Aleksandr Vladovski

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Aleksander Vladovski)
Aleksandr Vladovski

Aleksandr Vladovski (ka Aleksander Wladovsky; vene keeles Александр Игнатьевич Владовский; 10. märts (vkj 27. veebruar) 1876 Peterburi – 4. oktoober 1950 Tallinn) oli Eestis tegutsenud poola-vene päritolu arhitekt.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Vladovski oli poola aadlist põlvneva kolleegiumisekretäri, hilisema riiginõuniku Ignati Vladovski (1838–1913) ja tema venelannast abikaasa Jelizaveta Ankudinova (surnud 1909) poeg. Perekond oli katoliku usku.

Hariduse sai ta sünnilinnas Peterburis: aastatel 1886–1894 läbis ta kaubanduskooli täieliku kursuse, 1896. aastal astus aga vabakuulajana Peterburi Kunstide Akadeemia juures tegutsevasse kõrgemasse kunstikooli, kus tõmbas endale arhitekt Leonti Benois' tähelepanu.[1] Aastatel 1897–1901 läbis ta sama kooli juures arhitektuuri õppekava, aastast 1901 õppis samas arhitekt Leonti Benois' meistriklassis. Õpingute ajal sai ta oma eskiiside ja projektide eest mitu auhinda, samuti joonistas ta sel perioodil akvarellitehnikas illustratsioonid Aleksandr Puškini poeemile "Ruslan ja Ludmilla". Kooli lõpetas ta 1903. aastal ja talle anti arhitekt-kunstniku diplom. Tema lõputöö oli 2500-kohalise kontserdisaali projekt, mis oma klassitsistliku lahendusega meenutas arhitekt Carlo Rossi projekteeritud Aleksandra teatri hoonet.[2]

Tegevus Peterburis[muuda | muuda lähteteksti]

Juba õpingute ajal, 1901. aastal sai ta loa osaleda ehitusprojektide elluviimisel. Tema esimene töö oli Gattšinas Krusede mõisa rajatud juugendstiilis puidust saun ja riietushoone, mis ei ole säilinud. Peterburis oli tema esimene laiemalt tuntud töö aastatel 1902–1907 ehitatud kindraliproua Bezobrazova eklektitsitliku fassaadiga villa, kus alates 1962. aastast tegutseb Venemaa riiklik lavakunstide instituut.[3]

1904. aastal pälvis ta Peterburi Kunstide Akadeemia kaheaastase stipendiumi, mida pikendati hiljem veel üheks aastaks. See võimaldas tal aastatel 1904–1906 reisida enesetäienduse eesmärgil Venemaal ja Lääne-Euroopas. Nendel reisidel valmisid ka mitmed joonistused vanadest kirikutest ja muudest arhitektuurimälestistest, millest osa avaldati hiljem Peterburi ajakirjas Zodtši ja arhitektide-kunstnike liidu aastaraamatus.[4]

Aastatel 1906–1907 osales ta võistlustel, kus võitis ka auhindu. Tunnustuse pälvisid tema Riigiduuma hoone projekt, keemik Aleksei Šuljatšenko ausamba projekt ja Nikolai vaksali ümberehituse projekt. Samal ajal projekteeris ta väljaspool Peterburi mitu rahvuslik-romantilises stiilis elumaja ja modernistlikus stiilis ühiskondlikku hoonet, näiteks Astrahani börsihoone (1906–1910) ja kino (1909), mis mõlemad on säilinud tänaseni.[5]

Aastatel 1907–1908 töötas Vladovski Keisrinna Maria asutuste arhitektina, kus tema peamine töö oli viiekorruseline elumaja Peterburis aadressil Väike prospekt 32, mida tänu fassaadil asuvale laialisirutatud tiibadega tütarlapse kujule tuntakse ka "ingliga majana".[6]

Tegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1908–1920 töötas ta Narvas Kreenholmi Manufaktuuri arhitektina. Narva perioodil olid tema suuremad teostunud projektid Kreenholmi Manufaktuuri haigla (valmis 1913) ja parun Velio 1875. aastal valminud majast ümber ehitatud Narva Poeglaste Gümnaasiumi hoone (valmis 1916), realiseerimata jäid Koitjärve sanatooriumi ja Narva hüdroelektrijaama projektid. Vladovski jätkas hoonete projekteerimist ka mujal Venemaa linnades ja kubermangudes, projekteerides peamiselt eramaju aadliperekondade esindajatele. Kuni enamlaste võimuhaaramiseni elaski ta vaheldumisi Narvas ja Peterburis, 1918. aastal asus alaliselt elama Eestisse. 1913. aastal Vladovski abiellus.[7]

