu pidi autos olema vähemalt neli kütusepaaki, et mahutada vähemalt 214 liitrit kütust.[18] Gordon Murray järjest ebaharilikumad disainid, nagu BT46, msi võitis kaks sõitu 1978. aasta hooajal, olid tingitud vajadusest luua kerge ja aerodünaamiline šassii suure ja raske jõuallika ümber.[19] Kui maaefekt muutus 1978. aasta hooajast oluliseks, sai selgeks, et madalad ja laiad jõuallikad hakkavad segama Venturi tunnelite tööd auto põhja all. Murray nõudmisel arendas Alfa Romeo kolme kuuga välja uue kitsama V12 mootori, aga seegi oli kütusekulukas ja mitte väga töökindel.[20]

Turbomootorid (1980. aastatel)[muuda | muuda lähteteksti]

1987. aasta hooajast hakkas Alfa Romeo tegema koostööd Ligier'ga. Gianni Tonti disainitud kahe turboga 1500 cm3 R4 mootorit, nimega Alfa Romeo 415T, testiti Ligier JS29 peal René Arnoux poolt.[21] Kui Fiat (sama ettevõte, kes omas ka Ferrarit) võttis Alfa Romeo üle kontrolli, jäeti tehing katki (ostensibly due to negative remarks by Arnoux about the engine, comparing it to used food) ning Ligier oli sunnitud kasutama Megatroni (endiseid BMW) jõuallikaid terve 1987. aasta hooaja jooksul.[22]

1984 Osella FA1F viis edasi Alfa Romeo turboga jõuallikas.

Alfa Romeo tarnis jõuallikaid ka väikesele ja edutule Itaalia Osella võistkonnale 1983 ja 1988 aastate vahel. Koostöö alguses pakkus Alfa Romeo võistkonnale tehnilist tuge; 1984. aasta Osella (mudel FA 1/F) baseerus aasta vanemal tehase Alfa Romeo 183T-l.[23] Kõik järgnevad Osella mudelid, kuni FA1L-ni 1988. aastal, baseerusid sellel Alfa Romeo mudelil.

1988. aastaks sai Alfa Romeol kõrini Enzo Osella autode tekitatud negatiivsest valguses ja neil keelati kasutada Alfa Romeo nime. Sellest hooajast oli Osella jõuallika nimeks "Osella V8". Peale seda hooaega lõppes kahe Itaalia ettevõtte vahel koostöö ja Alfa Romeo lahkus Vormel 1-st.

Vabalthingav V10 (1985)[muuda | muuda lähteteksti]

1985. aastal hakkas Alfa Romeo arendama V10 jõuallikat uute Vormel 1 reeglite tarvis, mis keelustasid turbo kasutamise. Jõuallikat plaaniti kasutada Ligier masinatel. Sellest sai esimene moderne Vormel 1-e V10 jõuallikas, varsti järgnesid ka Honda ja Renault jõuallikad. Alfa Romeo V1035 jõuallika disainis Pino D'Agostino 1986. aasta hooaja ajal.[24] Esimeses faasis tootis 3.5 liitrine jõuallikas 435 kW ja viimases staadiumis juba 460 kW 13300 pöörde peal. Pärast Ligier'ga koostöö katkestamist, anti jõuallikas kasutamiseks 164 Pro Car projektis.[25]

1988. aastal ostis Alfa Romeo Brabhamile kuuluva Motor Racing Developments Ltd., et ehitada šassii uue ProCar võistlussarja tarvis.[26] Hakati arendama V10 mootoriga Alfa Romeo 164 ProCar'i (Brabham BT57[27]), mis pidi osalema FIA ProCar võistlussarjas.

Partnerlus võistkondadega[muuda | muuda lähteteksti]

Scuderia Ferrari (2015–2018)[muuda | muuda lähteteksti]

Alfa Romeo kaubamärk oli Scuderia Ferrari vormelitel alates 2015. aastast kuni 2018. aasta hooaja lõpuni.[28]

Sauber F1 Team (2018)[muuda | muuda lähteteksti]

Charles Leclerc Alfa Romeo Sauberi võistkonna Sauber C37 roolis during the 2018. aasta Austria Grand Prix'l.

29. novembril 2017. aastal andis Alfa Romeo teada, et nendest saab Sauberi Vormel 1 võistkonna nimisponsor alates 2018. aastast.[29] 2. detsembril 2017. aastal peeti pressikonverents Alfa Romeo muuseumis Areses, tutvustamaks uut lepingut kahe ettevõtte vahel. Pärast seda toimus uue auto värvilahenduse esitlus ja tutvustati uue hooaja sõitjaid Charles Leclerci ja Marcus Ericssoni.[30] 2018. aasta jaanuaris avalikustas Frederic Vasseur, et Alfa Romeol on plaan Sauberi võistkond üle võtta[31] ja aasta hiljem kuulutati, et võistkond võistleb 2019. aasta hooajast Alfa Romeo Racing nime all, kuid omanikud ja muu struktuur jääb samaks.[32]

Vormel 1 tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Alfa Romeo Grand Prix tulemused

