Aleksei Lopuhhin

Aleksei Lopuhhin

Aleksei Lopuhhin (vene keeles Алексей Александрович Лопухин; 1864 – 1. märts 1928 Pariis) oli Venemaa Keisririigi poliitik (liberaal), Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu direktor ja Eestimaa kubermangu kuberner 1905. aastal.

Kuulus vanasse vene aadlisuguvõsasse, kelle seast oli pärit ka Peeter I esimene naine Jevdokija Lopuhhina. Tema isa Aleksandr Lopuhhin oli prokurör (riiklik süüdistaja) narodnikute liikumisest osavõtja ning 1878. aastal Peterburi linnapea Fjodor Trepovi suhtes terroriakti (tapmiskatse) toime pannud Veera Zassulitši kohtuprotsessil, kuid halva ettevalmistuse tõttu, mille tagajärjel Zassulitš õigeks mõisteti, saadeti Aleksandr Lopuhhin Peterburist Varssavi kohtupalati eesistujaks.

Aleksei Lopuhhin õppis Orjoli linnas gümnaasiumis ja aastail 1881–1886 Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas õigusteaduste kandidaadina. Töötas kuni 1902. aastani kohtusüsteemis, sealhulgas Harkovi kohtupalati prokurörina, kui siseminister Vjatšeslav von Plehwe tegi talle ettepaneku asuda tööle Politseidepartemangu direktorina. Juba 1900. aastal oli siseminister Dmitri Sipjagin talle pakkunud Politseidepartemangu direktori asetäitja kohta, millest ta oli keeldunud.

1902. aastal teenis Lopuhhin Harkovi kohtupalati prokurörina, lahendades sel ajal Harkovi ja Poltaava piirkonnas 1901. aasta näljahädast tingitud talurahvarahutusi ja mässujuhtide karistamist. Rahutused oli haaranud sellised mõõtmed, et nõudsid uue siseministri (eelmine minister Sipjagin tapeti SR Võitlusorganisatsiooni poolt) Plehwe kohalolekut. Pärast seda kui Plehwe oli ära kuulanud Lopuhhini seletused toimunu sotsiaalsete ning poliitiliste põhjuste kohta ning olukord oli rahunenud, tegi Plehwe Lopuhhinile ettepaneku alustada teenistust Politseidepartemangu direktorina, koos nõusolekuga osutada toetust läbiviidavatele muudatustele Venemaa Keisririigi politseisüsteemis.

Lopuhhin Politseidepartemangu direktorina

1902. aasta maikuus määrati Lopuhhin Plehwe ettepanekul Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu direktoriks, kus ta teenis kuni 1905. aastani. Oma tegevuses püüdis ta läbi viia muudatusi politseidepartemangu poolt kasutatavais revolutsioonilise liikumise kontrollimeetodeis, milles teda toetas ka siseminister Plehwe, kes tapeti aga SR Võitlusorganisatsiooni poolt. Revolutsiooniliikumise kontrollis ei eitanud ta salaagentuuri kasutamist, vaid oli vastu nn. provokatsioonidele, s.t ise revolutsioonilises ja terroritegevuses osalevate isikute poolt aktiivsele osalemisele (organiseerimisele ja agiteerimisele) riigivastases tegevuses.

Olles liberaalse suuna esindaja, mõistis Lopuhhin, et ühiskondlikke muutusi ja revolutsioonilist liikumist ei ole võimalik likvideerida ainult politseiliste meetmetega, vaid on vajalikud ka poliitilised muutused.

Oma ametikohal Peterburis tegi Lopuhhin tihedat koostööd juba eelnevast ühisest tööst tuttava Moskva kaitsejaoskonna juhiga Sergei Zubatoviga, kes 1902. aastal edutati pealinnas Peterburis asuva Politseidepartemangu Eriosakonna ülemaks. Ka Zubatov lähtus oma võitluses riigivastase poliitilise tegevusega nn politseisotsialismi põhimõtetest.

1904. aastal töötati Lopuhhini juhtimisel välja uus "Kaitsejaoskondade ajutine põhimäärus" (Временное положение об охранных отделениях), mille kohaselt tuli endiselt:

„peamine tähelepanu jaoskondade ülematel pöörata, et oma ametialase informeerituse parimaks kindlustamiseks on vajalik salajaste agentide omandamine ja nende juhendamine, kuid seejuures tuleb erilist tähelepanu pöörata sellele, et nad mitte mingil juhul ei sooritaks ise riiklikke kuritegusid"

(Главнейшей обязанностью начальников отделений, в целях наилучшего обеспечения их служебной осведомленности, является приобретение секретных агентов и руководство таковыми, причем особое внимание должно быть обращено на то, чтобы они ни в коем случае не устраивали сами государственных преступлений“

Ta koostas keiser Nikolai II märgukirjad, milles viitas riikliku karistuspoliitika ning poliitiliste kurjategijate suhtes kasutatavate sunnivahendite (hukkamised ja administratiivasumisele saatmine) tagajärjel lõppematu kättemaksuaktsioonide jätkumisele ja revolutsiooniideede levikule keisririigi ääremaile, sinna asumisele saadetud riigivastastes kuritegudes kahtlustatud isikute poolt. Kuid märgukirjad jäid tagajärjetuks ning Lopuhhin teenis vaid revolutsionääri kuulsust keisri õukonnas.

Pärast 9. jaanuaril 1905 Peterburis toimunud rahutusi ja Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsiooni poolt 4. veebruaril 1906. aastal Moskva sõjaväeringkonna ülema suurvürst Sergei Aleksandrovitši tapmist sunniti siseminister Pjotr Svjatopolk-Mirski ja Aleksei Lopuhhin ametikohtadelt lahkuma.

