Aleksander Siimon
Aleksander Siimon (29. detsember 1900 Põgari-Sassi – 28. oktoober 1970) oli eesti sordiaretaja.
Ta õppis algul Põgari-Sassi vallakoolis, seejärel aastatel 1914–1916 Haapsalus Nikolai koolis ja 1919–1922 Läänemaa ühisgümnaasiumis. Aastatel 1922–1927 õppis ta Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonnas, 1927–1929 Põllutööministeeriumi stipendiaadina Berliin-Dahlemi katsejaamas ja Oranienburgi aianduskoolis, osales Berliinis professor Erwin Bauri pärilikkusõpetuse kursustel.
Ta lõpetas 1929. aastal Tartu Ülikooli cum laude, sai 1931. aastal väitekirjaga "Aluste ja oksa asendite mõju tolmuterade idanemisele teraliste ja luuviljaliste kultuursortidel" mag. agr. kraadi. Ta sai 1930. aastal põllumajanduslike ainete õpetaja ja 1935. aastal kutsekooli aiandusõpetaja kutse. Kaitses 1939. aastal Tartu Ülikoolis põllumajandusdoktori väitekirja "Untersuchungen über die gegenseitige Befruchtung der in Estland verbreiteten Apfelsorten". Ta oli Eesti esimene puuviljandusdoktor.
Ta on aretanud 16 õunapuusorti. Nende seas on näiteks Talvenauding, Meelis, Tiina, Kaja, Sügisdessert, Sidrunkollane taliõun, Lembitu, Vahur ja Aia Ilu. Samuti on ta aretanud kaks maasikasorti.
Aleksander Siimon on maetud Ridala kalmistule.
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- "Teadus Eesti põllumajanduse arenguloos. II osa (1918–1940)". Tartu 2003. Lk 184