(Paks kiri näitab võidetud meistritiitlit)

Aasta Nimi Auto Jõuallikas Rehvid Nr. Sõitja Punktid Koht
1950 Itaalia Alfa Romeo S.p.A. 158 158 1.5 L8 s P — Argentina Juan Manuel Fangio
Itaalia Giuseppe Farina
Itaalia Luigi Fagioli
Suurbritannia Reg Parnell
Itaalia Piero Taruffi
Itaalia Consalvo Sanesi 		—
1951 Itaalia Alfa Romeo S.p.A. 159 158 1.5 L8 s P — Argentina Juan Manuel Fangio
Itaalia Giuseppe Farina
Itaalia Luigi Fagioli
Itaalia Felice Bonetto
Šveits Toulo de Graffenried
Itaalia Consalvo Sanesi
Saksamaa Paul Pietsch 		—
1952–1978: Alfa Romeo ei osalenud konstruktorina
1979 Itaalia Autodelta 177
179 		115-12 3.0 F12
1260 3.0 V12 		G 35.
36. 		Itaalia Bruno Giacomelli
Itaalia Vittorio Brambilla 		0 NC
1980 Itaalia Marlboro Team Alfa Romeo 179 1260 3.0 V12 G 22.
22.
22.
23. 		Prantsusmaa Patrick Depailler
Itaalia Vittorio Brambilla
Itaalia Andrea de Cesaris
Itaalia Bruno Giacomelli 		4 11.
1981 Itaalia Marlboro Team Alfa Romeo 179B
179C
179D 		1260 3.0 V12 M 22.
23. 		Ameerika Ühendriigid Mario Andretti
Itaalia Bruno Giacomelli 		10 9.
1982 Itaalia Marlboro Team Alfa Romeo 179D
182 		1260 3.0 V12 M 22.
23. 		Itaalia Andrea de Cesaris
Itaalia Bruno Giacomelli 		7 10.
1983 Itaalia Marlboro Team Alfa Romeo 183T 890T 1.5 V8 t M 22.
23. 		Itaalia Andrea de Cesaris
Itaalia Mauro Baldi 		18 6.
1984 Itaalia Benetton Team Alfa Romeo 184T 890T 1.5 V8 t G 22.
23. 		Itaalia Riccardo Patrese
Ameerika Ühendriigid Eddie Cheever 		11 8.
1985 Itaalia Benetton Team Alfa Romeo 185T
184TB 		890T 1.5 V8 t G 22.
23. 		Itaalia Riccardo Patrese
Ameerika Ühendriigid Eddie Cheever 		0 NC
1986–2018: Alfa Romeo ei osalenud konstruktorina
2019 Šveits Alfa Romeo Racing C38 Ferrari 064 1.6 V6 t P 7.
99. 		Soome Kimi Räikkönen
Itaalia Antonio Giovinazzi 		57 8.
2020 Šveits Alfa Romeo Racing Orlen C39 Ferrari 065 1.6 V6 t P 7.
99. 		Soome Kimi Räikkönen
Itaalia Antonio Giovinazzi 		8 8.
2021 Šveits Alfa Romeo Racing Orlen C41 Ferrari 065/6 1.6 V6 t P 7.
88.
99. 		Soome Kimi Räikkönen
Poola Robert Kubica
Itaalia Antonio Giovinazzi 		13 9.
2022 Šveits Alfa Romeo F1 Team Orlen C42 Ferrari 066/7 1.6 V6 t P 24.
77. 		Hiina Zhou Guanyu
Soome Valtteri Bottas 		55* 6.*
Allikas:[33]

* – käimasolev hooaeg

Sõitjatest maailmameistrid[muuda | muuda lähteteksti]

Vormel 1 klientide jõuallikate tulemused[muuda | muuda lähteteksti]

Konstruktor Hooajad Võidud Esimene võit Viimane võit
Itaalia De Tomaso 1961 0 – –
Lõuna-Aafrika Vabariik LDS 1962–1963, 1965 0 – –
Lõuna-Aafrika Vabariik Alfa Special 1963, 1965 0 – –
Suurbritannia Cooper 1962 0 – –
Suurbritannia McLaren 1970 0 – –
Suurbritannia March 1971 0 – –
Suurbritannia Brabham 1976–1979 2 1978. aasta Rootsi Grand Prix 1978. aasta Itaalia Grand Prix
Itaalia Osella 1983–1987 0 – –
Kokku 1961–1987 2 1978. aasta Rootsi Grand Prix 1978. aasta Itaalia Grand Prix
  • Välja arvatud tehasevõistkond

