Aleksandr Zatsepin
Aleksandr Sergejevitš Zatsepin (vene keeles Александр Сергеевич Зацепин; sündinud 10. märtsil 1926 Novosibirskis) on vene helilooja, Venemaa Föderatsiooni rahvakunstnik (2003), Venemaa Föderatsiooni töökangelane (2025). Ta saavutas üldrahvaliku tuntuse paljude populaarsete filmide, sealhulgas peaaegu kõigi Leonid Gaidai loodud komöödiafilmide muusika autorina.
Ta sündis kirurgi Sergei Zatsepini ja õpetaja Valentina Oksentovitši peres. Alates lapsepõlvest õppis ta muusikat, algul õpetaja juures, seejärel muusikakoolis ja juba kolmandas-neljandas klassis hakkas koostama lühimeloodiaid. Ta tegeles akrobaatikaga.
Suure Isamaasõja ajal läbis ta traktoristikursused laste tehnikajaamas ja suvel kündis koos klassikaaslastega kolhoosi põldu. Seejärel läbis ta kinomehaaniku kursused ja hakkas huvi tundma filmi vastu. Pärast kaheksandat klassi tahtis ta tsirkusesse tööle minna, kuid ema vastuväidete tõttu naasis ta kooli. Zatsepin organiseeris väikese džässorkestri, millega esitas Glenn Milleri orkestri repertuaari kuuluvaid kompositsioone ja muid tollal populaarseid meloodiaid.
Pärast 12. keskkooli lõpetamist astus ta Novosibirski raudteeinseneride instituuti. Märtsis 1945 heideti ta instituudist välja ja võeti sõjaväkke, kus ta suunati Tjumeni jalaväekooli. Ajateenistuses olles õppis ta iseseisvalt mängima mitmeid pille, võttis osa sõjaväe amatööride esinemistest, mängis klaverit, hiljem õppis akordioni ja klarnetit, osales armee amatööride etendustel ning võeti vastu Novosibirski armee laulu- ja tantsuansamblisse. Pärast reservi arvamist 1947. aastal töötas ta kontsertmeistrina Novosibirski Filharmoonias.
Ta lõpetas 1956. aastal Alma-Ata konservatooriumi klaveri ja kompositsiooni erialal ja sai tööle stuudios Kazahfilm muusikakujundajana. Samal 1956. aastal kirjutas ta muusika oma esimesele filmile "Meie kallis doktor". Sellest filmist pärit laul “Taevas mu kohal on sinine, pilved kui luiged...” («Надо мной небо синее, облака лебединые…») oli väga populaarne ja sellest sai helilooja esimene visiitkaart. Muusika salvestamiseks pidi Zatsepin sageli Moskvas käima, kuna Kazahfilmil polnud tööks vajalikke tingimusi. Seetõttu tegi Moskva Symphony Jazzi juht Viktor Knuševitski talle ettepaneku kolida pealinna.
1958. aastal Moskvasse saabunud Zatsepin teenis lisaraha restoranides akordioni mängides. 1964. aastal alustas režissöör Leonid Gaidai tööd komöödiaga "Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused". Enne seda tegi Gaidai koostööd Nikita Bogoslovskiga, kuid järgmise filmi jaoks otsustas ta leida uue helilooja, sest oli temaga tülli läinud. Zatsepinit soovitas Gaidaile tema abikaasa Nina Grebeškova, kellele meenus tema populaarne laul "Taevas minu kohal on sinine" filmist "Meie kallis doktor", ja nii nende loominguline tandem tekkiski.
Eriti populaarsed on Zatsepini loodud laulud sellistele vene kinokomöödia klassikaks saanud Leonid Gaidai filmidele nagu "Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused" (1966), "Briljantkäsi" (1969), "Kaksteist tooli" (1981) ja "Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset" (1973). Samuti on ta loonud muusika filmidele "Sannikovi maa", "31. juuni", "Naine, kes laulab", "Hing". Tema lauludest said aegumatud hitid. Nende hulgas on “Laul karudest” («Песенка о медведях»), “On vaid hetk” («Есть только миг»), “Kuhu kaob lapsepõlv” («Куда уходит детство»), “Lauluke minust” («Песенка про меня») ja paljud teised.
