Nadežda Durova

Nadežda Durova ohvitserivormis

Nadežda Andrejevna Durova (vene keeles Надежда Андреевна Дурова; 30. september 1783 (vana kalendri järgi 17. september) Kiiev – 2. aprill (vana kalendri järgi 21. märts) 1866 Jelabuga) oli Venemaa sõjaväelane ja kirjanik, esimene naissoost ohvitser Venemaal.

Oma eluajal oli ta tuntud eelkõige varjunimede Aleksandr Sokolov (kasutas 1806–1807) ja Aleksandr Aleksandrov (kasutas 1807–1866) all.

Elulugu

Lapsepõlv

Nadežda Durova oli husaariohvitser Andrei Vassiljevitš Durovi ja tema abikaasa, ukraina aadlike Aleksandrovitšite suguvõsast põlvneva Nadežda Ivanovna Durova esimene laps.

Enamik allikaid annab tüdruku sünnikohaks Kiievi, kuid teistel andmetel sündis ta Hersonis, kolmandatel andmetel perekonna valdustes Vjatka kubermangus. Täielikku kindlust ei ole ka sünnikuupäeva osas: eri allikad pakuvad selleks 17. või 19. septembri vana kalendri järgi, mille põhjuseks võib olla erinev päevade arvestamine uue ja vana kalendri vahel. Kui uskuda allikaid, mille kohaselt sündis Durova pühade usukannatajate Vera, Nadežda ja Ljubovi mälestuspäeval, määrab see üheselt tema sünnipäevaks vana kalendri järgi 17. septembri.

Igal juhul oli tütre sünd emale pettumus, sest ta oli lootnud poja abil lepitada oma isa, kes polnud talle kunagi andestanud salaja sõlmitud kihlust ja hilisemat abielu ohvitser Duroviga.

Nii ei kogenud Nadežda Durova lapsepõlves tõelist emaarmastust. Ema elas tema peal välja oma negatiivsed emotsioonid ja isegi ehk vihkas teda. Ükskord viskas ta karjuva lapse lihtsalt tõlla aknast välja. Nii äärmuslik käitumine šokeeris lapse isa ja too langetas ebatavalisena näiva otsuse – anda tüdruk eaka husaari Astahhovi hoole alla.

Astahhov, kes kasvatas tüdrukut kuuenda eluaastani, oskas õpetada Nadeždale vaid seda, mida ta ise valdas – sõjakunsti ja sellega seonduvat. Nii õppis Durova juba lapsepõlves ratsutama ja mängis peamiselt püstolite ning mõõkadega.

1789 läks Andrei Durov erru ja kolis kogu perega Sarapuli linna. Selleks ajaks olid perekonda sündinud lisaks Nadeždale veel kaks tütart ja kaua oodatud poeg. Lapse kasvatamisega hakkas taas tegelema ema, kellega lähedasi suhteid Nadeždal ei kujunenudki. Tema peamiseks mõjutajaks sai jällegi mees ja sõjaväelane, isa Andrei Durov. Isa poolt 12. sünnipäevaks tütrele kingitud tšerkessi hobune Alkid aitas vaid kaasa Nadežda mehelike huvide süvenemisele.

1797 saadeti Nadežda ajutiselt elama sugulaste juurde Ukrainasse – algul vanaema, pärast tädi hoole alla. Tädi juures armus ta noorde mõisnikku Kirjakovi, kellega kavatses abielluda, kuid noormehe ema ei pidanud Nadeždat oma poja vääriliseks.

Noorpõlv

Õnnetu armastuse läbi elanud ja koju tagasi pöördunud Durova hakkas otsima võimalusi ema mõju alt pääsemiseks. Nii otsustas ta oktoobris 1801 18-aastaselt võtta vastu Sarapuli maakohtu alamametniku Vassili Tšernovi tehtud abieluettepaneku. Kahe aasta pärast, 1803 sündis nende ainus laps Ivan. Abielu ei olnud aga Nadežda Durovale meelepärane, juba aasta pärast poja sündi lahkus ta Irbiti üle viidud abikaasa juurest ja kolis koos lapsega vanematekoju tagasi.

