Mine sisu juurde

Aleksei Krõlov

Allikas: Vikipeedia
Aleksei Krõlov (1910. aastatel)
Aleksei Krõlov (1930. aastatel)

Aleksei Nikolajevitš Krõlov (vene keeles Алексей Николаевич Крылов; 15. august (vkj 3. august) 1863 Visjaga, Simbirski kubermang26. oktoober 1945 Leningrad)[1] oli vene rakendusmatemaatik, mehaanikateadlane ja laevaehitusinsener.

Ta lõpetas Peterburis 1884. aastal Merekooli[1] ja 1890. aastal Nikolai Mereväeakadeemia laevaehituse osakonna.[2]

Krõlov oli aastatel 1908–1910 laevaehituse peainspektor (kindralmajori auastmes), seejärel Nikolai Mereväeakadeemia korraline professor (alates 1910) ja Peterburi teedeinseneride instituudi erakorraline professor (1911–1913).[1] Aastatel 1916–1917 oli Geofüüsika Peaobservatooriumi direktor.[3]

Ta osales esimeste Vene lahingulaevade Sevastopoli klassi drednootide projekteerimisel ja ehitamisel.[1]

Aastatel 1919–1920 oli ta Mereväeakadeemia ülem ja 1928–1931 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Füüsika ja Matemaatika Instituudi direktor.[1]

Teadustöö

[muuda | muuda lähteteksti]

Krõlovil oli uurimusi laevade õõtsumise teooria, laevaehitusmehaanika, laevade vibratsiooni ja nende uppumatuse, güroskoopide teooria, välisballistika, matemaatilise analüüsi ja hüdrodünaamika (sealhulgas laeva liikumise teooria madalas vees) alal.

1890. aastatel ilmus Krõlovil uurimus laeva õõtsumise teooria kohta, mis laiendas oluliselt William Froude'i teooriat ja sai rahvusvaheliselt tuntuks. See oli esimene põhjalik teoreetiline uuring selles valdkonnas. 1898. aastal pälvis ta esimese välismaalasena Royal Institution of Naval Architectsi kuldmedali.

Sõjaväelised auastmed

[muuda | muuda lähteteksti]

1916. aastal ülendati ta laevastikukindraliks (генерал по флоту).[3]

Krõlovi pojad Nikolai ja Aleksei hukkusid Vene kodusõjas (sõdisid Denikini armees). Tütar Anna abiellus Pjotr Kapitsaga.

1915. aastal tõlkis Krõlov Isaac Newtoni "Philosophiæ Naturalis Principia Mathematica" ladina keelest vene keelde.

Publikatsioone

[muuda | muuda lähteteksti]
  • Nouvelle méthode de calcul des éléments d’une carène // Bull. de l’Association Technique Maritime. – 1894, № 4. – session de 1893. – C. 97–137.
  • A new theory of the pitching motion of ships on waves and of the stresses produced by this motion // Trans. of the Inst. of Naval Architects. – 1896, т. 37. – C. 326–359.
  • A general theory of the oscillations of a ship on waves // Trans. of the Inst. of Naval Architects. – 1898, т. 40. – C. 135–190.
  • Sur un intégrateur des équations différentielles ordinaires // Известия АН. – 1904. – Cерия 5, т. 20, № 1. – С. 17–37.
  • О расчете балок, лежащих на упругом основании. – Л.: Изд-во АН СССР, 1930. – 127 с.
  • Ньютонова теория астрономической рефракции. – М.; Л.: Изд-во АН СССР, 1935. – 69 с.
  • Вибрация судов. – Л.; М.: ОНТИ, Гл. ред. судостроит. лит., 1936. – 442 с.
  • Возмущения показаний компаса, происходящие от качки корабля на волнении // Известия АН СССР, Отдел. мат. и естеств. наук, серия геогр. и геофиз. – 1938, № 5–6. – С. 439–476.
  • Основания теории девиации компаса. – М.; Л.: Изд-во АН СССР, 1940. – 71 с.
  • О теории гирокомпаса Аншютца, изложенной профессором Геккелером // Известия АН СССР, серия геогр. и геофиз. – 1940. – №. – С. 429–474.