Palju tuntud laule on sündinud Zatsepini koostööst Alla Pugatšovaga. Tema loodud laule on esitanud ka Aida Vedištševa, Sofia Rotaru, Tatjana Antsiferova, Juri Nikulin, Andrei Mironov, Oleg Dal, Valeri Zolotuhhin, Oleg Anofrijev ja Jaak Joala.
Alates 1965. aastast alustas Aleksander Zatsepin koostööd Leonid Derbenjoviga, koos kirjutasid nad üle saja laulu. Nende koostöö kestis kuni poeedi surmani 1995. aastal.
1978. aastal esilinastus film “31. juuni”, mis tõi heliloojale kaasa suure loomingulise edu – selles kõlanud Leonid Derbenjovi ja Juri Entini luuletuste põhjal valminud laulud said väga populaarseks. Kuid kuus kuud pärast filmi esilinastust emigreerus üks näitlejatest Aleksandr Godunov USA-sse ja film jäi seitsmeks aastaks "riiulile".
Samal aastal pakuti heliloojale Ameerika-reisil viieaastast lepingut filmidele muusika kirjutamiseks, kuid üleliiduline autoriõiguse agentuur blokeeris selle. Zatsepin meenutas: „Mind hämmastas teade, et Nõukogude seaduste kohaselt ei ole mul õigust selliseid lepinguid sõlmida – seda saavad teha välisministeerium või teised pädevad asutused”.
1982. aasta suvel kolis helilooja kodakondsust muutmata Prantsusmaale. Pärast tema lahkumist kritiseeriti tema laule halastamatult, näiteks avaldas ajaleht Trud 3. juunil 1983 artikli pealkirjaga “Kas on ainult hetk?”, kus öeldi, et see laul on sisuliselt nõrkadest inimestest, kes ainult virisevad, et elu on üürike*, ja hoolivad ainult oma saatusest. Väideti, et see oli otsekohene vulgaarsus, mis on riietatud ilusasse meloodiasse ja seetõttu kergesti meeldejääv, häirides noori hingi võltsromantismi ja kodanlike ideedega õnnest. Kaks ja pool aastat hiljem, olles otsustanud kodumaale naasta, ootas Zatsepin poolteist aastat NSV Liidu võimude luba, tuli ots otsaga kokku juhutöödega ja kirjutas muusikat reklaamidele.
1986. aastal, perestroika tulekuga, naasis helilooja NSV Liitu ja jätkus koostöö Leonid Gaidaiga. Kuni 1991. aastani kirjutas Zatsepin aktiivselt muusikat filmidele.
2012. aastal uhtus heliloojal autoõnnetus: – tema autole sõitis vastu teine auto, arstid diagnoosisid Zatsepinil hulgimurrud, eriti tugevalt sai kannatada jalg. Muusik jäi ellu ja jätkas isegi sportimist.
2020. aastal alustas Zatsepin tööd oma loomingu antoloogiaga, aga ka täispikkade heliribade väljaandmisega filmidele “31. juuni”, “Kolmanda planeedi mõistatus” ja “Vesnuhhini fantaasiad”, need albumid ilmusid aastatel 2021 ja 2022.
Zatsepin on kirjutanud üle 300 laulu ja komponeerinud muusikat enam kui 120 filmile ja multifilmile.
Venemaa teeneline kunstitegelane (1997), Riikliku Filmikunsti ja Filmiteaduste Akadeemia korrespondentliige (2002), NSV Liidu Heliloojate Liidu (1956) ja NSV Liidu Kinematograafide Liidu liige (1957).