Temas süvenes üha huvi mehelike tegevusalade vastu, kõike naiselikku ta lausa põlgas. Aastal 1805 või 1806 tutvus ta Kaasanis kasakate jessauuli Grigori Švartsiga, kellesse armus; Nadežda emale see sõprus aga ei meeldinud. Soov ema mõju alt vabaneda ja unistus sõjaväelase karjäärist kulmineerusid 1806 põgenemisega kodust. Oma nimepäeval läks Nadežda Durova jõkke ujuma, jättis oma naiserõivad jõekaldale ja riietus ümber kasakavormi. Tema vanemad arvasid kaua aega, et tütar on uppunud; tegelikult astus Nadežda Aleksandr Sokolovi nime all Grigori Švartsi kasakaväeüksusse.

Teenistus sõjaväes

Paiknenud koos kasakatega ümber Hrodnasse, võeti aastal 1807 Nadežda Durova taas Aleksandr Sokolovi nime all aadlisoost reamehena vastu Poola ulaanipolku. Ta osales sõjalistes operatsioonides Preisimaal, paistes silma Gutstadti, Heilsbergi ja Friedland lahingus Napoléon Bonaparte'i vägedega. Vapruse eest ohvitseri elu päästmisel autasustati teda sõjaväelise Georgi ristiga. Preisimaalt kirjutas ta isale rahulolust oma uue eluga. Viimane pöördus seejärel keiser Aleksander I poole palvega tütar üles leida.

Nadežda Durova leiti kiiresti üles ja kutsuti Peterburi. Keiser oli tütarlapse südikusest ja vaprusest vaimustunud. Ta andis Nadeždale iseenda nime järgi uue nime – Aleksandr Andrejevitš Aleksandrov, mida Durova kandis surmani. Lisaks ülendas keiser ta ohvitseriks ja viis ta üle Mariupoli husaaripolku.

Veidi hiljem, tõenäoliselt 1808. aastal, kolis ta tagasi koju Sarapuli linna, loobudes mõneks aastaks tegevteenistusest. Teenistusse pöördus Nadežda tagasi 1811. aasta alguses, liitudes Leedu ulaanipolguga.

1812. aasta isamaasõjast võttis ta osa viimati mainitud polgu koosseisus. Ta osales lahingutes Smolenski, Kolotski kloostri ja Borodino all ning oli feldmarssal Mihhail Kutuzovi adjutant. Borodino lahingus sai Durova haavata ja ravis ennast kevadeni 1813 kodulinnas Sarapulis.

Pöördunud 1813. aastal sõjaväeteenistusse tagasi, osales ta 1813–1814 sõjalistes operatsioonides Saksa alade vabastamiseks, sealhulgas Modlini kindluse, Hamburgi ja Harburgi linna piiramisel. Vapruse eest pälvis mitu autasu.

Aleksandr Aleksandrov (Nadežda Durova) läks erru pärast kümneaastast teenistust 1816. aastal staabi-rittmeistri auastmes koos õigusega kanda sõjaväevormi.

Elu pärast sõjaväge

Pärast sõjaväeteenistusest lahkumist elas Durova mõned aastad Peterburis onu juures, siis kolis aga Jelabugasse, kus elas kuni surmani. Ta kandis alati meesterõivaid ja lühikest soengut, suitsetas sigareid, kasutas enda kohta kõnes ja kirjas ise meessoo vorme ning solvus rängalt kui teda kõnetati naisena. Ka paistis ta silma erakordse armastuse poolest loomade vastu.

Nadežda Durova suri 2. aprillil (vana kalendri järgi 21. märtsil) 1866 83. eluaastal Jelabugas. Ta maeti kui ohvitser kõigi ettenähtud sõjaväeliste auavalduste saatel.

Kirjanduslik tegevus

Durova "Neiu ratsaväelane"

Enda sõnul alustas ta Jelabugas kirjutamist igavusest. Aastate jooksul avaldas ta rohkesti jutustusi ja romaane. Nadežda Durova põhiteoseks on tema memuaaride kogumik "Märkmed" ("Записки"), mille ta avaldas Aleksandr Aleksandrovi nime all. Esimesed katkendid neist ilmusid 1836. aastal ajakirja Sovremennik ("Современник") teises numbris. Samal aastal anti välja memuaaride kaks esimest osa raamatutena pealkirja "Neiu ratsaväelane" ("Кавалерист-девица") all. Aastal 1839 lisandunud kolmas osa kandis juba pealkirja "Märkmed". Mälestusi sisaldab ka 1838 ilmunud "Üks aasta elu Peterburis" ("Год жизни в Петербурге").

