Aleksei Bjalõnitski-Birulja
| Aleksei Bjalõnitski-Birulja | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg | 24. oktoober 1864 |
| Surmaaeg | 18. juuni 1937 (72-aastaselt) |
| Alma mater | |
| Amet | arahnoloog |
| Töökoht |
|
Aleksei Bjalõnitski-Birulja (vene Алексей Андреевич Бялыницкий-Бируля) (24. oktoober Mogiljovi kubermang 1864 – umbes 18. juuni 1937 Leningrad) oli vene zooloog, zoogeograaf ja polaaruurija.
Kõrghariduse omandas ta Peterburi Ülikoolis, hiljem töötas korduvalt bioloogiajaamas Solovetsi saartel.
Ta oli Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemia zooloogiamuuseumi zooloog. 1899 osales ta ekspeditsioonil Teravmägedele. 1900–1903 osales ta Eduard von Tolli polaarekspeditsioonis zooloogina.
Bjalõnitski-Birulja tegeles selgrootute, eriti ämblikulaadsete süstemaatika, morfoloogia ja zoogeograafiaga. Viimastel eluaastatel uuris ta ka imetajaid.[1]
Alates 1923. aastast oli ta NSV Liidu Teaduste Akadeemia korrespondentliige, Leningradi Riikliku Ülikooli professor. 1929. aastast zooloogiamuuseumi direktor ning 23. novembrist 1929 kuni arreteerimiseni zooloogiamuuseumi vanemzooloog. Ta arreteeriti 16. novembril 1930 ning mõisteti 10. veebruaril 1931 kolmeks aastaks vangilaagrisse, karistust kandis Belballagis Segežas.[2]
Tema järgi said nimi Anemesia birulai (Spassky, 1937) ja Calchas birulai (Fet, Soleglad & Kovařík, 2009).
Teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- Miscellanea scorpiologica, I - IX. "Ежегодник Зоологического Музея", 1896 - 1911;
- Материалы по биологии и зоогеографии преимущественно русских морей, I - VII. "Ежегодник Зоологического Музея", 1896 - 1909;
- Очерки из жизни птиц полярного побережья Сибири, "Зап. АН по физико-математическому отделению", 1907, т. 18, № 2;
- Биологические наблюдения над птицами Шпицбергена. "Ежегодник Зоологического Музея", 1910;
- Материалы по систематике и географии распространения млекопитающих, I - IV. "Ежегодник Зоологического Музея", 1910 - 12.
- Фаланги, в кн.: Фауна СССР. Паукообразные, т. 1, в. 3, М. – Л., 1938.