Alessandro Grandi

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Alessandro de Grandi

Alessandro Grandi (15861630. aasta teine pool) oli Põhja-Itaaliast pärit varase barokiajastu helilooja, kes kirjutas uues concertato stiilis. Ta oli üks oma aja kõige leidlikumaid, mõjukamaid ja populaarsemaid heliloojaid, jäädes selle poolest Põhja-Itaalias ilmselt alla vaid Claudio Monteverdile.

Elu[muuda | muuda lähteteksti]

Tõenäoliselt sündis Grandi Ferraras ning veetis elu esimese osa seal, õppides tõenäoliselt lähedalasuvas Veneetsias koos Giovanni Gabrieliga. Ta töötas mitmes Ferrara katedraalis ja akadeemias kapellmeistrina (maestro di cappella).

Aastal 1617 sai ta koha Veneetsia San Marco basiilikas; sel ajal oli sealseks koormeistriks just Monteverdi. Viimaks sai Grandist Monteverdi assistent ning näib, et just siis valis ta tööde kirjutamise mõnedes väiksemates vormides, mida Monteveredi eiras.

Aastal 1627 läks ta Bergamosse ning seda tõenäoliselt seetõttu, et tal oli võimalus olla kapellmeister kohas, kus ta võib muusikalise programmi ise otsast pihta üles ehitada. Tõenäoliselt kohtus ta ka helilooja Heinrich Schütziga viimase teisel Itaalia-reisil. Paraku suri Grandi aastal 1630 linna haaranud muhkkatkupuhangu ajal, olles Bergamos töötanud vaid kolm aastat.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Suurema osa tema töödest moodustavad muusikalise saatega vokaalpalad. Stiililiselt on tema varasem looming sarnane Giovanni Gabrieli omale: muusikas vahelduvad lühikesed väga kontrastsed rütmi ja struktuuri käigud; ent reeglina kirjutas ta väiksematele kollektiividele. Suurem osa tema varasematest helitöödest on concertato-stiilis motetid: mõned neist on duetid ja triod, mis oli motettide kirjutamisel uuenduslik, kuna tavaliselt esitasid neid suuremad grupid.

Grandi oli üks väheseid heliloojaid, kes jätkas kohe pärast selle meetodi kasutuselevõttu keeruka vokaalse polüfoonia kirjutamist üle basso continuo (akorditähistuse, kus bassinoodi alla märgitakse numbritega akordi teised astmed, mitte ei kirjutata tervet akordi välja); enamik teisi heliloojaid, kes 17. sajandi esimestel kümnenditel continuo't kasutasid, kirjutasid kas monoodiaid või eelistasid rohkem homofoonilisemaid ülesehitusi.

Mõnedes oma teoses eksperimenteeris Grandi äärmise emotsionaalsusega, kasutades kromatismi, eellööke ja afektatsioone. Kuigi harmooniate kasutamisel ei olnud ta nii julge kui Carlo Gesualdo, oli ta osa üldisemast traditsioonist ja seega olid tema tööd peaaegu sama mõjukad kui Monteverdi omad. Grandi uuendas lakkamatult, kirjutades monoodiaid viiulitele ning koostades ka osadest koosnevaid korduvaid partiisid muusikalistele instrumentidele: idee, mis arenes välja barokkmuusikas kasutatavaks ritornello vormiks. Grandi muusikas on näha ühenduskohta barokkmuusikaga alanud concertato stiili ja Johann Sebastian Bachi töödes kulmineerunud kantaatide vormi vahel.

Grandi oli üks oma aja populaarsemaid heliloojaid. Tema töid avaldati üle kogu Itaalia, Saksamaal ja Madalmaades ning see jätkus ka pikka aega pärast tema surma. Ta kirjutas motette, kirikulaulude seadeid, madrigale ning ka ühtesid varasemaid helitöid, mida võib kantaatideks kutsuda.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  • Manfred Bukofzer. "Music in the Baroque Era". New York, W.W. Norton & Co., 1947. ISBN 0-393-09745-5.
  • Artiklid "Alessandro Grandi" ja "Monody" väljaandes "The New Grove Dictionary of Music and Musicians", toim. Stanley Sadie. 20 vol. London, Macmillan Publishers Ltd., 1980. ISBN 1-56159-174-2.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]