Ajalooliselt ei ole tema memuaarid usaldusväärsed. Nii ajaloosündmuste kui ka oma elu kohta on ta kohati esitanud väärandmeid. Nii väitis Durova näiteks, et oli kodust põgenedes 16-aastane, kuigi tegelikult oli ta sel ajal juba 23-aastane.

Durova mälestused osutusid väga menukaks ja pälvisid isegi tuntud luuletaja Aleksandr Puškini tähelepanu. Puškini kiiduavaldused tema aadressil innustasid teda kirjanduslikku tegevust jätkama.

Nadežda Durova avaldas 1830.–1840. aastatel jutustusi ja romaane. Paljud tema kirjutised ilmusid ajakirjade Sovremennik, Biblioteka dlja tštenija ("Библиотека для чтения") ja Otetšestvennõje zapiski ("Отечественные записки") veergudel. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad "Paviljon" ("Павильон"), "Suminad" ("Гудишки"), "Kolgas" ("Угол"), "Aare" ("Клад") ning kogumik "Novellid ja jutustused" ("Повести и рассказы"). 19. sajandil oli tegu loetud ja kriitikute poolt kõrgelt hinnatud teostega, kuid püsivat kirjanduslikku väärtust neil polnud ja nii on need hiljem unustatud.

Isiklik elu

Nadežda Durova oli aastatel 1801–1804 abielus kohtuametnik Vassili Tšernoviga. Väidetavalt ei olnud see kooselu õnnelik. Sellest suhtest sündinud poega Ivani ema ise ei kasvatanud ja lähedast vahekorda neil ei tekkinud. Oma vahetutest perekonnaliikmetest olid tal head suhted ainult isa Andrei Durovi ja vend Vassili Duroviga.

Tuntud on tema kiindumus kasakaohvitser Grigori Švartsi vastu, mis etendas olulist osa ka Nadežda kodust lahkumisel ja armeega liitumisel 1806. aastal. Huvitaval kombel on ta ise memuaarides väitnud, et mitte armastus ei mõjutanud teda kodust lahkuma, vaid kindel soov saada "sõduriks-amatsooniks".

Asjaolu, et Durova elas suurema osa elust mehenime all, tema käitumismallid, mehelikud huvid ja hoiakud ning meessuhete puudumine hilisemal, küpsel eluperioodil, on pannud mõningaid aja- ja kirjandusloolasi kahtlema nii Nadežda seksuaalses sättumuses kui ka soolises identiteedis. Vaatamata sellele, millised olid Venemaa esimese naisohvitseri tegelikud seksuaalsed eelistused, oli ta kahtlemata üks esimesi stereotüüpsete soorollide murdjaid. Samuti võib teda pidada esimeseks avalikkusele tuntud transvestiidiks või transsooliseks inimeseks vene kultuuriruumis.

Teosed tema kohta

Niivõrd erakordne ja tavapärasest erinev elu äratas huvi juba tema kaasajal. Esimest korda kajastas Nadežda tegevust Aleksandr Rõkatšov oma biograafilises jutustuses "Nadežda Durova" ("Надежда Дурова") 1842. aastal.

Nõukogude ajal sai Nadežda Durovast Aleksandr Gladkovi näidendi "Ammusel ajal" ("Давным-давно") peategelase Šura Azarova prototüüp. Näidend kanti esmakordselt ette 1941. aastal sakslaste poolt sisse piiratud Leningradis ja sai hiljem omakorda aluseks Eldar Rjazanovi 1962. aastal lavastatud filmile "Husaari ballaad" ("Гусарская баллада"). 1957 kasutas valgevene lavastaja Anatoli Bogatõrjov Gladkovi libretot ooperi "Nadežda Durova" lavastamisel.

Kirjandus

• Кирсанов, Владимир. 69. Русские геи, лесбиянки, бисексуалы и транссексуалы. Москва: Ганимед, 2005. ISBN 5-902333-04-0
• Шикман, Анатолий. Деятели отечественной истории. А-К : биографический словарь-справочник. Москва : АСТ, 1997.

Välislingid

• Библиотека Адьютанта: Записки Александрова (Durova memuaaride täistekst; vene keeles)
• Хронос: Дурова Надежда Андреевна (valik biograafilisi artikleid; vene keeles)
• Энциклопедия Кругосвет: Дурова, Надежда Андреевна (biograafiline artikkel; vene keeles)