Aleksandr Gorbatov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Aleksandr Gorbatov
Alexander Gorbatov in the 1950s.jpg
Täisnimi Aleksandr Vassiljevitš Gorbatov
Sündinud 21. märts 1891 (vkj 9. märts 1891)
Pahhotino, Vladimiri kubermang, Venemaa Keisririik
Surnud 7. detsember 1973 (82-aastaselt)
Moskva, Nõukogude Liit
Truudusvanded
Auaste armeekindral (1955)

Aleksandr Vassiljevitš Gorbatov (vene keeles Александр Васильевич Горбатов; 21. märts 18917. detsember 1973) oli Nõukogude Liidu sõjaväelane, armeekindral, Nõukogude Liidu kangelane.

Enne teist maailmassõda[muuda | muuda lähteteksti]

Gorbatov sündis Šuja lähedal asuvas Pahhotino külas Vjazniki maakonnas Vladimiri kubermangus (praeguse haldusjaotuse järgi asub küla Palehhi rajoonis Ivanovo oblastis).[1]

Georgi risti 3. järk

Ta võeti Venemaa Keisririigi sõjaväkke 1912. aastal. Võttis osa esimesest maailmasõjast. Sai haavata. Ülesnäidatud vapruse eest ülendati allohvitseriks ja pälvis kaks Georgi risti (4. ja 3. järk). 1918. aasta augustis astus ta vabatahtlikuna Punaarmeesse. Kodusõjas juhtis ta eskadroni, ratsapolku ja 1920. aasta augustist ratsaväebrigaadi.[1]

1936. aasta mais määrati Gorbatov Kiievi sõjaväeringkonna ratsaväediviisi komandöriks ja märtsis 1938 ratsaväekorpuse ülema asetäitjaks, kuid sama aasta oktoobris tagandati ametist ja arreteeriti. Vaatamata peksmisele ja piinamisele NKVD vanglas, Gorbatov ennast milleski süüdi ei tunnistanud. 8. mail 1939 mõistis NSV Liidu Ülemkohtu Sõjakolleegium talle 15 aastat vabadusekaotust ja ta saadeti vangilaagrisse Kolõmale. Sealt vabanes ta 5. märtsil 1941 ja aprillis määrati ta Harkovi sõjaväeringkonna laskurkorpuse komandöri asetäitjaks.[1]

Teine maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

1941. aasta juunis-juulis sõdis Gorbatov brigaadikomandöri auastmes Läänerindel. 1942. aasta sügistalvel osales ta Stalingradi kaitsel. 1943. aasta aprillis määrati ta laskurkorpuse komandöriks, sama aasta juunis Brjanski rinde 3. armee juhatajaks.[1]

3. armee võttis osa 1943. aasta teises pooles Dnepri forsseerimisest ja 1944. aasta suvel Valgevene pealetungioperatsioonist.[1] 1945. aasta jaanuaris-veebruaris osales ta 3. armee 3. Valgevene rinde koosseisus Ida-Preisimaa sõjalises operatsioonis ja aprillis-mais Berliini pealetungioperatsioonis. 7. mail 1945 jõudis 3. armee Gorbatovi juhtimisel Elbeni, kus kohtuti ameeriklastega (esimesena jõudis lääneliitlaste armeedest Elbeni USA 9. armee kindral William Hood Simpsoni juhtimisel). Simpson oli ka see USA esindaja, kes 27. mail 1945 riputas Gorbatovile kaela Ameerika Ühendriikide sõjalise autasu – Legion of Meriti komandöri klassi teenetemärgi.[1]

Sõjajärgsed aastad[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kindral Nikolai Berzarini hukkumist 1945. aasta juunis autoõnnetuses määrati Gorbatov tema asemel Berliini komandandiks. Selles ametis oli ta pool aastat.

Gorbatov oli 1946. aastast armeejuhataja Balti sõjaväeringkonnas. 1953. aasta mais määrati ta NSV Liidu maavägede õhudessantvägede juhatajaks. 1954–1958 juhatas ta Balti sõjaväeringkonda.[1]

Aastatel 1952–1961 oli ta NLKP Keskkomitee liikmekandidaat.[1]

Aleksandr Gorbatov suri 1973. aastal Moskvas ja maeti Novodevitšje kalmistule.

Auastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Legion of Meriti komandöri klassi teenetemärk

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kujutamine filmis[muuda | muuda lähteteksti]

1992. aastal lavastas filmirežissöör Igor Nikolajev Gorki-nimelises filmistuudios mängufilmi "Kindral" ("Генерал"), mille süžee aluseks on kindral Gorbatovi elulugu.

Memuaarid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Горбатов А. В. "Годы и войны" ('Aastad ja sõjad'). Москва: Воениздат, 1965. (384 lk) [1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]