Aleksei Trifonov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Aleksei Trifonov (vene keeles Алексей Иванович Трифонов; 20. jaanuar 1928 Moskva oblast1. detsember 2013 Tallinn) oli Nõukogude Liidu mereväeohvitser (1. järgu kapten), kes oli pikemat aega teenistuses Tallinna mereväebaasis paiknenud miinitraalerite brigaadis, sealhulgas brigaadiülemana ja hiljem tegevuses veteranide organisatsioonis.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aleksei Trifonov sündis Moskva oblastis Puškino linnas 20. jaanuaril 1928. Tema vanem vend Vladimir Trifonov teenis 2. maailmasõja ajal mereväelasena jäämurdjal Suur Tõll[1]. 1944-1946 aastal õppis Aleksei Leningradis ettevalmistavas sõjamerekoolis ja seejärel pärast kõrgema sõjamerekooli lõpetamist teenis Nõukogude Liidu mereväes Balti- ja Põhjalaevastikes kuni 1975. aastani ja 1. järgu kapteni auastmeni. Oli okupatsiooniperioodil Tallinnas paiknenud suurima nõukogude sõjalaevakoondise, miinitraalerite brigaadi, tuntuim ülem. Autasustatud Punatähe ordeniga.

Teenistuskäik mereväes[2][muuda | muuda lähteteksti]

  • 1946 – M. V. Frunze nimeline kõrgem mere-sõjakool Leningradis, vahiohvitseri eriala kursant
  • 1950 – Balti laevastikus Porkkala mereväebaasis madalamatel ametikohtadel
  • 1955 – Tallinnas 94. miinitraalerite brigaadis madalamatest ametikohtadest kuni 152. reiditraalerite divisjoni- ja 55. baasitraalerite divisjoni ülemani, osaledes ühtlasi merealade sõjajärgsel "lahingtraalimisel" 1957. aastani
  • 1963 – Põhjalaevastikus 55. meretraalerite divisjoni ülem
  • 1968 – ohvitserikoosseisu Mereväe Kõrgemate Eriklasside kuulaja
  • 1969 – 94. miinitraalerite brigaadi staabiülem
  • 1972 – 94. miinitraalerite brigaadi ülem
  • 1975 – vabastati teenistusest tervislikel põhjustel ja määrati reservi

Pärast reservi arvamist töötas 1975.–1991. aastani õppejõuna Tallinna Polütehnilises Instituudis.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal jäi kohapeale elama ja hakkas aktiivselt organiseerima veteranide tegevust. Oli vene Laevastiku Veteranide Klubi üks asutajaid ja alates 1994. aastast klubi juhatuse esimehe asetäitja. Kui selgus vene okupatsioonivägede lahkumine Eestist, korraldas enne Miinisadama Eesti mereväele üleandmist sadamas asunud 1941–1945 langenud punalaevastiklaste mälestusmärgilt tahvlite ümberpaigutamise Aleksander Nevski katedraali, tagamaks nende säilimist. Antud mälestusmärk, kui eestlastele võõra okupatsioonivõimu sümbol, hiljem tegelikult lammutatigi ala korrastamise käigus.

Aleksei Trifonov suri 1. detsembril 2013[3] Tallinnas ja maeti 4. detsembril Metsakalmistule. Peielaud toimus Puškini kohvikus Narva maantee 36 (endine Balti Laevastiku muuseumi hoone).

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Abikaasa Zinaida Petrovna, 2 poega.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]