Kuigi Moskva kaitsejaoskonda oli laekunud informatsiooni kavandatavast atentaadist suurvürstile, oli Politseidepartemangu direktor Lopuhhin keeldunud eraldamast täiendavad 30 000 rubla lisaturvameetmete kasutuselevõtuks, vaatamata suurvürsti sõbra Dmitri Trepovi nõudmistele. Kui jaanuaris 1905 Trepovist sai siseministri asetäitja, kes kureeris Politseidepartemangu tööd, siis Lopuhhin suunati 4. märtsil 1905 Eestimaa kuberneriks.

Lopuhhin Eestimaa kubernerina

Lopuhhin oli Eestimaa kuberner ainult pool aastat, kuid need langesid tormilisele ajajärgule 1905. aasta revolutsiooni ajal.

Lähtudes oma maailmavaatest, ei keelanud Lopuhhin Tallinnas toimunud meeleavaldusi ning toimunud rahutuste ajal ei toetunud mitte ainult politseisüsteemile, vaid organiseeris ka Tallinna Linnavolikogu abil avaliku korra kaitseks töölismiilitsa salgad. Tööliste esindajate poolt seati tingimuseks, et Lopuhhin vabastaks 1905. aasta rahutuste ajal töölissalku organiseerinud isikud, kes olid 1917. aastani ilma süüdimõistva kohtuotsuseta kinni peetud. Kuberneriõigustega Lopuhhin täitis nõuded, vaatamata teiste riigiasutuste esindajate vastuseisule.

Oma algatusel andis ta ka korralduse Tallinnas paikneva 23. jalaväediviis ja Tallinna sõjakubernerile Pavel Voronovile välja anda töölissalkadele 500 vintpüssi ning laskemoona selle juurde, kuid Voronov teavitades sellest initsiatiivist otse Peterburi sõjaväeringkonna ülemjuhataja suurvürst Nikolai Nikolajevitšile ning, saades sealt vastupidise käsu, keeldus Lopuhhini käsu täitmisest. Oma tegevusega teenis Lopuhhin ära politsei ja parempoolsete rahulolu, samuti pärast oma lubaduste täitmist kodanikualgatuse korras algatatud korrakaitsesalkade mitterelvastamise tõttu kaotas ta elanikkonna usalduse. Peärast 17. oktoobri manifesti avaldamist andis ta käsu, et politsei ei pea mitte ainult kontrollima elanikkonda, vaid ka kaitsema nende õigusi ning vara.

23. oktoobril 1905 ametisse määratud siseminister Pjotr Durnovo vabastas Lopuhhini novembris 1905 ametikohalt "süüdistatuna revolutsiooniliikumise soosimise eest" (обвиненный в попустительстве революционному движению).

Jevno Azefi juhtum

Sotsialistide-Revolutsionääride Partei algatatud kohtuprotsessi käigus 1908. aastal avaldas Lopuhhin ajakirjanik Vladimir Burtsevile, talle teenistusalaselt (Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu direktorina) teatavaks saanud andmed Jevno Azefi kaastöö kohta Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Eriosakonnaga.

Ta vahistati 19. jaanuaril 1909 oma kodus. Pärast seitsmetunnist läbiotsimist ja uurimistoimingute läbiviimist paigutati 45-aastane riiginõunik Aleksei Lopuhhin eeluurimisvanglasse Krestõ. Pärast kolmekuulist eeluurimist mõisteti ta Valitsussenati poolt (esseeride parteile kaasaaitamise ja ametisaladuse avalikustamise eest) süüdi 1. mail 1909. aastal ning mõisteti 5 aastaks sunnitööle, karistus asendati Valitseva Senati poolt Siberisse asumisele saatmisega.

Enda seletuse kohaselt avalikustas Azefi kaastöö Politseidepartemangu Eriosakonnaga, kuna kartis, et Azef Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Võitlusorganisatsiooni juhina võib toime panna ohtlikke riigivastaseid kuritegusid, mis võivad saada ohtlikuks paljudele kõrgetele riigiametnikele ja ka keisrile endale.

Amnesteeriti 4. detsembril 1912. aastal, keiser Nikolai II poolt, pöördus tagasi Moskvasse ning töötas Siberi Äripanga (Сибирского торгового банка) asedirektorina.

Elu pärast 1917. aasta revolutsioone

1918. aastal pärast oktoobrirevolutsiooni emigreerus Venemaalt Prantsusmaale Pariisi, kus töötas Peterburi Rahvusvahelises Äripangas (Петроградскй международный коммерческй банк).

Töökäik

• 1886 Justiitsministeeriumi Tula ringkonnakohtus kohtuametniku kandidaadina
• 1887 Jaroslavli ringkonnakohtus
• 1890 Rjazani ringkonnaprokuröri asetäitja
• 1893–1896 Moskva ringkonnakohtu prokuröri asetäitja
• 1896–1898 Tveri ringkonnakohtu prokurör
• 1898–1900 Moskva ringkonnakohtu prokurör
• 1900–1902 Peterburi ringkonnakohtu prokurör
• 1. veebruarist 1902 Harkovi kohtupalati prokurör (kohusetäitja)
• 9. maist 1902 Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu direktori kohusetäitja
• 6. maist 1903 – 1905 Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangu direktor
• 4. märts – 27. oktoober 1905 Eestimaa kubermangu kuberner

Kirjandus

• Lopuhin ja Asew, Virulane, nr 17, 22.01.1909, lk 5
• Lopuhin–Asewi asjus, Päevaleht, nr 23, 29.01.1909, lk 2

Välislingid

• Лопухин Алексей Александрович

Eelnev Aleksei Bellegarde

Eestimaa kuberner 1902–1905

Järgnev Asekuberner Alexander Giers