Tegevus Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal asus Vladovski elama Tallinna, kus ta oli aastatel 1920–1924 tegev kohaliku vene-saksa kunstiühingu "ARS" liikmena. 1922. aastal projekteeris ta koostöös Aleksei Golubkoviga Nõmmele Ristija Johannese õigeusu kiriku. 1923. aastal valmis Vladovski hilismodernistlikus stiilis lahendatud Ellamaa elektrijaam koos selle juurde kuuluva töölisasula majadega, 1925. aastal valmisid Juhkentali sõjaväehaigla ja elumaja aadressil Valli tänav 4, mille fassaadil on jäädvustatud ka arhitekti nimi.[8]1932. aastal projekteeris ta Kiviõlis põlevkivitöötlemise tehase.

Lisaks tööle arhitektina avaldas ta artikleid ja följetone Eesti venekeelses ajakirjanduses, eelkõige ajalehtedes Poslednija Izvestija ja Vesti Dnja. Hiljem ilmusid tema eestikeelsed erialased kirjutised ka ajakirjades Odamees ja Kaunis Kodu. Paksu Margareeta ümberehitamise jaoks koostas ta kaks fantaasiaeskiisi.

Romantismist, klassitsismist ja modernismist kaugenedes leidis ta uue väljundi art déco stiilis. Esimesed taolised projektid realiseeris ta Kadriorgu, Narva maantee ja August Weizenbergi tänava vahele rajatud väikeste elumajade näol. Esimese silmapaistva art déco stiilis sisekujunduse teostas Vladovski elumajas aadressil Jaan Poska tänav 47, tema kuulsaim art déco stiilis sisekujundus valmis aga aastatel 1926–1927 Vabaduse väljaku hoones, kus tegutsesid hiljem klubid Dancing Palace Gloria ja Astoria. Art déco stiilis lahendas ta ka 1928–1929 Kalamajja rajatud Kalma sauna hoone.[9] 1929. aastal osales ta rahvusvahelisel konkursil Genfi Rahvasteliidu palee ehitamiseks, kuid tema projekt ei osutunud võidukaks.[10]

1930. aastate alguses usaldati talle ka Kadrioru lossi ühekorruselise juurdeehitise projekteerimine, kuhu rajati ballisaal Eesti presidendile. See ehitus viidi lõpule 1934. aastal.

1930. aastatel hakkas Vladovski loomingus rohkem tooni andma funktsionalism, mida ta põimis art déco stiiliga. Esimene näide sellest sümbioosist tema loomingus on 1931. aastal valminud kolmekorruseline elumaja Tallinnas aadressil Narva maantee 57.

Aastatel 1934–1938 projekteeris ta elumaju Tallinna kesklinna Pärnu maanteele ning Vabaduse väljaku ja Tõnismäe vahele. Nii mõnigi tema projekt jäi ka realiseerimata, teiste seas 1935. aastal valminud kunstimuuseumi projekt ja 1937. aastal Kadrioru parki Luigetiigile projekteeritud kohvik-restoran.[11]

Vladovski oli ka aastatel 1929–1940 tegutsenud Uue kunstnike koonduse üks asutajaid ja eestvedajaid. Koondis tegutses aktiivselt 1935. aastani, selle aastanäitused toimusid 1929., 1930., 1931., 1932. ja 1936. aastal.[12]

Samuti jätkas Vladovski tegevust sakraalhoonete projekteerimisel. Kaks sellist projekti teostas ta isegi tasuta – 1929. aastal Petserimaale Irboska linnuse juurde rajatud Korsuni Jumalaema ikooni kabeli ja 1934. aastal Tallinna Vene tänavale Tallinna Nikolai kiriku juurde rajatud Esimese maailmasõja ohvrite mälestuskabel. 1935. aastal projekteeris ta tulekahjus hävinud Kopli Nikolai kiriku kogudusele kiriku endisesse Vene-Balti tehase tuletõrjegaraaži. 1936. aastal valmis tema projekteeritud Jüri kabel Tallinna Kopli kalmistul.[13]

Tegevus okupatsiooniaastatel[muuda | muuda lähteteksti]

Kevadel 1941 projekteeris ta tehasele Punane Krull linnaku, kuid kavandatud 11 maja jäid ehitamata. Sõja-aastatel lakkas arhitektuuriline ja ehitustegevus peaaegu täielikult. Alles pärast sõda, 1946. aastal õnnestus Eesti NSV Põlevkivi- ja Keemiatööstuse Rahvakomissariaadi Teadusliku Uurimise Instituudis töötanud Vladovskil taas silma paista – sel aastal kavandas ta fassaadi Lai tänav 27 administratiivhoonele. 1949. aastal pälvis tema Kohtla-Järve lasteaia projekt vabariiklikul avalikul konkursil II koha.[14]

Kevadel 1950 toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumiga seoses kuulutati Vladovski koos mitme teise silmapaistva kultuuritegelasega kodanlikuks natsionalistiks, mis piiras oluliselt tema võimalusi oma annet ja oskusi rakendada.