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 "2022 FIA Formula One World Championship – Entry List". Fédération Internationale de l'Automobile. 9. veebruar 2022. Vaadatud 9. veebruaril 2022.
  2. ↑ "Kubica stays as Alfa Romeo reserve driver in 2022". Reuters. 24. november 2021. Vaadatud 10. jaanuaril 2021.
  3. ↑ "Schumacher to share Ferrari F1 reserve role with Giovinazzi in 2022". Autosport. 22. detsember 2021. Vaadatud 22. detsembril 2021.
  4. ↑ Cooper, Adam (5. mai 2022). "Ilott called back for Alfa Romeo F1 reserve duty in Miami". Motorsport.com. Vaadatud 6. mail 2022.
  5. ↑ "Alfa Romeo agree Puma racing kit deal". .sportspromedia.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 28. märts 2022. Vaadatud 19. märtsil 2022.
  6. ↑ "Grand Prix Cars – Alfa Romeo 158". ddavid.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 7. aprill 2007. Vaadatud 26. aprillil 2007.
  7. ↑ Lini, Franco (jaanuar 1985). "La settima volta dell'Alfa" [Alfa's seventh lap]. Quattroruote (itaalia). Milan, Italy: Editoriale Domus. 30 (351): 186.
  8. ↑ Nimmervoll, Christian (16. märts 2019). ""Mogelpackung" Alfa Romeo: Es bleibt ein Schweizer Team!". motorsport-total.com. Vaadatud 25. veebruaril 2022.
  9. ↑ "Alfa Romeo C38: Technical analysis". racefans.net. 26. veebruar 2019. Vaadatud 4. jaanuaril 2020.
  10. ↑ Khorounzhiy, Valentin (1. jaanuar 2020). "Alfa Romeo F1 team rebranded as Kubica joins in reserve role". motorsport.com. Vaadatud 1. jaanuaril 2020.
  11. ↑ "'My wife will be more emotional than me' says Raikkonen ahead of his final F1 appearance | Formula 1". www.formula1.com (inglise). Formula 1.
  12. ↑ "'I don't think this will be my last F1 race' vows Giovinazzi ahead of final weekend with Alfa Romeo | Formula 1®". www.formula1.com (inglise). Formula 1.
  13. ↑ "Alfa Romeo announce Valtteri Bottas to join the team in 2022 on multi-year deal | Formula 1®". www.formula1.com (inglise). Formula 1.
  14. ↑ "Alfa Romeo announce Guanyu Zhou as Valtteri Bottas's team mate for 2022 | Formula 1®". www.formula1.com (inglise). Formula 1.
  15. ↑ "Alfa Romeo 1.5 L4". f1db.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. juuli 2011. Vaadatud 26. aprillil 2007.
  16. ↑ "8W - When? - South African Drivers Championship". 8W Forix. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. mai 2019. Vaadatud 8. märtsil 2019.
  17. ↑ "Cooper T86C Alfa Romeo". ultimatecarpage.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 6. oktoober 2013. Vaadatud 12. juunil 2011.
  18. ↑ Henry (1985) pp.159-160
  19. ↑ Henry (1985) p.171
  20. ↑ Henry (1985) p.190
  21. ↑ "Ligier JS29". statsf1.com. Vaadatud 21. novembril 2009.
  22. ↑ "Grand Prix cars that never raced". forix.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2007. Vaadatud 26. aprillil 2007.
  23. ↑ Nye (1985) p. 227
  24. ↑ YouTube: Alfa Romeo V1035 F1 Sound. Test Balocco 1986 - YouTube, accessdate: 13. September 2018
  25. ↑ "Alfa V10 164 Pro Car". velocetoday.com. Vaadatud 25. oktoobril 2007.
  26. ↑ "Brabham". mcz.com/f1. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. august 2007. Vaadatud 23. augustil 2007.
  27. ↑ "Brabham". oldracingcars.com. Vaadatud 3. oktoobril 2008.
  28. ↑ "Alfa Romeo – Scuderia Ferrari Sponsor". Scuderia Ferrari S.p.A (inglise). Vaadatud 29. märtsil 2018.
  29. ↑ "The Sauber F1 Team enters a multi-year partnership agreement with Alfa Romeo". Sauber F1 Team. Originaali arhiivikoopia seisuga 1. jaanuar 2018. Vaadatud 29. novembril 2017.
  30. ↑ "Sauber confirm Leclerc & Ericsson, as Alfa Romeo livery revealed". Formula1.com (inglise). Vaadatud 2. detsembril 2017.
  31. ↑ Ryan Wood (15. jaanuar 2018). "Fred Vasseur wants Alfa Romeo works team future for Sauber". Motorsport Week. Motorsport Media Services Ltd. Originaali arhiivikoopia seisuga 2. august 2019. Vaadatud 2. augustil 2019. At this moment in time we are using Ferrari engines, but our goal is not to be a subsidiary of, but the main Alfa Romeo team.
  32. ↑ "Formula 1: Sauber renamed Alfa Romeo Racing from start of 2019 season". bbc.co.uk. BBC Sport. BBC News. 1. veebruar 2019. Vaadatud 2. veebruaril 2019.
  33. ↑ "Alfa Romeo – Seasons". StatsF1. Vaadatud 15. märtsil 2019.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Henry, Alan (1985), Brabham, the Grand Prix Cars, Osprey, ISBN 0-905138-36-8.
  • Nye, Doug (1986), Autocourse history of the Grand Prix car 1966–85, Hazleton publishing, ISBN 0-905138-37-6.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Alfa_Romeo_Vormel_1-s&oldid=6317591"