Sama aasta oktoobris arhitekt suri ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Seitse aastat hiljem suri tema abikaasa Jelena, kes maeti oma abikaasa lähedale, kuid mitte kõrvale. Aleksander Vladovski haud on tunnistatud kultuurimälestiseks.[15]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Võttes arvesse Vladovski panust Eesti õigeusu kirikuarhitektuuri, nimetas Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku sinod ta 1936. aastal oma ametlikuks arhitektiks, kelle ülesanne oli juhendada ja kavandada õigeusu sakraal- ja abihoonete ehitus- ja renoveerimistöid.[16] Samuti autasustati teda Piiskop Platoni ordeni I järguga.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

2004. aastal paigutati tema portreega memoriaaltahvel ka Narva linnahaigla vana hoone peasissepääsu juurde.[17]

Tuntumad tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Septembris 2005 Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus korraldatud näitusel "Tallinna tekst vene kultuuris" demonstreeriti fotosid ja postkaarte Vladovski projektide järgi ehitatud hoonetest.
  • Näitus "Arhitekti visandid. Aleksandr Wladovsky albumist". Vene Teatri Galerii, Tallinn. Kuraator Denis Jatsenko. 31. märts – 15. juuni 2023
  • Näitus "Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky" Tallinna Vene Muuseumis. Kuraator Denis Jatsenko, kunstnik-kujundaja Jekaterina Poltavets. 5. aprill 2023 – 10. märts 2024[18]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Лео Генс. "Вечно живая традиция. О творческом пути А. Владовского". // Таллинн 1(70)/ 1990. Lk 56–68.
  • Leo Gens. "Arhitekt-kunstnik Aleksander Vladovski". // Linnaehitus ja arhitektuur. Tallinn: Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut, 1991. Lk 131–137.
  • Leo Gens. "Vladovski, Vladovsky, Aleksander, arhitekt". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 599–600.
  • Mart Kalm. "Aleksander Wladovsky – akademismist art deco'sse". // Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus, 2001. Lk 220–224.
  • Андрей Пономарев. "Архитектор А. Владовский". // VI Псковские региональные краеведческие чтения. Книга II. Москва: Сам Полиграфист, 2015. Lk 177–178.
  • Татьяна Червова. "Архитектор-живописец А. И. Владовский". // Русский след в становлении и развитии Эстонии. Часть 1, Они работали на благо Эстонии – Эстония может гордиться ими. Таллинн: Русское академическое общество Эстонии, 2016. Lk 16–32.
  • Андрей Пономарев. "Архитектор-художник Александр Владовский. Материалы к творческой биографии". Москва 2018. 430 lk.
  • Karin Paulus. "Aleksandr Wladovsky, ehituskunstnik ja tallinlane". Sirp, 28. aprill 2023.
  • Robert Treufeldt. "Vladovskist ja Vladovskiga". Sirp, 20. juuli 2018.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Червова, Т. "Архитектор-живописец А. И. Владовский". – Русский след в становлении и развитии Эстонии. Часть 1, Они работали на благо Эстонии – Эстония может гордиться ими. Таллинн, Русское академическое общество Эстонии, 2016, 16–17
  2. ↑ Червова, 2016, 18–19
  3. ↑ Червова, 2016, 19
  4. ↑ Червова, 2016, 19–20
  5. ↑ Червова, 2016, 20
  6. ↑ Червова, 2016, 21
  7. ↑ Червова, 2016, 22–23
  8. ↑ Червова, 2016, 25
  9. ↑ Червова, 2016, 26–27
  10. ↑ Червова, 2016, 28
  11. ↑ Червова, 2016, 27–28
  12. ↑ Червова, 2016, 28–29.
  13. ↑ Червова, 2016, 29.
  14. ↑ Червова, 2016, 30.
  15. ↑ Kultuurimälestis nr 1147 "Aleksander Vladovsky (1876-1950) haud"
  16. ↑ "Sinodile arhitekt". Elutõde, 19. august 1936. Lk 7
  17. ↑ Червова, 2016, 30
  18. ↑ "Minu Tallinn. Aleksandr Wladovsky". Näitus Tallinna vene muuseumis

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Aleksandr_Vladovski&oldid=6627212"